Tänases sügisvihmas avati Sindi tulevase raamatukogu hoone kõrval mälestuspink Tiit Tarlapile, keda (:)kivisildnik on aastate eest iseloomustanud ulmekirjanikuna, kelle lood pole üksnes põnevad, vaid neil on ka tugev eetiline sõnum.
[pullquote]Nagu teate, oli Tiit suhteliselt eraklik, aga ilmas toimuvate asjadega oli ta väga hästi kursis.[/pullquote]Mälestuspingi avamisel viibisid Tarlapi klassivennad ja õpetajad Sindi gümnaasiumist, Tšornobõli saatusekaaslased, sõbrad, samuti Sindi raamatukogu, muuseumi ja Tori valla esindatus ning teised Tarlapit mäletavad kirjandusinimesed.
Mälestuspingi mõte käidi välja juba 2017. a märtsis peielauda kogunenud seltskonna poolt, aga Tori valla raamatukogude direktor Ene Michelis võttis nüüd asja vedamise enda kätte ja viis koos abilistega ettevõtmise lõpule: „… et aastad mööduvad ime rutu, on üks mõte mind vaevanud vahel. Rohkem peaksime ajama juttu enne pimedat omavahel,” tsiteeris Michelis avasõnas Ellen Niidu värsse. „Seda luuletust lugedes tulen alati sellisele mõttele, et me peaksime rohkem rääkima, mäletama ja mälestustes heietama. Täna oleks Tiit Tarlap saanud 65-aastaseks. Ta oli mees, kes kirjutas, mängis kitarri ja laulis ning oli alati südamega oma tegemiste juures. Ta ei hoolinud tühistest asjadest ja seepärast kuulsin mina temalt tõsist juttu, millel ei olnud ulmekirjandusega mitte mingit seost,” kõneles Michelis.
Sõbrad ja lähemad tuttavad teavad, et Tiit ise ennast kirjanikuks ei pidanud. Ta selgitas napisõnaliselt, et lihtsalt peab kirjutama. Tema viimaseks raamatuks jäi „Rajake tähetolmus”. Kuid ühtekokku kirjutas ta kümme romaani, mõned lühiromaanid ja jutud. Tema kolleegid kirjanikud on Tarlapit hinnanud väga viljakaks ulmekirjanikuks. Tuleb pidada märkimisväärseks, et ta on pälvinud kahel korral Eesti Ulmeühingu aastaauhinna „Stalker“. Väga erakliku mehena Tarlap neid auhindu vastu võtma ei läinud. Aastal 2010 suutis Tarlap oma kodulinna üllatada. Michelis meenutas, kuidas õpetaja Leili Liidema ja tema enda palvel soostus Tarlap ühel juhul lugejatega kohtuma. „See toimus Sindi seltsimajas ja seda ainulaadset võimalust kasutasid paljud, sest ega linnaruumis Tiiduga eriti kohtuda polnud võimalik.”
Michelsi sõnul ei sündinud mälestuspigi avamine iseenesest. „Tänusõnad tahan lausuda Tori vallavalitsusele, kes minu mõttega kohe kaasa tuli. Tahan suure-suure aitäh öelda Pärnumaa Tšornobõli meestele, eesotsas Jaan Krinaliga, kes pingile raha leidmisel suures osas õla alla panid. Eraldi tänan meie valla arhitekti Kristjan Kullerkani, kes oma vabatahtliku tööga panustas pingi paigaldamisse.”
