Ajaloolase Aldo Kalsi ettekanne Tartu rahu sõlmimise 100. aastapäevale pühendatud konverentsil pühapäeval, 26. jaanuaril Tallinnas Eesti Rahvusraamatukogus.
[pullquote]Artiklite kogumikus tutvustatakse annekteeritud alade ajalugu, loodust, maateadust, rahvastikku, turismi, usuelu, inimõigusi ja nn Eesti-Vene uut piirilepingut.[/pullquote]Tartu rahulepingu sõlmimise 100. aastapäeva lähenemisel tekkis soov seda teemakohase trükisega kaitsta nende vastu, kes on asunud sellest karistamatult taganema. Tulemuseks on 143-leheküljeline 35 artiklist koosnev kogumik.
2. veebruaril 1920 lõppes Eesti Vabadussõda Tartu rahulepingu sõlmimisega. Mõnedki selle koostisosadeks olevate artiklite sisu – nagu riigipiir, ootab lahendusi veel täna. Eesti rahvale ei pea selgitama, mis juhtus meie riigiga aastatel 1939-1991. Sellesse aega jääb rohkem kui poolesajandiline Nõukogude Liidu okupatsioon ja anneksioon Eestis. Okupeeritud Eestil oli riigipiiri asemel halduspiir. Seda asus meie ikestaja 1944. aasta suvel ja hiljem muutma. Eesti küljest lõigati ära Viru maakonna kolm valda ja enamus Petseri maakonnast. See moodustas Eesti Vabariigi kunagisest pindalast 5,2%.
1991. aastal õnnestus taastada Eesti Vabariigi iseseisvus õigusliku järjepidevuse alusel. Siis kerkis päevakorda ka Tartu rahulepinguga määratletud riigipiiri ennistamine. Selle üheks õiguslikuks aluseks oli ka 8. juunil 1992 rahvahääletuselt toetuse saanud EV põhiseadus oma idapiiri käsitleva paragrahviga 122.
Taasiseseisvunud Eesti poliitikud jõudsid kolmeaastase diplomaatilise suhtlemisega kummalisele järeldusele. Nimelt polevat partneriga riigipiiri asjus võimalik Eesti kasuks läbi rääkida. Küll peeti vajalikuks eurointegratsiooni huvides seda hoopis idanaabri kasuks teha! Selle „tõe“ üheks mõjukaks kuulutajaks sai nn. jõulurahuvalitsuse peaminister Andres Tarand. Oma kurikuulsas esinemises 18. detsembril 1994 teatas ta Helsingis maailmale, et Eesti ei pea järgima läbirääkimistel Venemaaga Tartu rahulepingu riigipiiri.
Jättes käsitlemata selle, mis on meid erutaval teemal toimunud viimase 15 aasta jooksul,Võtame kokku hetkeseisu. Me oleme lasknud endale kaela määrida Venemaale kasulikud piiriläbirääkimised. Tulemuseks oli uue piirilepingu koostamine, allkirjastamine ja meiepoolne korduv ratifitseerimine. Selle sisuks oli Eesti loobumine oma seaduslikust territooriumist ja nii 1944. aasta stalinistliku piirinihutuse heakskiitmine. Et see kõik tagasipöördumatult teostunud pole, oleme tänuvõlgu Tartu rahulepingule. Venemaa pasundab vahetpidamata, et Tartu rahuleping kaotas kehtivuse Eesti NSV astumisel Nõukogude Liitu. Piisas aga 2005. aastal Eesti poolt uue piirilepingu preambulis Tartu rahulepingu mainimisest, kui Venemaa võttis meie poolt juba ratifitseeritud piirilepingult allkirja tagasi. Põhjus selles, et Tartu rahuleping kehtib ja annab Eestile õiguse riigipiiri ennistamiseks.
Artiklite kogumikus tutvustatakse annekteeritud alade ajalugu, loodust, maateadust, rahvastikku, turismi, usuelu, inimõigusi ja nn Eesti-Vene uut piirilepingut. „Niinimetatud“ seepärast, et Eesti Vabariigil on idapiiri leping juba sada aastat olemas ja sellest loobumine pole meie huvides. Kogumiku koostajate eesmärk on Eesti avalikkuse teavitamine seni riiklikuks tabuks olnud ja valdavalt saladuskattega ümbritsetud piirilepingu teemast. Kui asjast kirjutavad rahvuslikult meelestatud poliitikud, arvamusliidrid, tuntud kultuuritegelased, professorid, teadusdoktorid jt. usaldusväärsed isikud, peaks sellel mõju olema.
Kõnealuse artiklite kogumiku autorite hulgas on meie seadusandliku võimu, Riigikogu kolm tegevpoliitikut (Jaanus Karilaid, Henn Põlluaas ja Helir-Valdor seeder) ning üks veteranpoliitik (Jüri Adams). Eesti täidesaatev võim on meie kogumiku autorite hulgas esindatud ministrite Mart Helme, Tõnis Lukase ja Urmas Reinsalu isikus. Tänasesse päeva on toonud meid eelmise põlvkonna kaasautoritest vabadusvõitlejad lätlane Bruno Javoiš, meie igituntud Valdur Raudvassar ja Enn Tarto ning petserimaalaste vapper juht Reet Tobre.
Eesti huvides Tartu rahulepingu kaitsmine ja tõlgendamine nõuab juristide teadmisi. Selle teenistuses olid ja on meie kaasautorid õigusteaduse doktorid Ando Leps ja Herbert Lindmäe, vandeadvokaadid Allar Jõks ja Kaido Pihlakas ning õigusteadlane Igor Gräzin.
Meie kaasautoreist poliitilise südametunnistuse kehastajateks on olnud teadlastest majandusgeograaf Hardo Aasmäe, kunstiteadlane Jaanika Anderson, geoloogid Rein Einasto ja akadeemik Anto Raukas, füüsik Rein Koch, poliitikateadlane Toomas Varrak ja keeleteadlane Tiit-Rein Viitso.
Ilukirjandus, eriti esseistika, on väljund, kus astub alati julgelt Eesti territoriaalse terviklikkuse kaitseks välja meie kaasautorist kirjanik Arvo Valton. Ajakirjanduse veergudel on seda teravmeelselt teinud meie kaastöölised Holger Kaljulaid, Harri Kivilo, Mihkel Langebraun ja kommunikatsioonikonsultant Jüri Estam ning jahtkapten Mart Saarso.
Kui kõik petserimaalased oleks oma kodumaakonna kaitsmisel samal tasemel kui meie kaasautorid Inara Luigas ja Ilmar Vananurm, poleks uue piirilepingu ihalejatel kohta meie hulgas. Annekteeritud alade tuleviku võti on EV sealsete kodanike ja nende järeltulijate kätes. Neid peab aga toetama kogu Eesti. Hetkekski ei tohi unustada, et Eesti on põhiseaduslikult jagamatu ja Karistusseadustik käsitleb sellest taganemist riigireetmisena.
Aldo Kals
