Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna spetsialist Aat Sarv kirjutab Keskkonnaagentuuri värskes blogis, et elusloodus on dünaamiline süsteem, mis saab hakkama nii külma, põua kui ka liigniiskusega.
Looduskooslustes ja sageli ka poollooduslikes kooslustes leidub palju erinevaid liike, kõigil neil on mõnevõrra erinevad kohastumused kliimatingimustega hakkama saamiseks – kes talub rohkem valgust, kes liigniiskust, kes põuda, kes külma, tuult jne. Ilmaekstreemsuste korral ühe jaoks olud pisut paranevad, teise jaoks mõnevõrra halvenevad – mitmekesine kooslus tervikuna aga paneb muutustele suhteliselt hästi vastu.
Palju kriitilisem on olukord inimese poolt loodud nn „kultuurmaastikes”, kus sageli kasvavad üheliigilised kooslused ehk monokultuurid. Nende kasvatamiseks on püütud luua üsna spetsiifilised tingimused, mis sobivad konkreetsele või vähestele kooskasvatatavatele liikidele – näiteks põllud, muru, istandused, üheliigiliseks majandatud metsad, järjest enam ka puupõllud. Kui kultuursortide kasvatamiseks optimaalseid tingimusi ei suudeta tagada, võib saak kergesti ikalduda.
Eesti oludes on kevadkuud märts − mai pikaajalise keskmise järgi sademetevaesemad kui ülejäänud kuud. Sellega on siinne elusloodus kohastunud. Kui lisada ka võrdlemisi kuiv juuni, on olukord aga drastilisem. Iseloomulik on selline kuivus vaid läänesaarte läänepoolsele osale. Mõnevõrra enam on kliimamuutuste mõju olnud märgata ka mulla niiskustingimustele. Järjest sagenevat kevadist nn mullapõuda põhjustab lisaks vähestele sademetele ka talviste sademete vähene akumuleerumine mullas ja lumikattes. Seetõttu saabub mullapõud järjest varem ning ka üleujutusi ja külmakahjustusi põldudel on vähem. Põllumehed on selliste muutustele kiiresti reageerinud ja taliviljasortide kasvatamine on saanud valitsevaks. Nende eelis on just talvise ja kevadise mullaniiskuse parem ärakasutamine ning juurestiku varasem areng (sügisel ja kevadel), mis võimaldab niiskust kätte saada palju sügavamalt, kui kevadise külvi korral ja ühtlasi kaitseb taimede lehestik maapinda kuumenemise ning niiskuse aurumise eest.
Erinevalt kultuurtaimedest domineerivad meie oludes looduslikes ja poollooduslikes taimekooslustes püsikud, mitte ühe- või kaheaastased taimeliigid ning seda nii rohurindes kui ka kõrgemates rinnetes. Lühiealised taimeliigid on pärit lõunapoolsematest, näiteks stepi- või üleujutustega seotud lähistroopilistest piirkondadest, kus kasvuks sobiv periood aastas on põua tõttu lühem. Või on need meil säilinud reliktsena erinevatest kliimaperioodidest.
Meil, parasvöötme metsavööndis on eluslooduses domineeriv elukooslus mets. Metsadel on siinsetes oludes kõrgem suutlikkus kliimamuutustega toime tulla, erinevalt näiteks põldudest või niitudest. Niiskusvaru meie metsamuldades on aasta lõikes palju ühtlasem tänu väiksemale aurumisele maapinnalt ja kõrgemate rinnete poolt pakutava mikrokliima tõttu. Puurinne reguleerib jõuliselt pinnaseniiskust ka lehestiku kaudu toimiva transpiratsiooni läbi.
Eluslooduse kaitsmisel on üks olulisemaid väljakutseid liigirikkuse säilitamine ehk soov saavutada olukord, kus meie pärismaised liigid, kes on pikaajaliselt harjunud siin elama ja levima, suudaksid seda jätkuvalt teha järjest suureneva inimmõju ja sellest johtuvate kliimamuutuste tingimustes. Eesti taimestikus leidub üsna mitmeid liike, kes on siin oma levila servaalal. Näiteks merelisema kliimaga kohastunud liigid paiknevad meie läänesaartel või kontinentaalsema kliimaga kohastunud liigid Ida- ja Kagu-Eestis. Põhjapoolsema levikuga on näiteks tundraliigid, millest mõned suudavad hakkama saada ka Soome lahe saartel või lõunakaldal pankranniku piirkonnas.
Näeme, et käesoleval aastal hein ei kasva – „rohi on konnale rindu”.
Meie poollooduslikke kooslusi, mida inimene on pikaajaliselt ja suhteliselt stabiilselt mõjutanud puurinde hõrendamise, niitmise ja karjatamisega, saab taimkattekõrge liigirikkuse kandjatena esile tõsta. Lisaks pakuvad pärandniidud ka paljudele teistele eluvormidele (putukad, kahepaiksed, linnud, limused ja teised) sobivaid elupaiku, mida meie maastikus kipub väheseks jääma. Näeme, et käesoleval aastal hein ei kasva – „rohi on konnale rindu”. Põllumees on sügavas mures, samas näiteks varjulisematel puisniitudel ei ole olukord sugugi nii hull. Seda võib võtta kohastumise näitena, kus inimene kasutas ära metsakoosluse puhverdusvõimet põua vastu. Samas tuleb tähele panna, et paljude taimeliikide püüdlus ei ole sugugi suunatud inimese hüvanguks suurt biomassi kasvatada, vaid õitseda ja viljuda. Paljud madalakasvulised liigid võivad sellist olukorda nautida, kus teised lopsakamad taimed ei suuda kuivuse tõttu neist üle kasvada ning päikesepaistet jagub ka allapoole. Meie poollooduslike koosluste liigirikkust ohustab tihti olukord, kui niiskuslembesed kõrgekasvulised liigid, olgu siis pilliroog, angervaks või ka mitmed põõsarinde liigid jpt hakkavad domineerima. Enamasti juhtub see siis, kui karjakasvataja tegevus taandub, heina niidualalt enam ei koristata ja selle tulemusel mullaviljakus tõuseb ning taimestik muutub lopsakamaks. Seega võib nii mõnigi põuasem aasta luua soodsad tingimused õitsemiseks ja viljumiseks mõnele pealtnäha tagasihoidlikumale liigile.
Võimalike pikaajaliste põudade mõjud, mis ületavad meie koosluste taluvusvõimet, võivad olla siiski karmimad. Siin tuleks esmajoones mainida boreaalsele metsavööndile omaseid põlenguid, millest oleme kuulnud palju Venemaa ja ka Kanada näitel. Väheasustatud piirkondades võivad põlengud põuaperioodide pikenedes saavutada järjest suurema ulatuse. Kliimamuutuste mõju on selgelt näha ka kahjurputukate suuremas levikus, kuna nad suudavad pikema suve jooksul moodustada kaks või enam põlvkonda. Soodsate tingimuste korral võib kasvada nende arvukus kordades. Sellised putukkahjurite lained levivad paremini monokultuursena majandatavates metsades, vähem mitmekesisemates ja looduslähedasemates segametsades. Pikemas perspektiivis saab praeguste kliimamuutuste mõju vaadelda metsavööndite piiride nihkumisena põhja suunas ja meie piirkonnas okasmetsavööndi asendumist segametsadega, kus mitmete lehtpuuliikide osakaal metsakooslustes tõuseb.