KES TÜHISTAB EESTI ÕIGUSRIIKI?

Arvamus

Agnes Pulk

Agnes Pulk. Foto erakogust

2014. aastal teatasid nii Eesti politsei kui prokuratuur, et laste seksuaalse väärkohtlemise ja lasteporno vastu võitlemine on üks Eesti riigi prioriteete ning esitasid kirjanik Kaur Kenderile tema õudusnovelli tõttu süüdistus lapsporno valmistamises paragrahv 178 järgi ja ta saadeti kohtu ette, kusjuures reaalset kannatanut ei olnud ja tegemist oli väljamõeldud looga.

Prokurör Lea Pähkli oli tollal veendunud, et lapspornograafia on igal juhul kuritegu ning pole tähtsust, kas tegemist on kirjanduse või kunstiga. “Süüteokoosseisu realiseerumise aspektist ei oma tähtsust, mis eesmärgil on keelatud sisuga materjali valmistatud, hoitud või kättesaadavaks tehtud. /…/ Lapspornograafia on nn maailmakuritegu, mille vastu võitlemist taotleb kogu tsiviliseeritud ühiskond,” kinnitas Pähkel. Tollane riigi peaprokurör Lavly Perling, kes sel ajal veel vankumatult laste õiguste eest seisis, rõhutas Kenderi kaasust kommenteerides, et kõnealuse juhtumi puhul on prokuratuuripoolseks lähtealuseks nii karistusseadustiku § 178 kui ka rahvusvaheline lasteporno vastane direktiiv, mis toovad selgelt välja, et karistatavaks teoks tuleb pidada lapspornot sisaldava materjali valmistamist ning tegemist ei pea olema reaalse kannatanuga. “Lapspornot sisaldav materjal võib olla nii pildi, video kui ka teksti vormis,” märkis Perling.

2022. aastal saime teada, et Eesti riigi prioriteedid laste seksuaalse väärkohtlemise ja lasteporno vastu võitlemisel on muutunud. See, mida varasemalt oleks peetud lastepornoks, tunnistati nüüd politsei ja prokuratuuri poolt vaid “eetiliselt taunitavaks”. Muide, vandeadvokaat Leon Glikmani sõnul ei anna seadus õiguskaitseorganeile pädevust eetika hindamiseks.

Kurb oli ka näha, et Mihkelsoni kaasuse puhul, kus on reaalsed kannatanud, keda on pikema aja jooksul selliste fotode tegemise läbi väärkoheldud, oli endine peaprokurör Perling vait kui sukk. Kõigile normaalselt mõtlevatele inimestele on ju tänaseks selge, et selliseid alasti pilte EI TEHTA perekonna albumi jaoks. Miks ei alustanud siis politsei kriminaalmenetlust? Miks ei otsitud Marko ja Tuuli Mihkelsoni kodu ja töökoha nutiseadmeid läbi, et selgitada välja, kas tegemist on lasteporno tootjatega, kasutajatega, talletajatega? Miks ei antud ainuhooldust laste isale, kui oli selge, et selliste piltide tegemisega on nii Marko kui Tuuli Mihkelson teotanud nende laste au ja väärikust ning lapsi sisuliselt väärkohelnud? Need küsimused jäävad politsei ja prokuratuuri südamele.

Miks te tõite oma meedia sõnavõttudes välja laste isa perekonnanime, mis tegi võimalikuks laste identifitseerimise?

Lõpetuseks, piinlik oli vaadata Pealtnägijat, kus üritati iga hinna eest Marko ja Tuuli süütust tõestada (a la “Öelge nüüd kogu Eesti rahvale, et te ei teinud pilte rahulduse saamise eesmärgil!”) ning vastaspoolt süüdistada (“Kas te siis tõesti ei mõelnud, et selle loo avalikustamisega satuvad löögi alla ka lapsed?!”). Oleksin oodanud Mihkel Kärmaselt palju teravamaid küsimusi Mihkelsonidele: Miks te üldse pildistate oma alasti kasulapsi? Kas see on teie peres tavaline, et kooliealised lapsed käivad kasuisa ees alasti? Kas ka kasuisa käib laste ees alasti ringi? Kas lapsed teadsid, et neid pildistatakse? Kas nad olid neid fotosid näinud? Miks te tõite oma meedia sõnavõttudes välja laste isa perekonnanime, mis tegi võimalikuks laste identifitseerimise?

Ootasin saates otsekoheseid küsimusi ka politseile ja prokuratuurile: Miks ei kvalifitseerunud Mihkelsoni tehtud vulgaarsed pildid oma kooliealiste kasulaste intiimpiirkonnast paragrahv 178 kohaselt lastepornoks, samas kui Kaur Kenderi tekst, mis sisaldas sarnaseid kirjeldusi, nagu oli Kalle Muuli poolt ette loetud foto kirjeldus, kvalifitiseerus lastepornoks? Miks ei otsinud politsei läbi Mihkelsonide kodu ja töökoha arvuteid, et välistada võimalik lasteporno valmistamise, vaatamise või talletamise kahtlustus, mis täna üles jääb?

Isegi väärikas vandeadvokaat Leon Glikman leiab (Postimees, 10.11.2022), et seni avalikkusele antud põhjendused, miks isegi uurimist ei alustatud, on olnud ebapiisavad ning võivad seepärast anda pinnast kahtlustele ebavõrdses kohtlemises. Taas üks murenev kivi Eesti õigusriigi alusmüüris. Küsimus ei ole enam selles, kes tühistas Marko Mihkelsoni (eks ta ikka ise tühistas oma tegudega), vaid kas Marko Mihkelson tühistas Eesti õigusriigi?

§ 178. Lapsporno valmistamine ja selle võimaldamine

(1) Nooremat kui kaheksateistaastast isikut pornograafilises või nooremat kui neljateistaastast isikut pornograafilises või erootilises situatsioonis kujutava pildi, kirjutise või muu teose või selle reproduktsiooni valmistamise, omandamise või hoidmise, teisele isikule üleandmise, näitamise või muul viisil kättesaadavaks tegemise eest, välja arvatud juhul, kui see toimub teoses või selle reproduktsioonis kujutatud noorema kui kaheksateistaastase isiku ja teo toimepanija vastastikusel nõusolekul põhinevas suhtes vabatahtlikult üksnes nende isiklikuks tarbeks, selle eest ei anta rahalist tasu või mis tahes muud hüve ning nende omavaheline suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu ei ole kuriteona karistatav, – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga