Jana Paulman
Arvamus
Oleme jõudnud uue ajastu lävele, kus esile kerkivad küsimused meie eksistentsi mõttest ja sellest, kes me tegelikult oleme. Samas oleme harjunud mängima ühiskonna poolt peale surutud mängureeglite järgi ja käima „nööri mööda” tavade ja kommete kohaselt, mille algpõhjusi me pole isegi uurinud. Me oleme harjunud mängima mingeid kätteõpitud rolle, mõistmata isegi, miks me seda teeme.
„Aga kõik ju teevad nii!”ütleb üks,
„Nii on lihtsalt kombeks”, kehitab õlgu teine.
„Aga nii on ju alati olnud”, nendib kolmas fakti …
Millest käib õieti jutt? Kui me seda isegi teaks ja aru saaks, aga me oleme paraku sulandunud massi, kandes igaüks nähtamatu aksessuaarina portselanmaski, mida me tegelikult kanda ei soovi. Me ei tunne ennast selles mugavalt. Samas on see „portselanmask” kasvanud nii loomulikuna meie näo külge, et me isegi ei pane tähele, kuidas see vajalikul ja sobival hetkel ilmub meie näo ette. Minu mõttekäik kõlab vist väga kujundliku sümbolina, kuid mõeldes, milliseid maske me igapäevaselt oma rolle täites kanname ja seda kuidagi endastmõistetavaks peame, siis see meenutab minule Veneetsia portselanmaske, mida karnevalidel kanti. Ja miks just portselan? Sellepärast, et need maskid on küll imeilusad, kuid samas ka väga õrnad ja haprad. Nad võivad ka puruneda. Ja siis kostub portselani klirinaid nii, et kõik näevad ja kuulevad, kuidas see kukub kildudeks ning maski kandja on hoobilt paljastatud. Tema tõeline pale tuleb nähtavale. Oi, milline skandaal sellest paisub!!! Meedia pasundab, et see tegelane polnudki nii auväärne ja laitmatu, kui välja paistis. Lähedased on pettunud ja vihased, et see inimene neid häbistas kogu ilma ees. Sõbrad, kes enne hoidsid selle tegelase ligi kasvõi hea positsiooni või maine pärast, põrkuvad eemale: „Ta pole ju see, kelleks teda pidasime!” Aga miks oleks pidanud olema?
Võib olla ongi asi justnimelt selles oma Mina ette pandud portselanmaskis
Muidugi on kõigil inimestel kombeks ka enda järgi midagi teise inimese kohta eeldada. Viimasel ajal me kuuleme pidevalt, kuidas räägitakse „üksteisele peegeldamisest”, ehk siis see, mida sa ootad teiselt inimeselt tema käitumises, on hoopis sinus endas puudujääk. Olen seda mõtet korduvalt kuulnud just vaimsetelt inimestelt, kes õpetavad, kuidas on õige mõelda ja aru saada. Näiteks kui sa vihastad millegipärast oma kallima peale ja hakkad temale näpuga näitama, mida ta valesti teeb, siis peaks hoopis vaatama enda poole, et miks see sind häirib. Olen mõelnud, et selles mõttekäigus puudub igasugune loogika, sest kui teine inimene su kõrval teeb midagi valesti sinu meelest, siis miks on siis viga hoopis sinus, mitte selles kallimas, kes sind häirib oma käitumisega? Võib olla ongi asi justnimelt selles oma Mina ette pandud portselanmaskis, mis varjab sinu tõelist olemust, sinu tegelikke mõtteid, soove ja autentset käitumist? Varjab su tegelikke ihasid ja kirgi. Paljud inimesed kannavad puritaanlikku maski, kuna muidu tuleks nende seksuaalsed ihad nähtavale ja see tekitaks valehäbi tunnet. Kõige suuremad moraalijüngrid on tavaliselt suletud uste taga kõige tiirasemad. Vaga vesi, sügav põhi – ütleb vanasõna. Nii mõnegi ilusa „Dorian Gray portree” taga võib olla inetu hing, mida püütakse varjata.
Luubiga hinge sügavusse vaatamine. Silmad on hinge peegel.
Foto Jana Paulmani erakogust
Muidugi on väline mask ka teinekord kaitsekilbiks välistele mõjutustele ja ka ründajatele. Maailm pole kaugeltki puhas ja turvaline paik, kus võiksime näidata end „alasti” sellena, kes me tegelikult oleme loodud. Samas võidame avatusega rohkem poolehoidjaid ja sõpru, kui maskiballi korraldades, sest varem või hiljem „närib” keegi ikka läbi, kes on su maski varjus tegelikult. Inimene ei suuda kaua teeselda, vastasel juhul võib ta hakata kahestuma ja eemalduma oma hingest. Me oleme energeetilised olendid ja meie energia reedab ise ennast teisele inimesele, kes küsib endalt „Mis on selle inimesega valesti? Miks ta mulle ei meeldi?” Aga milleks siis üldse seda maskiballi teha, kui niikuinii tajutakse juba energeetiliselt ära sinu valemäng? Sohki võid teha kaardimängus, kuid elus on sohimängijad varem või hiljem paljastatud.
