ABRUKA MATKARAJAL

Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli seltskond Abruka saarel, teejuhiks Rein Lember. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli kahekümnene seltskond viibis 8. juunil õppepäeval Abruka saarel, kus mitmeid ülesandeid täitev saarevaht Rein Lember asus teejuhiks.

Roomassaare sadamast tillukese laeva Abro pardale astumise järel tervitas juba mõnekümne minuti pikkuse lõunasse suunduva merereisi järel Abruka sadamas väärikaid tudengeid Rein, kelle sõbralik olemine ja parajalt naljakad pajatused kohe algusest peale külaliste tähelepanu teritasid. Abruka ja selle ümbruse on kuulsaks kirjutanud vennad Jüri ja Ülo Tuulik. Nende teostes jutustavad armsa meresaare elust Nässu, Vares ja kümned muud kirjanduslikud tegelased. Abrukat on tuntuks teinud ka kirjanik ja laulukirjutaja Albert Uustulnd. Nüüd siis oli enamikul seltskonnast täiesti esmakordselt võimalik mõndagi päris oma silmaga kaeda. Enne meid on muidugi veel väga paljud seda väikesaart külastanud ja ahhetanud, teiste hulgas näiteks Anton Hansen Tammsaare.

Kastiga jeep ja selle külge haagitud järelhaagis pakkusid tasasel sõidul küüti saare huviväärsustega tutvumiseks. Rein tegi esimese peatuse Abrukat üldiste andmetega tutvustava stendi juures, kus saime teada, et umbes üheksa ruutkilomeetri suurune saar on põhja-lõunasuunalise kujuga. Seda ümbritsevad veel 16 väikesaart, neist suurimad Vahase, Kasselaid, Linnusitamaa. Abruka on pindalalt Eesti 11. saar, Liivi lahes Kihnu ja Ruhnu järel suuruselt koguni kolmas saar. Kinnitust leidnud andmetel kujunes Abrukale alaline asustus 18. sajandil, aga võib oletada, et juba aastal 1500 asustati seda saart.

Kodusaare patrioodil oli igas peatuspaigas pikalt ja põhjalikult rääkida. Alati tegi ta seda saarlasele omase haarava huumoriga. Endise diiselelektrijaama rekonstrueerimine ja laiendamine Abruka päästejaamaks leidis aset 2014. aasta juulist septembrini. Töökorras, kuid hetkel remondis olev saare ainuke pukktuulik ilmus sõidu ajal korduvalt nähtavale. Tani-Peetri bussipeatusega kohati asub kunagine palvemaja hoone, mille ühte nurka on riputatud tornikell.

Vana sadamas asub Vesiaia supluskoht ja kuue meetri kõrgune linnuvaatlustorn, mille ülemisel vaatlusplatvormil käis enamik meie inimestest ära.

Kui keegi taara- või maausuline tahaks saada aimdust muistsete eestlaste pühast hiiest, siis võiks nähtu põhjal soovitada looduskaitse all asuvat Abruka liigirohket laialehiselist salumetsa. Autosõidul põlist metsa läbides arutlesid vaadet imetlevad kastis istujad, et vaevalt kusagil mujal Maarjamaal veel säärasel hulgal pärni leidub. Peatusime Lippmaa pärna juures. Selgitav tekst teatab, et sealses paigas tegi kolmekümnendatel oma märkimisväärset teadustööd Tartu Ülikooli professor Theodor Lippmaa.

Kogu metsaalune oli täis valgeõielist karulauku. Teelt kõrvale astudes pidi olema ettevaatlik, et mitte mõne rästikuga liiga lähestikku sattuda.

Salumetsa kitsa sõiduraja ääres näeb ilvese püünist. Rein meenutas, et 2019. aasta juulis Abrukat väisanud peaminister Jüri Ratas kuulutanud saare elanikega kohtumisel, et rahvale peamist muret tekitav ilves saab peatselt ümberasustatud. Siiski ilmnes kiiresti, et tegelikkuses ei pruugi see asi nii hõlpsasti laheneda, nagu peaminister lubas. Püünisesse poetatud sööt või peibutus ilvest ei ahvatlenud.

Mööda vilksatasid kalmistu aia taga asuvad vanad ristid ja uued hauaplatsid. Kalmistule on maetud luterlased ja õigeusklikud läbisegi.

Vahtra talus pakkus Rein enda keedetud kalasuppi. Kellel veel jaksu jätkus, võis tagasi sadamasse jalutada. Kes vajas abi, need sõidutas Rein kohale. Sadamakail laeva väljumist oodates jäi piisavalt aega veelinde vaadata. Üksik hallhaigur püsis pikalt kivil, luiged hoidusid kaugemale. Kusagil muuli kivide läheduses asuvaid hõbekajaka pesitsuspaiku kaitsti lähenejate eest hoiatavate madallennu sööstudega… Arukas inimene taganes mõistvalt lubatavuse piirjoonele.

Roomassaare sadamasse tagasi jõudes tervitasid meie saabumist Saaremaa Merispordi Seltsi noored Optimistide klassi purjetajad.

Urmas Saard