Täna toimub viies üleriigiline avatud talude päev. Külalisi võtavad vastu paljud põllumajandustootjad ja talupidamised. Tänavu olid üle poolte taludest avatud juba laupäeval. Ka Atla mõisahärra Raivi Juks ja mõisaproua Kristel Luige ootasid juba eile külalisi avatud talude päevale.
[pullquote]Ta on leidnud siitsamast mõisamaalt koguni iidse kivikirve[/pullquote]Sindi Naisliidu rahvas saabus aegsasti enne kokkulepitud aega Atla mõisa, mis asub Raplamaal Juuru vallas. Tulba külge kinnitatud erinevatesse suundadesse juhatavad viidad suunasid kaheksasse paika. Vaatamist ja kuulamist jätkunuks terveks päevaks ning kauemakski. Üks parklale lähematest hoonetest on vana viljaait, mis nüüdseks sisustatud mõisakeraamika poeks ja kohvikuks. Oodates mõisniku tulekut sai kasutada mõisaproua vabu minuteid, mis tal keraamika müügileti taga ostjatega suhtlemisest üle jäid. Kahele mehele, bussijuhile ja mulle, pühendatud aeg kujunes põnevaks ekskursiks mitmetuhande aasta tagusest ajast tänaseni. Kunagi loksunud muistne Läänemeri lausa mõisamaade servas. Kauge ajaga on Kristelil kokkupuude väga isiklik ja vahetu. Ta on leidnud siitsamast mõisamaalt koguni iidse kivikirve.
Ja siis tuli mõisnik ise, võttis tosin naist ja nendega ühes olevad kolm meest enda järele, et sammuda peamaja juurde. Enne mõisahäärberisse sisenemist rääkis Juks mõne sõnaga üldisest ajaloost. Atla küla maadel pidi olema asustus juba hästi ammusest ajast alates, sest väljalt leitud kivist pihukirves pärinevat aastast umbes 1800 e.Kr. Kraavi süvendamisel avastatud puusüsi ja šlakk lubavad oletada kunagise rauasulatusahju olemasolu. Esimesed kirjalikud teated Atla küla kohta leiduvad aastast 1241 ja mõisa kohta aastast 1422, kui selle ostis Hanns van Treyden. Esimesed omanikud polnud mitte sakslased, nagu oleme harjunud alati arvama, vaid hollandlased. Aastal 1905 hävis tules valdav osa peahoonest ja põles ära viinavabrik.
Põlengu järel jäid hooned endisel kujul taastamata, kasutuskõlblikuks kõpitsemisel on mitmed järgmised omanikud palju muutnud. Mõisahoone kolmel korrusel on põrandapinda 900 ruutmeetrit ja 32 pisemat või suuremat ruumi. Praegune omanik on hoone täielikult korrastanud vastavalt oma võimalustele ja paremale äranägemisele. Mõisa korrastamisel jäid talle täiesti vabad käed, sest hoone pole muinsuskaitse alla võetud. Maja on kasutusel eluhoonena, mille kõigis ruumides täiesti mõistetavatel põhjustel liikuda ei saa. Küll näeb alumise korruse peasaali ja võib pisut vaadata ka suurt söögisaaliga kööki. Võõraste pildistamisi siseruumides peremees pigem väldiks, aga otsesõnu ta seda kellegile ei ütle ja lubab külalistel pigem iseennast pildistada.
Juksile meeldivad gobeläänid, mida ta heal meelel kogub. Kui maalides saab jooni ja värve töö käigus muuta, või koguni üle maalida, siis gobelääni puhul peab olema enne tegemist iga pisiasi juba eelnevalt täpselt läbi mõeldud. See muudab gobeläänide jutustused tema silmis eriti väärtuslikuks.
Mõisamajast viis Juks külalisseltskonna edasi viinakööki. Nagu ajakirjandusest juba varem teada, võtnud Raivi Juks, Tiit Rahkema ja Sulev Tammel kolmekesi nõuks hakata õunabrändit tegema. Päris teoks läinud ülemineval aastal. Viinaköögi ukse ees kuulutas Rahkema naljatlevalt valjul häälel, et suurt nõudlust arvestades praegu üle viie kasti korraga ei müüda. Mõisahärra õunanaps sündis Juksi soovist taastada mõisas kõik muistsed tegemised, muidugi siis ka viinaköök. Atla joogid on erilised sellepoolest, et tooraineks kasutatakse kodumaiseid õunu. Mõisal on ka endal istutatud õunapuu istikud. Õuntest saadud veinist destilleeritakse pilku püüdva puskariaparaadi abil puhast ja kvaliteetset alkoholi. Maitse ja kanguse timmimiseks segatakse seda kohaliku puhta veega ja jäetakse seisma. Rahkema rääkis, et parima joogi saamiseks loetakse luuletusi ja lastakse muusikat. Küsimusele, millised luuletused ja muusika, jäi mees vastusega kidakeelseks. Ta ei ütelnud ka täpset seismise aega ega pühendanud võimalikke ostjaid muudesse üksikasjadesse. Siiski jättis ta üldise tehnoloogia kirjeldamisega väga usaldusväärse mulje ja paljud lahkusid pärast degusteerimist suurte kandiliste pudelitega.
Eeskujulikult korraldamata jäänud prügiveo puudumise tõttu muutunud mõisa park riigi taasiseseisvumise ajaks täielikuks prügilaks. Mõisa ostmise järel kuhjas Juks prügi ühtekokku ja asutas kõrge kuhila peale kauni kiviktaimla, mida vaadates silm puhkab ja tunneb rõõmu lilleilust.
Kuid kõige rohkem on seni Atla mõisa teatud siiski ilusa ja mitmekesise keraamika valmistamise järgi. Seepärast algas ja lõppes külastuskäik keraamikat uudistades. Atla on koht, mida tasub ikka ja jälle külastada.
Urmas Saard
Samal teemal:
Kukk Porthose suur Eesti ringreis jõudis finišisse
Avatud talude päev saab avapaugu Maamehe golfi talus
Avatud talude päeval osaleb üle 300 talu