Botox ja kallid autod ei peida su tegelikku nägu ja hingetühjust
Näiteks üritavad naised ennast valetada nooremaks ja mehed mängivad ennast jõukamaks ja edukamaks, kui nad tegelikult on. Aga milleks? Kellel on vaja su noorust või rahakoti paksust? Kas see teeb sind enesekindlamaks või toob sulle roosamannat ülevalt alla? Botox ja kallid autod ei peida su tegelikku nägu ja hingetühjust. Kriisiolukorras paljastub iga inimese tegelik olemus niikuinii. Koroona tõi selle väga kujukalt esile, sest paljud inimesed ei suutnud pikalt ühe katuse all koos eksisteerida. Ma arvan, et just sellises olukorras selgus niimõnelgi paarikesel, kes saab oma kaaslasele loota ja kes mitte. Armastusest siinkohal üksi ei piisa. Kui saabub tõehetk, siis on paljudel kogu õhuloss, mis koos ehitati, kokku varisenud.
Ole see, kes sa hetkel oma tasemel oled ja sind mõistetakse palju paremini. Isegi kartusi ja hirme on mõistlik tunnistada, sest siis saabub abi. Fassaad ei aita kedagi.
Kui ma sain viiekümneseks, toimus minus mingisugune murrang, kus ma otsustasin, et nüüd ma teen ainult neid asju, mis mulle meeldivad ja elan endale. Otsustasin kirjutada raamatu just seetõttu, et minust tahtis väljuda mu tõeline Mina kogu mu olemuses: minu tõelised mõtted, minu kogemused ja taipamised, minu elu praktika. Seepärast olengi ma nüüd vaba! Ma räägin, mida mõtlen ja teen, mida ma soovin. Kui keegi pakub mulle teha seda, mida ma ei soovi, siis ma ei kõhkle enam: ütlen EI! Just see ongi paljudele inimestele väga raske: öelda kellelegi ei, kui tuleb ebameeldiv või tülikas nõudmine või ootus. Miks sa „vägistad” ennast fassaadi nimel? Tahad näida hea inimene, kes kõikide soove täidab? Tahad petta ennast, otsides vabandusi, et sa ikka pead, kuna ei taha solvata? Vabasta ennast sellest neetud portselanmaskist ja hakka ometi ELAMA! Elama iseendana ja iseendaga! Leppima endaga sellisena, kes sa oled! Saama endaga sõbraks ja kaaslaseks elulõpuni. Aktsepteerima ennast ehedana! Sest see oled ju sina, ainulaadne ja unikaalne isiksus, mille sa endast ise oled kujundanud. Vastuta oma elu eest nüüd ja kohe! Sest homme võib olla juba hilja. Iga tehtud valik teenib vaid sind ennast. Kui sa ei vali ennast, siis sa raiskad oma elu.
Kui sa tunned, et oled vastuolus välise maailma ootuste ja iseendaga, siis alati vali iseennast, sest ainult sinu hing ütleb, mis on õige. Räägi ainult seda, mida SINA ise õigeks pead, mitte midagi muud. Mitte keegi teine ei saa öelda sulle, mis on õige. Ja alusta sellega juba täna, kohe!
minu esimene esinemine nii auväärsete inimeste ees
5. oktoobril esinen ma väga väärikate ja elu näinud inimeste ees Pärnus, Väärikate Ülikoolis just selle sõnumiga, mida täna teile kirjutasin. See on minu esimene esinemine nii auväärsete inimeste ees. Kas ma kardan? Jah, ma närveerin. Kas ma panen endale portselanmaski ette ja hakkan mängima tarka professorit? See selgub mõistagi kohapeal, kui ma nende väärikate meeste ja naiste ees seisan, neile silma vaatan ja oma mõtteid räägin. Siiski professorit ma mängima ei hakka. Olen mina ise ja räägin inimeselt inimesele, südamest südamesse. Sest me kõik ju olemegi inimesed ja vajame üksteist, vajame üksteise kogemusi, tarkusi ja energiat. Kas ma mõtlen, mida minust arvatakse? Kas ma kardan kellegi kuulaja arvustamist? Ma olen enamik oma elust seda kõike kartnud, kuid nüüd on aeg teha kannapööre ja võtta maskid maha!
Asjadest tuleb rääkida õigete nimedega. Kui igaüks hakkaks ühel päeval varjamatult oma mõtteid rääkima, kartmata kellegi hukkamõistu ja arvustamist, siis oleks maailm hoopis teistsugune. Aga inimestele meeldib see maskiball, milles lakkamatult osaleme. Eluteatris ei ole rolle jagatud, vaid me ise valime omale rolli, mida etendame sobivas misanstseenis.
[Toimetaja märkus: ‘misanstseenis’, teater – lavastuse koostisosa, näitlejate paigutus ja liikumine üksikutes stseenides]
Samal teemal:
ARMASTUS EI OLE MÜRK, HOIA ENDA SÜDANT
KAS ILU IKKA NÕUAB OHVREID? ILUSÜSTID VS NATURAALNE ILU
ARMASTUSE JA ÕNNE MAALETOOJAD – MILLINE ON HIND?
VÄGIVALD – ELU KIBE MÕRUMANDEL