KARMOŠKATEEK VILJANDI PÄRIMUSMUUSIKA FESTIVALIL

Fotogalerii

Piret Aus, Serella Daneri Tsilke, Luis Daneri Malbran, Elina Reinold.
Foto: Urmas Saard / Külauudised

XXIX Viljandi pärimusmuusika festivali neljal päeval oli Vabaduse platsil püsti suur valge telk, mille varjus ja selle ees toimus Karmoškateek. Millega täpsemalt tegemist, selle kohta andis selgitusi Piret Aus. Vestlusega liitusid veel Elina Reinold ja Luis Daneri Malbran, keda aitas hispaania keelest eesti keelde tõlkida tema tütar Serella Daneri Tsilke.

„Teeme Karmoškateeki esimest korda Viljandi pärimusmuusika festivali 29-aastase ajaloo jooksul,” rääkis Piret Aus. „Karmoška viirus on kuidagimoodi tabanud Eestimaad enamvähem samaaegselt selle hullu viiruse jõudmisega Eestisse. Karmoškat mängitatakse meil muidugi juba palju varasematel aastatel.” Pireti sõnul pole huvi korral oluline, kas ollakse viiene või viiekümnene või isegi kaheksakümnene. Kõigil on võimalik nii seda pilli kui ka igasugust teistsugust pilli kindlasti vähemalt teatud tasemeni õppida. Selles telgis kohtuvad erinevas vanuses, erineva tausta ja erineva pillimängu oskusega inimesed. Piret ei tea osalejate koguarvu. „Ma ei tea, me ei loe inimesi. Aga see telk on pidevalt karmoška mängijatest ja muusikast tiine. Mul on tunne, et see telk järjest paisub.” Pireti meelest on selles telgis väga lõbus. Algajatele räägitakse karmoška hingeelust ja põhivõtetest. „Anname neile seda katsuda. Kes juba mängijamad on, nemad saavad vigureid juurde. Vot see on see Karmoškateek,” ütles Piret.

lõõtsa ehitajaid on Eestis juba väga palju, aga karmoška ehitajaid leiduvat vaevalt loetud sõrmedel

Paar tundi oli Karmoškateegi külaliseks Ülo Saaremõts – meistrimees, kes näitas, mis pilli sees on, kuidas lihtsamaid hooldustöid teha, kuidas vilti vahetada ja mismoodi see pill üldse funktsioneerib. „Tema on tõepoolest selline unikaalne mees, kes ise ühe karmoška endale ehitanud. See on väga armas pill, mida sain ka ise mängida ning ma armusin tõsiselt tema pillisse. See teeb sellist ilusat heledat häält. Ta on nuppudelt palju pehmem, kui vabrikupill,” jätkas Piret, kes teab, et lõõtsa ehitajaid on Eestis juba väga palju, aga karmoška ehitajaid leiduvat vaevalt loetud sõrmedel.

Inimesed ei tee alati vahet, mis on karmoška, mis lõõts?

Piret Aus XXIX Viljandi pärimusmuusika festivalil. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Piret selgitas, et seda ongi võibolla kahe lausega väga raske öelda. Eesti lõõts on unikaalne nii ehituselt kui väljanägemiselt. „Aga põhierinevus seisneb selles, et kui sa karmoška ühe nupu vajutad alla ja tõmbad lõõtsa lahti, on sama heli ja lükkad lõõtsa kokku, tuleb sellesama nupu poolt sama kõrgusega heli välja. Lõõtspillil on ühe nupu alla vajutades ja lõõtsa lahti tõmmates üks heli, aga lõõtsa kokku lükates on sellesama nupu all hoopis teine helikõrgus. See teeb selle mängimise õppimise võibolla kordades keerulisemaks kui karmoškaga,” selgitas Piret.

„Karmoškal ei ole sarnaselt akordioniga musti ega valgeid nuppe ja ei ole isegi mõtet mõnda nuppu mustaks värvida. See ei aita mängides mitte kuidagi. Aga karmoška õppimisest teab Elina Reinold rääkida,” rääkis Piret ja soovitas küsida Elinalt, kuidas tema pillini jõudis?

Piltlikult öeldes tuli pill ise mulle sülle

„Mina olen õppinud karmoškat möödunud aasta oktoobrist saadik. Mina ei ole varem mitte ühtegi pilli peale väikese vilepilli lapsena proovinud. Muusikakoolis ma kusagil käinud ei ole. Nooti ei tunne. Kuidas ma jõudsin karmoškani? Jõudsin täpselt aasta tagasi, kui Piret mängis kogu aeg igal tänava nurgal. Me oleme ammused tuttavad, kuid eelmisel aastal ühel hetkel järsku Piret lähenes mulle aida ees. Piltlikult öeldes tuli pill ise mulle sülle ja näpud pandi pilli peale ja nüüdseks juba oskangi mõnda lugu natuke mängida,” jutustas Elina.

Mõtlen endamisi ja küsin valjult, et see peab olema ikka erakordne anne: nooti tundmata võetakse pill kätte ja mängitakse?

Elina: „Ei, see on harjutamise küsimus ja huvi, ma arvan. Annet ei ole siin midagi. Võib öelda, et ega see väga ootamatu ei olnudki. Ma olin tegelikult mõelnud, et mõnda pilli võiks elu jooksul õppida.”

Viimasena liitus meiega kolmaski vestluskaaslane. „Siin ta on, väga kuulus kitarrist Luis Daneri Malbran, minu kallis sõber Tšiilist, kes elab oma perekonnaga Stockholmis ja kellega kohtusin esmakordselt Hispaanias ja kellega kindlasti Viljandi pärimusmuusika festivalil ühiselt pilli mängime,” tutvustas Piret.

Luis Daneri Malbran rääkis hispaania keeles ja eesti keelde tõlkis tema tütar Serella Daneri Tsilke. Tema naine on pärit Viljandist. Viljandi festivalidel on ta käinud paljudel kordadel. Teda lummab Viljandi vanalinn, lossimäed, järv ja „Viljandi paadimees”.

Urmas Saard

Samal teemal:

ÜRGSES VÄES „KURI KOER” KÜTKESTAS KIRSIMÄE PUBLIKUT