Arvamus
Trivimi Velliste
Elusolendid vajavad üksteise tuge – kalad ja linnud elavad parves. Nii ka inimene, kes on tuhandete aastate jooksul arenenud meie-olendiks. Meie pere, meie küla, meie kihelkond, meie maakond. Muistsed eestlased jõudsid küll arusaamani meie maakonnast, ent veel mitte meie maast või meie riigist. Võõrad vallutajad tulid vahele.
Ent tuli hõõgus tuha all. Rahvusliku ärkamise ajal – 29. septembril 1881 – valisid tänase Eesti Üliõpilaste Seltsi eelkäijad välja ühe väga olulise meie – nad valisid tuleviku tarbeks meie värvid, millest vaid kolm aastat hiljem said meie lipu värvid.
Sinimustvalge lipp ühendab kõiki eestlasi ja kõiki meie oma riiki austavaid muid kodanikke. Selle lipu all võideldi Vabadussõjas, seda kandsid südames metsavennad ja Siberi vangilaagritesse saadetud vastupanuvõitlejad. Selle lipu all on langetud ja siis jälle üles tõustud. See lipp on olnud usu ja unistuste tähis.
Meil on olnud õnne. Oleme juba kolm aastakümmet võinud oma lippu vabalt heisata. Kes on seda teinud, kes mugavusest tegemata jätnud. Meie riik saab eeloleval talvel 104-aastaseks. Vabana oleme oma riigis elanud 22 + 30 aastat. Aga 52 on ju pool 104-st! Teise poole – ka 52 aastat oleme olnud võõra kanna all.
Täpsem arvutus ütleb: tänavu 30. novembril on meie riigi vabana elatud päevade arv ühe võrra suurem kõikide sõltlaspäevade arvust kokku. See on ju enneolematu murdehetk meie ajaloos, meie teadvuses! Pühitsegem seda murdepäeva nende kolme värviga, mis valiti välja täna 140 aastat tagasi!
Samal teemal:
140 AASTAT SINIMUSTVALGE VÄRVIKOMBINATSIOONI SÜNNIST
URMAS VIILMA: TÄHISTAME SINIMUSTVALGE VÄRVIKOMBINATSIOONI AASTAPÄEVA