« Tarlap väärib laiemat tutvustamist
Mittetulundusühingu Pärnumaa Tšornobõli Ühendus “Gamma” juhatuse liige Jaan Krinal tunnistas, et elu teeb huvitavaid keerdkäike. „Mina hakkasin Sindis käima 1983. aastal. Kohtusin Priit Kasega ja mängisime pilli, aga sellel ajal ei teadnud ma Tiit Tarlapist veel midagi. 1986. aastal olime koos Tiiduga Tšornobõlis. Mina olin esimeses roodus, tema kolmandas. Kuulsin, et kuskil telgis lauldi. Omavahel me eriti ei suhelnud, sest roodud asusid erinevates külades.” Tõsisemalt hakkasid mehed omavahel suhtlema aastal 2000. Sest siis avastas Krinal, et Ester Vilgats oli 1993. aastal andnud oma kirjastue kaudu välja Tiidu mälestused Tšornobõlist. „15 aastat pärast Tšornobõli avariid võtsin Tiiduga ühendust. Rääkisin, et võibolla kirjutaks ta midagi veel sellest, mis on 15 aastaga saanud. Ta arvas, et mis mõttega. See on korra juba ilmunud ja mis oli öelda, see on öeldud.” Siis meenus samal kohtumisel Krinalile, et Jaapanis on Eesti Tšornobõli ohvrite fond (Estonia Chernobyl Hibakusha Fund), mille seltskond koosnes Jaapani koduperenaistest. „Nende raha eraldamise tingimuseks oli millegi mõistliku asjaga tegelemine, mitte niisama meeste vahel raha jagamine. Tiit ütles, et tal on viis tükki, mille võiks kohe kokku panna. Ja panimegi raamatu kokku. 2001. aasta 18. detsembris toimus Port Artur 1 raamatupoes esitlus. Aga sinna Tiit kohale ei tulnud. Tema põhiline ütlemine oli, et kui raamat ei räägi, siis mida temalgi ütelda oleks.” Jaapanlaste kõrval toetasid kirjastamist ja trükki ka Fein-Elast Estonia OÜ, Sindi linnavalitsus, AS Savi ja teised. „Kõiki päris täpselt ei mäleta. Väga suure töö tegi ära Ants Laretei, kes skanneeris trükitud jutustused sisse.”
Tarlap tekitas jaapanlastes suuremat huvi. Küsiti kes see mees selline on? „Vastasin, et ta on kirjutanud ka „Tšernobõl 1986”, autori meenutusi Tšornobõli aatomielektrijaama avarii tagajärgede likvideerimisest. Raamat tõlgiti inglise keelde. Seda levitati Ameerika Ühendriikides ja jaapanlased palusid ühe eksemplari endalegi, et tõlkida jaapani keelde,” jutustas Krinal.
„Et tänane päev ei mööduks midagi ilmumata, siis Pärnumaa Tšornobõli ühing lasi välja väikese brošüüri, mille lood ilmusid Pärnu Postimehes 1997. aastal. Raamat on sellepoolest huvitav, et seal kajastuvad tolle aja probleemid. Nagu teate, oli Tiit suhteliselt eraklik, aga ilmas toimuvate asjadega oli ta väga hästi kursis. Kui meie omal ajal kohtusime, siis me rääkisime kõigest. Ta ei olnud kunagi mitte kellegi peale pahane ega midagi selle sarnast. Aga lugedes näeme kui palju ta erinevate probleemide pärast südant valutas. Raamat on Sindi raamatukogus saadaval.”
Krinal tutvustas veel üht kavatsust. „Ainult üks jutustus, mis küll avaldatud ajalehes, on veel kaante vahel ilmumata jäänud. Ühendus on välja andnud kaks raamatut, esimeses oli viis juttu, teises kaks juttu. Kuid teisega juhtus väike äpardus. Korrektori jaoks meil raha ei olnud. Arvasime, et kõik on õige, aga tegelikult oli vigu täis. Mõtlesime, et võtame need kaks jutustust ja lisame ilmumata kolmanda. Paraku on ka 91 lehekülge pooleli jäänud tööst lugejate ette toomata. Ilmselt paneme siis ka selle sinna sisse.”
Krinal leiab, et Tarlap väärib laiemat tutvustamist ka nende hulgas, kes pole ulmekirjanduse fännid. „See on meie asi kõigile selgeks teha, kes oli Tiit Tarlap.”
Urmas Saard
Samal teemal:
Sindi kirjanikule Tiit Tarlapile avatakse mälestuspink
Tiit Tarlap on astunud tähetolmusele rajale
Tiit Tarlap: mõte kirjutada kromanjoonlastest tekkis praemuna süües
