Üks pilt ütleb rohkem kui sada sõna, öeldakse. Sõnateatris loob sõna pilte, ja see on palju rohkem kui üks pilt kunagi suudaks. Kuni sõna räägib rohkem kui pilt, on kõik hästi.
Foto: Erkki Peetsalu
Erkki Peetsalu
Iiri näitekirjaniku Mark Doherty kirjutatud ja Margus Kasterpalu lavastatud „Vereliin“, mida mängitakse sel suvel Saueaugu teatritalus kokku 14 õhtul, jõuab neil päevil publikuni viimaseid kordi. Jälg, mille isa ja poja dialoog vaatajasse jätab, on sügav – vähemalt sama sügav kui jälg, mis küntud 25 aastaga Eesti teatrimaastikule Saueaugu talus. Õigupoolest mõjubki see lugu, kui järele mõelda, otsekui Saueaugu jätkumise lugu.
„Jah, paps. Ei, paps. Jah, paps,“ ütleks nagu teatritalu peremees Margus Kasterpalu oma isale läbi Pääru Oja suu. Ja isa, kelle silmad ei näinud 25 aasta eest kodutalus mängitud esimest lavastust „Kumalasemesi“, vastab Tõnu Oja suu läbi. Et ainus, mida ta soovib, on vereliini jätkumine. Kes teab, milliste silmade läbi Saueaugu esiisad-esiemad sealseid lavasuvesid on õnnistanud: teater sünnib selles paigas juba veerand sajandit suure algustähega.
„Vereliin“, tihe ja mõjus lavalugu isast ja pojast, üks saja-aastane ning teine natuke vanem, kes otsivad poja poega, et vereliin ei katkeks, tõesti kõnetab. Mitte ainult isa-poja Tõnu Oja ja Pääru Oja meisterliku mängu ning dünaamilise ja tundliku rollilahenduse tõttu, vaid kurblik-rõõmsa mängulusti ja detailitäpse terviku pärast, mis kujuneb tasahilju näitlejate, loo ja ruumi koostoimes.
Teater toimib parimal juhul argipäeva lunastajana, teatritalu ka traditsioonilise maaelu hingehoidjana.
„Jah, paps. Ei, paps. Jah, paps.“ Mälupilt, vastus, paus. Mõte, vastus, paus. Heli, vaikus, paus. Kordus. Kas poeg ja isa, kel vanust sada ja rohkemgi aastat ning kahepeale kolm jalga ja kolm kätt, sel moel juttu ajavad, saame lõplikult teada, kui ise sama vanad oleme. Ent selles absurdimaigulises loos peituvad sõnumid ja aistingud, mida ei osanud oodata. Raske ja rusuva tunde asemel võib publik märgata endas kerkivat elujaatuse välgatust, mis pressib hinge tagatuppa heledust justkui suletud laudauste vahelt esiritta immitsev sume õhtuvalgus.
Kõige suurem üllatus oli nähtamatu, viirastuslik kohtumine vana targa naisega. Olgu tema nimi Sal nagu selles loos, päriselus lihtsalt Teadjanaine, Hea Hing. Teed tippu sillutab näitlejale mitte alati peaosa, vaid oskus mängida pisikest kõrvalosa nõnda, et see saab võrdseks peaosaga, vahel isegi võrdsemaks. Tõesti, kõige suurem üllatus oli kohtumine Maria Teresa Kalmeti kehastatud tegelasega, kookus vana naisega, kes ei teinudki laval justkui midagi, aga ütles sellega kõik. Toimus see isa-poja kalmistukohtumine Sal’iga unes või ilmsi, ei tea, aga midagi olulist see kohtumine igal juhul muutis nii meestes kui kogu loos. Naised toovad meeste eludesse muutuse, oleks vaid oskust soovitud muutuse võimalust märgata ja kinni püüda. Tundub, et selles loos oli.
„Jah, paps. Ei, paps. Jah, paps.“ Akordion eksleb helimaastikel improviseerivalt, segavalt, sobivalt. Jaak Lutsoja helikujundus ja pillimäng-rollimäng lõid ruumi, mis kandis lavastust õrnalt ja täpselt. Akordion oli… napp, ent piisav; koormav, ent nauditav.
Metsik igatsus teatritalu laudalael, muusikana alla valguv igavik, liikumatu liikumine, välja ütlemata sõnad, mida „Vereliin“ väljendas, kõik see ja midagi veel kinnitas ühtekokku, et Saueaugu teatritalu vereliin jätkub. Isad unistavad, pojad kasvavad. Saueaugus ei tehta taluteatrit, vaid teatritalu.
Üks pilt ütleb rohkem kui sada sõna, öeldakse. Teater toimib parimal juhul argipäeva lunastajana, teatritalu ka traditsioonilise maaelu hingehoidjana. Sõnateatris loob sõna pilte, ja see on palju rohkem kui üks pilt kunagi suudaks. Kuni sõna räägib rohkem kui pilt, on kõik hästi.
„Jah, paps. Ei, paps. Jah, paps.“ Üks asi veel. Hernesuppi pakuti ka, kõrvale rammusat singileiba. Teatrisõbrast tuttav pealinlane alustab iga oma uue teatrielamuse jagamist kartulisalatist: kas pakuti ja kuidas maitses. Tema märkamiste seaduspära peitub lihtsas mustris – kui salat sündis süüa, sündis ka tükk vaadata. Vabadus näha teatrit omaenda prisma läbi on vabas riigis õnneks igaühe isiklik vabadus. Õnneks polegi palju vaja, vahel ainult head kartulisalatit. Karulisalativaba teatrit ei ole ammu näinud, ütleks ta „Vereliini“ kohta, ma arvan. See kõlaks kummardusena.
Suvesse mahub veel teatrit, mille pileteid ei pea ära ostma eelmisel talvel, nagu juhtus „Vereliiniga“. Juuli lõpus astuvad Saueaugu teatritalus lavale „Igavikumehed“, augustis „Puusselööja ja pilviskäija“, vahele mitu kontserti ja muud lavakava. Uuri lähemalt siit ja mine kohale, nii aitame ise ka teatritalu vereliinil jätkuda.
Mark Doherty “Vereliin”
Tõlkinud Laur Lomper ehk Tõnu Oja
Lavastaja Margus Kasterpalu
Kunstnik Rebeca Parbus
Valguskunstnik Priidu Adlas
Koreograaf Tiina Mölder
Helilooja Jaak Lutsoja
Osades Tõnu Oja, Pääru Oja, Maria Teresa Kalmet, Jaak Lutsoja
Esietendus 17.08.2025