Jõgevamaal on pikaajaline traditsioon 1. septembril esmakordselt kooliteed alustanud lapsed Palamuse Muuseumisse kutsuda ja nendele seal aja- ja eakohane raamat kinkida. Tänavu kingitakse Kätlin Kaldmaa raamat “Ajalend “. Möödunud nädalal oli kirjanik oma raamatut ise Palamusel esitlemas ja vastas meelasti ka portaali Külauudised küsimustele.
Kuidas sündis raamat „Ajalend”?
Kätlin Kaldmaa: Raamat “Ajalend” oli Palamuse Oskar Lutsu Kihelkonnakoolimuusemi mõte. See, et Jõgeva maakonna esimese klassi lapsed saavad kingiks raamatu, on olnud traditsioon juba õige palju aastaid, olen isegi mõne aasta eest selleteemalisi läbirääkimisi pidanud, ent ajad muutuvad ja inimesed vahetuvad ja nii sai see plaan teoks nüüd.
Olete ise pärit Voorelt ja õppinud Oskar Lutsu nimelises Palamuse keskkoolis?
Kätlin Kaldmaa: Eelkõige on mõju ikka selline, et Palamusel koolis käinud inimesed teavad Lutsust ja “Kevadest” kindlasti kordades rohkem kui keskmine Eesti inimene. Leonhard Merzinit ehk õpetaja Lauri teadsin juba lapsest peale – ta oli meie kandist pärit ja käis suviti ikka maal linnapaos, ja eks ta kolhoosinaiste silmarõõm oli.
Raamatu sisule avaldas “Kevade” mõju eelkõige seeläbi, et otsustasime raamatus kasutada muuseumi jaoks tehtud suurepäraseid illustratsioone. Nende loo sisse sobitamine oli põnev ülesanne.
Kui keeruline on üldse Oskar Lutsu loomingut ja tänapäeva kokku sobitada?
Kätlin Kaldmaa: On see ju meie ühine mitmepalgeline minevik, millest Luts kirjutab, nii et eks see oli täpselt niisama lihtne ja keeruline kui ükskõik millise teise kirjaniku loomingu puhul. Toonase koolielu kujutamine pakub tänapäeva koolilastele palju võrdlusmomente ja eelkõige on näha, kui palju lapse- ja õpisõbralikum on meie praegune koolisüsteem. Lapse mõiste tervikuna on muutunud. Esimene lapslugeja, kes raamatu möödunud nädalavahetusel läbi luges, imestas väga selle üle, kui iseseisvad toonased lapsed olid, kui nad terveks nädalaks kooli pidid minema ja enda eest hoolitsemisega ise hakkama said. Rääkimata sellest, et suur osa neist käis heal juhul ainult algkoolis ja selle kõrvalt tegi põhimõtteliselt täiskohaga talus tööd. Mõelgem kas või sellele, et toona elas suurem osa lapsi veel maal, mitte linnades nagu praegu.
Kas raamatu “Ajalend ” peategelaste ja Kevade tegelaste vahel on võimalik paralleele tõmmata?
Kätlin Kaldmaa: Eks natuke sai ikka paralleele veetud – nagu eelpool nimetatud, siis üheks ajendiks olid olemasolevad illustratsioonid, mis kujutavad “Kevade” tegelasi. Tuhnisin kõikvõimalikes möödaniku materjalides ja nii sai loo sisse kirjutatud väike Theodor, kes saab sisse filmitegemise pisiku. Mõtlesin, et prooviks õige anda Theodor Lutsu filmipisikule väikese ootamatu tõuke.
Oma nimega on loo sees ka õpetaja Roose, õpetaja Lauri prototüüp. Sellelesamale esimesele lugejale näiteks meeldis väga õpetaja Roose tegelaskuju ja ta rääkis pärast pikalt, kui eesrindlik õpetaja see naine oli ja kui hästi oskas lapsi juhendada ja et ta oleks kindlasti olnud oma ajastu oluline naisliikumise edendaja. Ma meelega ei öelnud raamatus, kas õpetaja Roose on mees või naine, ja see lugeja on mõni aasta vanem kui kaheksa. Selline käsitlus tuli mulle kui kirjanikule muidugi suure üllatusena!
Mis võiks olla raamatu „Ajalend” juhtmõtteks?
Kätlin Kaldmaa: Laps on laps, mis aeg parasjagu ka poleks.
Mille poolest võiks rikkamaks saada raamatu „Ajalend” läbi lugenud lapse maailm?
Kätlin Kaldmaa: Ma loodan väga, et laps – ja ka täiskasvanu – kes “Ajalendu” loeb, oskab ehk natuke paremini ehitada silla üle aja ja teadvustab, et maailm pole alati olnud selline siuh-säuh siia-sinna nagu see praegune. Et neid asju, mis meie jaoks on igapäevased ja tavalised, ei olnud sadakond aastat tagasi üldse veel olemaski. Ja muidugi sedagi, et lapsed on need, kes saavad tulevikku muuta. Ma tean, et see kõlab nagu klišee, ometi just nii see on.
Jaan Lukas