26. oktoobril 1943 Saksa okupatsioonivõimude poolt väljakuulutatud sundmobilisatsiooniga algas Eesti meeste massiline Soome minek. Enamus neist astus vabatahtlikuna Soome sõjaväkke.
6. detsembril 1943 andis Nurmese kirikus sõdurivande 300 eestlast, kirikus on selle sündmuse puhuks 1993. aastal paigutatud mälestustahvel.
9. detsembril 1943 hakkas Soomes ilmuma eestikeelne ajaleht „Malevlane“, mis oli eelkõige mõeldud Eesti vabatahtlikele.
Soomepoiste lipukirjaks oli „Eesti auks, tuleviku pandiks“
1944. aasta 8. veebruaril kirjutas marssal Mannerheim alla käskkirja moodustada 200. jalaväerügement (JR 200). See koosnes põhiliselt Eesti vabatahtlikest, rügemendi ülemaks määrati kolonelleitnant Eino Kuusela, kes oli lõpetanud Eesti sõjakooli.
17. aprillil 1944 toimus Jalkala õppelaagri laskemoonalao plahvatus, milles 32 Eesti vabatahtlikku sai surma ja üle 60 haavata. Hukkunud maeti Helsingi Malmi kalmistule.
9. juunil 1944 algas Soomes Punaarmee suurrünnak, 200. jalaväerügement saadeti rindele.
16. augustil 1944 saadeti 200. jalaväerügement laiali, et Eesti vabatahtlikud saaksid minna võitlema nende kodumaale tunginud Punaarmee vastu. Marssal Mannerheim avaldas Eesti vabatahtlikele tänu.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
19. augustil 1944 jõudsid Eesti vabatahtlikud Hangost Paldiskisse, et astuda võitlusesse kodumaale tunginud Punaarmee vastu.
28.-30. augustil 1944 toimus soomepoiste osalusel Pupastvere lahing, kus Punaarmee löödi taganema.
17. septembril 1944 toimus Pilka lahing, kus tuli ülekaaluka Punaarmee ees taganeda, soomepoisid kandsid suuri kaotusi. Järgnevalt osalesid soomepoisid veel teisteski tõrjelahingutes.
Kuueliikmeline grupp alustab sõitu soomepoiste jälgedes Helsingi Malmi kalmistul pärja panemisega soomepoiste mälestusmärgile. Sinna on maetud 91 soomepoissi. Samuti asetame lilled 200. jalaväerügemendi mälestusmärgile Taavettis, kus oli nende väljaõppekeskus. Olulised paigad teekonnal on Nurmes, kus 582 Eesti vabatahtlikku sai sõjalise ettevalmistuse, ja Rautjärvi, kus on kaugluureüksuse Vehniäinen mälestusmärk 13 hukkunud eestlase nimega. Kuhmos, kus peeti piirkonna raskeimad lahingud, tutvume Talvesõja muuseumi ja lahingupaikadega. Mikkelis külastame marssal Mannerheimi peakorterit ning Jalaväemuuseumit.
Soomepoiste lipukirjaks oli „Eesti auks, tuleviku pandiks“. Soomepoiste liikumine on eredaks näiteks Eesti ja Soome rahva ühisest võitlusest agressorriigiga oma iseseisvuse eest.
KU päevatoimetaja