Arvamus
„Me tegime ära!” Illustratsioon: ChatGPT
Urmas Saard
Meil on üle Eesti 15 maakonnas sadu vilkaid kogukondi – „sipelgapesi”, mis teevad ära muljetavaldava töö, kuid mis jäävad väljapoole märkamatuks, sest „me oleme ju lihtsalt vaikselt oma asja teinud“. Miks on meil kultuuriliselt juurdunud uskumus, et „iseenda kiitmine haiseb“ ja seetõttu peaks ootama, kuni keegi teine märkab?
Tänapäeva kogukonnaliikumises on eneseesitlus tegelikult vastutustunne – kui sa end ei näita, pole sind otsustajate jaoks olemas. Märkan, et ka MTÜ Kodukant Läänemaa on kuulutanud välja Läänemaa Aasta Külaelu tunnustuse konkursi. Vajalik täidetud ankeet kandidaatide esitamiseks tuleb postitada hiljemalt 16. septembriks.
Läänlaste eesmärk on esile tõsta ja laiemalt tutvustada häid maaelu arendamise ja kogukondliku tegutsemise näiteid, väärtustada maapiirkondade kodanikualgatust, vabatahtlikku tegevust ja noorte panust kogukonnaellu. Konkurss koondab tähelepanu Lääne maakonna küladele, külakogukondadele, kogukondade eestvedajatele ja noortele, kes panustavad oma tegevusega maaelu, külakogukondade ja kohaliku elukeskkonna arengusse.
Kui varasemalt on viidud läbi konkursse Läänemaa Aasta Küla ja Külaliigutaja leidmiseks, siis tänavu lisandub ka kolmas kategooria – Läänemaa Aasta Maanoor. “Me elame tuleviku arvelt. Seda tulevikku aitavad joonele tagasi tuua praegused noored, kes pingutavad, et elu maal nii otseses kui kaudses mõttes oleks tasakaalus, jätkusuutlik ning väärtuslik,” selgitab Läänemaa Aasta Külaelu konkursi matroon, KKLM juhatuse esimees Elle Ljubomirov. Ta rõhutab uue kategooria olulisust sõnadega, et nende noorte inimeste teod ja ettevõtmised väärivad märkamist, ära märkimist ning tunnustamist.
Konkursside ametlikud nimed ja lisakategooriad võivad maakonniti erineda, kuid peamine sisu, eesmärk ning loogika jäävad samaks. Iga maakond peab oma konkursi tulemusena olenemata selle nimetusest välja selgitama ühe konkreetse küla, külade piirkonna või aleviku. Võitja läkitatakse üleriigilisele Eesti Külaliikumise Kodukant finaalvõistlusele. Väga sageli liidetakse küla valimisega just Sädeinimese – kogukonna särava eestvedaja – tunnustamise. Näiteks Raplamaal ja Jõgevamaal kuulutatakse “Aasta küla” ja “Aasta sädeinimene” välja täpselt samal üritusel ühise konkursina. Teisal võidakse lisaks valida “Aasta vabaühendust”, “Aasta tegu” või “Aasta külaliigutajat”. Kokkuvõttes on tegu paindliku valikuga: iga maakond otsustab ise, millise piduliku looriga oma piirkonna tublisid inimesi ja külasid ümbritseb, kuid riiklikku finaali jõuab igast maakonnast ikkagi üks kindel ja väärikas esindusküla.
Elle Ljubomirovi võrdlus sipelgapesaga kirjeldab täpselt seda, miks neid konkursse üldse vaja on
Aga lugedes toimuva konkursi selgitusi kõnetas mind hetkel hoopiski kõige rohkem teavituse lõpulõik. Konkursi matroon Elle Ljubomirov julgustab külasid-kogukondi end ise esile tooma. Ta ütleb, et eestlane ei oska endale tunnustavalt õlale patsutada. „Eemalt vaadatuna võib tasahilju tegutsev, kuid arenev küla näida vaikse sipelgapesa kuhjana, kuid me teame, et tegelikult käib pesas vilgas elu, koostöö, innustav tegutsemine. Meil tuleb need sipelgapesad vaid üles leida ja esile tõsta. Ja lõpetame selle eestlasliku käitumise, et keegi teine kiidaks, aktiivne küla võib julgelt end ise või sõbra abil esile tõsta!”
Minu arvates on see suurepärane ja tabav mõttekoht, mis puudutab otseselt külaliikumise üht suurimat väljakutset – meie liigset tagasihoidlikkust. Elle Ljubomirovi võrdlus sipelgapesaga kirjeldab täpselt seda, miks neid konkursse üldse vaja on. Imelised asjad toimuvad sageli märkamatult ja kogukonnad vajavad julgustust, et oma saavutuste üle uhkust tunda. Elle Ljubomirovi sõnad avavad hästi ka põhjuse, miks konkursi tingimusi on aastate jooksul muudetud ja paindlikumaks tehtud.
Tegemist pole ju pelgalt võistlusega auhinna pärast, sellel on palju sügavam mõju
Eestlaslik kultuuriruum soosib sageli ootamist, et “keegi teine märkaks ja kiidaks”. Seetõttu ongi peaaegu kõigis maakondades reegleid muudetud nii, et kandidaate saavad esitada absoluutselt kõik. Kogukond tohib esitada omaenda taotluse. See ei ole “omakiituse” märk, vaid eneseteadvuse ja tehtud töö väärtustamise näitaja. Kandidaate saab üles seada naaberküla, kohalik ettevõtja või lihtsalt piirkonna fänn. Samuti saab vald märgata oma lähikonna pärleid.
Miks on vaja “sipelgapesi” esile tõsta? Tegemist pole ju pelgalt võistlusega auhinna pärast, sellel on palju sügavam mõju. Kui üks “vaikne sipelgapesa” end nähtavaks teeb, saavad naaberkülad sellest endalegi uusi ideid ja julgustust koguda.
Konkursi kaudu märkab kohalik omavalitsuski sageli paremini, kus asuvad innukamad inimesed ja teab tulevikus sinna rohkem toetust või investeeringuid suunata. Kandideerimisavalduse kokkukirjutamine paneb külaelanikud ühiselt maha istuma ja meenutama: “Oodake, me tegime ju sel aastal selle uue laululava, korraldasime talgud ja meil käis nii palju noori!” Selle mõistmine tekitab kambavaimus uhkustunnet, mis omakorda toimib kogukonna sisemise liitjana.
Läänemaa „Aasta Külaelu“ ja teiste maakondade sarnased konkursid ei ole iludusvõistlus või tühi auahnuse projekt. See on ellujäämise ja regionaalarengu vedur. Kui küla tõstab pea üles ja teatab, et ollakse olemas ning innukate sipelgatena siblimas, annab see signaali maaelu elujõust, mida ei ähvarda välja suremine. Niisiis on lõpptulemusena tegemist eelkõige märkamise, julgustamise ja kogukonna sisemise jõu kasvatamise hoovaga. Ärgem oodakem imet. Teades kedagi aktiivset sädeinimest või mõnda toimivat küla – olgu Läänemaal, Tartumaal või Saaremaal, siis kirjutage see avaldus valmis. Sõbra ja iseenda seljale patsutamine ongi see mootor, mis hoiab Eesti maaelu käigus.
Maa ei tühjene seal, kus inimesed ise otsustavad tegutseda, kus ehitatakse laululavasid, korraldatakse festivale, luuakse kaugtöökeskusi ja hoitakse innovatsiooni või tähistatakse suurejooneliselt rahvuslikult olulisi tähtpäevi. Näiteks juba täpselt kuu aja pärast pühitseme Eesti taasiseseisvumise 35. aastapäeva – sündmust, mis avas meile vabaduse oma elu ise edendada. Ja kus muidu seda vabadust kõige ehedamalt tähistada, kui mitte elujõulises ja vabas Eesti külas.