SUUR PILDIGALERII: JUUNIKÜÜDITAMISE AASTAPÄEVAL VIEVISES

Vievise kalmistul. Piia Karro-Selg asetab küüditamise ohvrite mälestusmärgi ette lillekimbu. Leedu lippu hoidab Audronė Stepankevičiūtė ja Eesti lipuga on Mikko Selg. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Reedest pühapäevani Lätit ja Leedut väisanud Pärnu Y klubi väike seltskond osales eilsel juuniküüditamise 79. aastapäeval Vievise kirikuplatsil asetleidnud ametlikul mälestussündmusel, kus toimus tähtpäevale pühendatud koorikontsert ja kõneles ka Piia Karro-Selg, Y’s Men International Soome-Balti piirkonna direktor.

Vievis on umbes nelja ja poole tuhande elanikuga Leedu väikelinn, mis võiks olla Eesti linnadest suuruselt võrreldav Rapla või Põltsamaaga. Suures enamuses elavad seal leedulased, kümmekond protsenti poolakaid ja vähesel määral ka venelasi. Maailmasõdade vahelisel ajal paiknes Vievis Leedu-Poola piiril, asukohaga Vievise järve ääres – 14 kilomeetri kaugusel ida poole jäävast Elektrėnaist. Küüditamise päeval on hea teada, et Vievise ja Elektrėnai vahel tekitati ajaloolise Balti keti ajal veel umbes 10 kilomeetri pikkune harukett. Asub ju Vievis Vilniuse-Kaunase kiirtee ja raudtee joonel.

Pärnu Y klubi liikmed tulid Vievisesse leinalintides sinimustvalge kandelipuga ja asetasid selle kirikuplatsil Leedu värvides leinalipu kõrvale. Eesti külalisi võõrustas Vievise kultuurikeskuse direktor Audronė Stepankevičiūtė, mälestuspäeva peakorraldaja. Umbes tunni pikkusel kontserdil osales koos esinejatega arvatavalt sadakond inimest, keda oli kolmandik rohkem kui Audronė Stepankevičiūtė lootis näha. Oli ju ilm tuuline ja vihmasajuga ähvardav.

Kontsertkava valmistas ette Agnė Kurčiauskienė. Kontserdi juhatas sisse naisduett: Audronė Stepankevičiūtė ja Drąsa Ramanauskienė. Järgnevalt laulis ansambel Ginėja vana leedulaste laulu „Sutartinės”. Samuti laulis leedu rahvamuusikat cappella Pylimėlis. Esines invaühingu ansambel Ievaras. Loeti mälestusi poeemist “Vievio teatras”. Sõnavõttudega esinesid Elektrėnai omavalitsuse esimees Gediminas Ratkevičius ja aseesimees Raimondas Ivaškevičius.

Seisti minutilises vaikuses.

Neid, kes võõrsile saadetutest tagasi kodumaale jõudsid, oli vähe ja veel vähem on järgi neid, kes endiselt meie keskel. Aga just neile kingiti kaunis suviste lillede kimp, milles on rukkililled, karikakrad, moonid, lubiinid.

Rahvusvahelises heategevusorganisatsioonis eestlaste seltskonda esindanud Karro-Selg ütles kirikuplatsil sõna saades, et neil päevadel on juba kohtutud sama liikumise liikmetega Lätis ja nüüd siis ka Leedus. „Meie ühised liikmed tegutsevad ka siinses Vieviseski. Neist üks on Audronė Stepankevičiūtė. Kuuldes temalt tänasest mäletustseremooniast, võtsime kohe nõuks teiega liituda. Tean, et sarnaselt Eestiga puudutasid Teise maailmasõja eelsed ja järgsed küüditamised Leeduski enamust perekondi,” rääkis Karro-Selg.

Ta jutustas ühe näitena oma vanavanaemast, kes oli tegelikult vaid lihtne pesunaine. Lugu oli küll seotud kaheksa aastat hilisema kurja sündmusega – 1949. aasta märtsiküüditamisega. „Oli kevadine õhtu, kui vanavanaema uksele koputati, paluti koos tema tütrega asjad pakkida ja sandarmitega kaasa minna. Keegi kohalviibinutest soovitas vanavanaemal võtta kaasa kartulit, justkui seemneks.” Need kotti pistetud kartulipabulad päästsidki Siberis kahe naise elud. „Olen oma vanavanaemalt kuulnud, kuidas see paik, kuhu sattuti oli nii viljaka mullaga, et samad teekonnal väheke kuivetunuks muutunud kartulipabulad lihtsalt auku pistetult juba õige pea head saaki andsid. Töökate eestlastena asusid nad Siberis kohe põldu pidama ja nii nad sealt ka elusate ja tervetena tagasi tulid.” Lõpetuseks lausus Karro-Selg, et meil on suur au käesoleval hetkel olla koos teiega, jagada hoolimist ja armastust, toetada teineteist ka rasketel hetkedel. „Soovin meie väikese grupi poolt teile kõigile palju armastust ja head tervist!”

Pärast ametliku osa lõppemist juhatas Audronė Stepankevičiūtė meid linna kalmistul asuva küüditatute mälestuskivi juurde. Karro-Selg asetas küüditamise ohvrite mälestusmärgi ette sinimustvalge paelaga kokkuseotud lillekimbu. Leedu lippu hoidis Audronė Stepankevičiūtė ja Eesti lipuga oli Mikko Selg, Y’s Men International Soome-Balti piirkonna Eesti kuberner Mikko Selg.

Esimene massiline Leedust väljasaatmine vallandus sarnaselt Eesti ja Lätiga 1941. aasta 14. juunil. Rahvasuus hakati kommunistide genotsiidikuritegu nimetama juuniküüditamiseks, mille aluseks sai Üleliidulise Kommunistliku Partei Keskkomitee ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu salajane otsus „Sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti vabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast”. Juba sama aasta 23. mail oli võtnud Leedu Kommunistliku Partei Keskkomitee büroo vastu täiendava otsuse „Kontrrevolutsioonilise ja sotsiaalselt ohtliku elemendi arreteerimise ja väljasaatmise kohta Leedust”. Inimsusevastase kuriteo peakorraldajaks määrati NSV Liidu siseasjade rahvakomissar Beria, kordasaatjateks NKVD ja NKGB, osaliselt ka miilits. Samuti abistas kohalik kompartei aktiiv.

14. juuni läks ajalukku valude ja õuduste ööna. Massikuriteos ei jäetud midagi juhuslikkuse hoolde. Kõik toimus Leedus sarnaselt teiste Balti riikidega – allaheidetud rahvast koheldi samasuguselt nagu aasta varem vallutatud Poolas. Rahuliku elanikkonna ja sõjalise eliidi põrmustamine oli okupatsioonirežiimi esmane ülesanne.

Tumerohelised veoautod täitsid vapustusega iga Leedu kodaniku hinge, kelle maja ees masinad koos relvastatud terroristlike jõukudega peatusid. Leedust küüditati umbes 17 600 elanikku, teistel andmetel rohkem kui 18 000. Punaterrori käigus saadeti naised-lapsed Novosibirski, Krasnojarski, Altai ja Komi piirkondadesse. Umbes 3 000 perekondadest eraldatud meest arestiti vanglatesse või Gulagi surmalaagritesse. Küüditatute hulgas oli ümmarguselt 1 200 kooliõpetajat ja 79 preestrit. Suuresti kannatasid Leedu poliitiline ja kultuurieliit ühes nende perekondadega. Väljasaatmise vägivalda pidid taluma ka endine peaminister Pranas Dovydaitis ja Leedu president Aleksandras Stulginskis.

Urmas Saard