Omariikluse põlistumise tänupäeva õhtul, 30. novembril, avati Tartu Peetri kiriku saali vasakus seinas Eesti vabadusvõitleja Enn Tarto (25. IX 1938 – 18. VII 2021) auks mälestustahvel.
Kivi pühitsemise talituse viis läbi Tartu praost Ants Tooming, keda abistasid koguduse juhatuse esimees Väino Bitter ja hiljuti leeritunnistuse saanud Enn Tarto poeg Ilmar Tarto. Pühitsemisel osalesid lisaks kirikulistele Enn Tarto lesk Piret Tarto ja teised pere liikmed, samuti linnapea Urmas Klaas, Eesti Memento Liidu esimees Arnold Aljaste ja Eesti muinsuskaitse seltsi auesimees Trivimi Velliste, kelle päeva kõne on allolevalt täies mahus avaldatud.
Tänasel õhtul kangastub mulle silmade ette üks päev 65 aasta tagusest ajast. See oli koolipäev toonases Tartu I Keskkoolis, mis täna kannab jälle Hugo Treffneri Gümnaasiumi nime. Oli 1956. aasta hilissügis, olin 3. klassi õpilane. Meie õpetaja tuli klassi väga tõsise näoga ja ütles: “Nüüd hakkame kirjutama etteütlust!“ Etteütluse laused olid umbes sellised: „Elagu eesti rahva ja vene rahva vennalik sõprus!“ Või siis: „Sammume Nõukogude rahvaste ühtses peres helge tuleviku poole!“
Me ei saanud aru, milleks äkki selline ootamatu etteütlus. Kuid varsti saime kuulda vanemate klasside poistelt, et öösel oli Tartus levitatud Nõukogude-vastaseid lendlehti, mis olid kirjutatud käsitsi. Nüüd siis pidid kõik Tartu lapsed kirjutama etteütlust, et KGB saaks uurida käekirja ja teha kindlaks lendlehtede autorid.
Täna teame ajaloost, et just tol sügisel, mil Budapestis oli verre uputatud ungarlaste vastuhakk Nõukogude tankidele, astus Tartus ungarlaste kaitseks välja Eesti Noorte Malev, mille kandev liige oli 18-aastane Enn Tarto.
Minu klassikaaslased ja mängukaaslased koduõuel ei teadnud toona Eesti Noorte Malevast mitte midagi, aga kummalisel kombel sündis aasta või paar hiljem ka meie õuel Riia mäel, tänase Riia ja Struve tänava nurgal, salaühing, mis käis koos õues asunud puukuuri kitsukesel pööningul.
Ühing oli muidugi ülisalajane, sellest ei tohtinud mitte midagi teada meie isad-emad. Ühingu eesmärk oli kukutada Eestis Vene võim. Paraku ei saanud meist võõra võimu kukutajaid. Aeg kulges omasoodu. Vanemad inimesed kuulasid Ameerika Häält ja vangutasid pead: see Vene võim kestab meil 200 aastat – nagu oli kestnud tsaariaeg. Täna oletan, et selliseid eesti poiste salaühinguid võis tollal üle maa olla kümneid kui mitte rohkem. Enamik neist hääbus kiiresti.
Vähe oli neid, kes pidasid vastu, kes jätkasid võitlust. Enn Tarto võeti kinni ja viidi Mordva vangilaagrisse. Seal asutas ta Eesti Rahvuslaste Liitu, mis jätkas vastupanu ka pärast laagrit kodumaal.
Meil oli mäletatavasti Vene ajal kombeks perekondlikel tähtpäevadel, suurematel koosviibimistel laulda igatsevaid laule kadunud minevikust, nagu – „Tahaksin kodus olla, kui Laidoner juhatab väge ja Päts on president…“ Ent sellega enamiku vastupanu peaaegu et piirdus. Hirm oli suur. Stalini impeerium oligi rajatud hirmule – kõikehõlmavale, kõikeläbistavale hirmule. Vähe oli neid, kes suutsid sellist hirmu ületada.
Kuulasime hiljem ise ragisevat raadiot ja saime teada sellised nimed nagu Enn Tarto, Lagle Parek, Mart Niklus jmt. Imetlesime nende julgust. Need inimesed moodustasid kogu eesti rahva arvust kaduvväikese osa, aga nende mõju ja tähendus oli palju suurem, kui me täna arvatagi oskame. Nende tähendust saab võrrelda lahingulipuga. Kuni võitlev vägi näeb lahinguväljal oma lippu, püsib lootus, püsib võitlustahe.
Eesti rahvas ei leppinud kunagi oma riigi kaotusega, ta osutas alati mingisugust – passiivset vastupanu. Aga passiivsest võitlusest ei piisa parema tulevikuni jõudmiseks. Võitlus peab olema ka aktiivne – julge, kartmatu, avalik. Just sellised lipukandjad nagu Enn Tarto aitasid eesti rahval hoida end virgena, kuni saabusid soodsamad ajad. Ja nad saabusid.
Kui Nõukogude Vene impeerium ilmutas jõuetuse märke, algas mitmekihiline rahvaliikumine. Üks nendest kihtidest oli muinsuskaitseliikumine. Muinsus on mälu. Muinsuskaitse on mälu kaitse, mälu hoidmine ja selle kandmine rahva tulevikku. Enn Tarto oli osa muinsuskaitseliikumisest. Ta oli Tartu Muinsuskaitse Ühenduse üks juhte. Just see ühendus valmistas ette legendaarsed Tartu muinsuskaitsepäevad aprillis 1988, mil esmakordselt okupeeritud Eestis toodi sinimustvalged lipud suurel hulgal avalikku ruumi.
Head kirikulised!
Täna on Eesti omariikluse põlistumise päev. Täna on meie riigi vabana elatud päevade arv saanud ühe võrra suuremaks kõikide okupatsioonide all elatud päevade koguarvust. Meie riik on kannatanud kahe Saksa ja kahe Nõukogude Vene okupatsiooni all. Enn Tarto on väikese poisina elanud üle esimese Nõukogude ja teise Saksa okupatsiooni, mis kestsid kokku neli aastat. Ja seejärel elas ta üle ülipika teise Vene okupatsiooni, millele ta osutas veendunud, väsimatut vastupanu.
Meil on vahel kombeks rääkida, et me laulsime end vabaks. Jah, laulu mõju inimese hingele ei saa alahinnata. Kuid arvan siiski, et kestvam ja sügavam mõju oli meie vabaduse tunglahoidjatel – nagu seda oli Enn Tarto. Julgus hakata ülekohtule, ülemvõimule vastu, ületades seejuures hirmu, on eriline inimlik omadus. See eriline võime on Kõigevägevama poolt kingitud väga vähestele. Need inimesed on meie ajaloos ainulaadsed, nad on teeninud ära meie maa ja rahva, meie riigi erilise tänu.
Tänamine on tegu, mida pole kunagi liiga palju. Enn pidas ise vajalikuks tänada tegude eest, mis puudutasid teda ennast – eriti aastal 1988. Täna õhtul on siin Tartu Peetri kirikus õige hetk rõhutada taas oma tänu Enn Tartole. Oleme Enn Tarto ees suured tänuvõlglased – et oleme võinud oma uuest vabadusest pikka aega rõõmu tunda. Olgem tänulikud ja tundkem rõõmu, et siin pühakojas on nüüd mälestustahvel Eesti sangarile Enn Tartole!
Samal teemal:
