KONSTANTIN PÄTSI 150. SÜNNIAASTAPÄEVAKS
Valdur Raudvassar, vabadusvõitleja
Ta on tänaseni rahva mälus nagu Eesti iseseisvus, Eesti aeg ja Eesti tõus maavallast maailma riikide hulka. Ta oli meie isade, vanaisade, isade-emade meeles kui sama saatuse jagaja nendega.
Eesti Vabariiki ja K. Pätsi seob midagi müstilist. Ta sündis 23. veebruaril, ta kuulutas Eesti Vabariigi välja 24. veebruaril. Kuigi vahe oli 44 aastat, oli see järelpõlvedele kaks järgnevat päeva. Ja veel: Eesti rahvakalendris on kaks madisepäeva: 21. september ja 24. veebruar. Esimesel madisepäeval 1217 langes lahingus eestlaste muinaskuningas Lembitu ja algas 700-aastane võõraste ülemvõim Eestimaal. Teisel madisepäeval 1918 kuulutas K. Päts välja Eesti Vabariigi. On mõlemad faktid vaid juhusklik kokkulangemine või kõrgemalt tulnud märguanne?
23. veebruar 1918 oli Eesti pealinna Tallinna ajaloos vahest ärevaim päev: Vene vägi põgenes riisudes ja rüüstates Venemaale, Saksa võidukas keisriarmee jõudis linnaväravale. Siselinnas ja sisemaal võitlesid omavahel võimu pärast Eesti Maavalitsuse ja Eesti enamlaste relvastatud salgad. Punase terrori ähvardusel oli Eesti Maavalitsus põranda alla läinud ja andnud diktaatorlikud volitused endi keskelt valitud kolmemehelisele Päästekomiteele: K. Päts, J. Vilms ja K. Konik. Päästekomitee esimeheks sai Eesti Maavalitsuse esimees K. Päts. Ohutuse mõttes elasid kõik kolm eraldi peidikutes koos usaldusväärsete sidemeestega. Risk enamlaste kätte langeda oli suur – nende taskus oli iseseisvuse manifest, mille oli kirjutanud Maavalitsuse ülesandel Juhan Kukk, hilisem minister.
Konstantin, sul on ju täna sünnipäev!
Pimenes. Katusekambrisse kostsid püssilasud tänavalt ja lahkuvate Vene laevade viled sadamast. Päts ütles: enam viivitada ei või – homme kuulutame Eesti iseseisvaks! Otsustati heita pikali, riietes, püstol padja all. Üks kaaslane peatas neid: Konstantin, sul on ju täna sünnipäev! Võttis seljakotist pudeli ja kallas igaühele teeklaasi valget viina, peale hammustati musta leiba.
24. veebruari hommikul tõi lehviva Eesti lipuga auto Päästekomitee salakorteritest Tallinna Riigipanga juurde. Inimesed kõnniteedel peatusid, jooksid autole järele. Päts luges ette iseseisvuse manifesti, lauldi “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, mis aastakümnetega oli kujunenud rahvushümniks ja sai nüüd ka väljakuulutatud riigi hümniks. Moodustati vabariigi valitsus, peaministriks K. Päts, abiks Jüri Vilms.
Päts tahtis kodumaa huvides harjutada koostööle kõiki eestlasi. Ei teinud vahet kodanlase, sotsialisti, talupoja ja maatamehe vahel.
Päts ei tõusnud riigipeaks üleöö, nagu tänapäeval, täitmaks seaduses ettenähtud kohta. Tollal oli peaminister ühtlasi riigipea riigivanema nimega. Päts oli rahva õiguste eest võitleva juristina juba tuntud üle kaheküme aasta, oli Eesti teise suurema ajalehe Teataja rajaja, mille toimetuses töötasid erimeelsed inimesed alates Tammsaarest ja Eduard Vildest Hans Pöögelmannini, kellest hiljem sai Eesti bolševike üks ninamehi. Päts tahtis kodumaa huvides harjutada koostööle kõiki eestlasi. Ei teinud vahet kodanlase, sotsialisti, talupoja ja maatamehe vahel. Teistel toimetajatel oli kombeks võtta tööle vaid kambamehi. Päts oli vihatud Vene ülemvõimu, Saksa mõisnike ja Eesti kommunistide poolt.
”Вот, Президент Эстонской Республики!”
Kord läks ta Tallinna linnavalitsusest mingi protestiga Toompeale, Eestimaa kuberneri Korostovetsi juurde ja too karjus: ”Вот, Президент Эстонской Республики!” [”Vaat, kus Eesti Vabariigi president”]. Vihahoos öeldakse vahel tõde välja – venelane tundis vastase üleolekut, kuna ise oli vaid oma isanda kuldpagunitega teener.
Päts oli vangis olnud tsaari vanglas, enamlaste käes ja ka Saksa vangilaagris 1918. aastal. Ei heades ega halbades oludes lakanud ta mõtlemast Eesti tulevikule. Tartu Ülikoolis jäi ta kõrvale tudengite trallidest, juureldes kodumaal kehtiva tõe ja õiguse üle. Teda arvati valmistuvat akadeemiliseks karjääriks. Kuid tema huviks jäi poliitika.
Surmamõistetuna maapaos õppis ta tundma Soome omavalitsuslikku korda, mis oli ka Vene ülemvõimu all, aga erines kõvasti kodumaa oludest – siin kaitses Eesti pagulasi Soome õigus ja politsei Vene vägivalla eest.
Šveitsis maapaos õppis ta tundma rahvavabadusele ja kogukondlikele omavalitsustele rajatud demokraatiat, tõlkis eesti keelde A. Damaschke ja F. Lieberi teoseid, kirjutas ise kaks brošüüri – Eesti talurahvaseaduse arengust ja maaomandi õigusest Eestis. Samal ajal tegi ta kaastööd kodumaa ajalehtedele, mis tsaaririigi tingimustes oli võimalik. Too Venemaa oli ikkagi õigusriik võrreldes sellega, mis Lenin järglastega Venemaast tegi. Kuigi Lenin ja Päts elasid tollal Šveitsi maapaos kõrvuti, ei tundnud nad mingit huvi teineteise vastu.
Peale võidukat Vabadussõda kutsus Riigikogu Pätsi veel viis korda tagasi Eesti riigivanemaks, mida pole osaks saanud kellelegi Eesti riigi sünni juures seisjatest. Päts ise lausus: “Teede lagunemise ajal võetakse välja vanad vankrid.” Vale oleks öelda, et tal Eestis vastaseid polnud – vaadake või tänapäeva peaministri lugu. Päts oli riigitüüri juures kindlameelne, ütles: “Kui te tahate sellist demokraatiat, mis igaühele suhkrutüki suhu pistab, kes tema näppu hammustab, siis eksite.”
Riigipeana tundis Päts vastutust kõige eest, mis riigi ja rahvaga toimub – nagu laeva kapten tormisel merel. Ta ei läinud maapakku nagu nooruses tavakodanikuna. Tuntud kirjamees Heino Susi, kes varem oli kritiseerinud ka Pätsi poliitikat, tunnistas 1940. aastal, kui venelased okupeerisid Eesti: “Presidendi viimased mõtted olid siis rahvale, mitte enda julgeolekule ega ammugi mitte oma võimule keskendatud.” (Erik Virbsoo “Lugusid möödunud aegadest”, 1989)
kõik tahtsid, et Pätsi käsi teda puudutaks
Ma pole Konstantin Pätsi kunagi näinud, küll aga pojapoeg Matti Pätsi. Mordva vangilaagris rääkis mulle kaasvang Hartvig Sikk (1921–1967) meeldejääva loo. 1939. aastal Võru Gümnaasiumi lõpetanud Hartvig lähetati noorkaitseliitlaste suvelaagrisse Tallinna lähistel. Olid seal noormehed kodumaa kõikidest nurkadest. Õppused toimusid tegevväe ohvitseride juhtimisel ja kaitseväes kasutusel olevate relvadega. Laagri lõpupäeval marsiti Kadrioru lossi ette. Rõdule tulid Päts ja Laidoner. Päts algas hoogsalt kõnega – ja äkki katkes ta hääl –, keeras ümber ja kadus, Laidoner jäi rõdule. Kohe ilmus Päts alumise korruse uksele ja tõttas valveseisangusse tardunud rivi ette, kõndis aeglasel sammul rivi eest läbi. Jällegi oli ta hääl kindel ja jõuline, ta astus ja rääkis, rääkides pani vahest igale neljandale-viiendale noormehele käe õlale. Ja rivi hakkas lainetama. Poiste jalad seisid paigal, kannad koos, vaid rindkere paindus rääkija liginedes ettepoole – kõik tahtsid, et Pätsi käsi teda puudutaks. See oli ülev hetk, kõik tunnetasid enda sidet Eesti riigiga, kuhu ka elu neid paiskaks.
Pätsist on kirjutatud rohkem kui ühestki riigimehest tänaseni. Ainulaadse monograafia “Konstantin Päts” (316 lk) kirjutas Ed. Laaman, millega saab võrrelda Eestis vaid Tuglase suurteost Juhan Liivist.
Eesti senistest riigipeadest on Päts ainuke, kelle nimi rahvalauludesse sai. Vabadussõja sõdurid laulsid:
Mis sest, et Eestil puudub tank
on Pätsil Tallnas Harju pank, tirallalaa
On Laidoneril patarei,
ja seda kardab August Rei, tirallalaa /…/
Ühtegi sõda ei saa kunagi võita juhtide autoriteedita, aga Vabadussõjas polnud see ülalt peale surutud, vaid alt kerkinud nimetute sõdurite lihtsa marsilauluna, aga mis üle Rahvaväe ja eesti rahva levis.
Ma tahaksin kodus olla
Teises maailmasõjas laulsid Eesti sõdurid: “Ma tahaksin kodus olla, / kui Päts on president / ja Laidoner juhatab väge / ja maksab taas Eesti sent.”
Ainult Päts Eesti riigipeadest on jõudnud ka eesti luuletajate loomingusse. Gustav Suits kirjutas temast kaks luuletust, kirjutas ka Karl Ast-Ruumor, endine sotsialist. Pätsi 100. sünnipäevale pühendas poeemi paguluses Arved Viirlaid, vana sõjamees ja viljakas pagulaskirjanik:
On võrdset jälge meie karmi ajalukku
küll vaevalt seni astund ükski teine mees.
See sada aastat – õilis sünd, mis õites hukkus,
lõi usu meile: Eesti sünd on üha ees!
See usk aitas Viirlaiul ja meie põlvkonnal lõpuks taastada Eesti riik.
Samal teemal:
