Tänavu heinamaarjapäeval möödub Eesti vabadus- ja ilmasõjas langenud Audru kihelkonna kangelaste auks püstitatud mälestussamba avamisest 80 ja taasavamisest 30 aastat. Eilsel 1. nelipüha päeval tähistati ümmarguseid tähtpäevi kogunemisega Audru kalmistul.
[pullquote]Aga meie oleme jäänud, oleme üks vanimaid rahvaid oma territooriumil[/pullquote]Mälestussammas avati esmakordselt 1939. aasta 2. juulil. „Sammas, mis ehitati Pärnu kunstniku Erich Lepsi kavandi järele, läks maksma pisut üle 2000 krooni, missugune summa koguti korjanduste, kontsertide ja pidude korraldamiste jne. kaudu. Mälestussamba alumine osa on valmistatud raudkividest, kuna ülemise osa ehitusmaterjaliks kasutati Vasalemma marmorit. Samba keskosas on igal neljal küljel marmorplaat, millel vastavad tekstid ja langenute nimed. Samba tipus asetseb Vabadusristi kujutus,” kirjutas 1939. aasta 8. mai Päewaleht. Kuid juba 1945. aasta kevadel purustati mälestusmärk vandaalide poolt.
Taastamise järel avati mälestussammas uuesti 1989. aasta 2. juulil. Katte eemaldasid vabadussõja veteran Georg Tamm ja esimese samba jalami betoonivalu teinud Mart Kalda. Mahuka kõnega esines Heinz Valk.
Eilsel pidulikul kogunemisel seisid auvalves Audru noorkotkad ja kodutütred, keda juhendas Kai Oraste. Mängis pasunakoor Õnn Tuli Õuele ja laulis Audru segakoor, juhatasid koorijuhid Tiia Tamm ja Annely Kuningas. Mälestus- ja hingepalve pidasid Audru Püha Risti kiriku õpetaja Tiina Janno ja eesti õigeusu preester Agaton Paalberg, kes teenib Paadrema, Tõstamaa ja Kõpu koguduseid.
Audru osavallakogu esimees Jaanus Põldmaa luges ette kihelkonna langenud kangelaste nimed. Kodutütred, noorkotkad ja teised noored asetasid iga nime nimetamise järel küünla ausamba jalamile ja seejärel lasksid kolm aupauku Kaitseliidu Pärnumaa maleva kaitseliitlased. Tänati taastajaid.
Pikemalt kõneles Audru osavallakogu aseesimees Mati Sutt, kelle sõnul on maailma ajalugu kahjuks sõdade ajalugu. Ka Eesti ajalugu on paljuski sõdade ajalugu. „Eestimaale väljast toodud sõjad on olnud kõik meie jaoks vallutussõjad ja meie oma sõjad iseolemise kaitseks või selle iseolemise kättevõitmiseks,” ütles Sutt. Võidelda on tulnud alati endast suuremate vastu ja mitme vaenlase vastu korraga. Suurte sõdade tulemus on kadunud rahvad ja keeled. „Veel tuhat aastat tagasi, mis on maailmaajaloo käsitluses kaduvväike periood, räägiti Euroopas hoopis teisi keeli – ladina, keldi, preisi keeli, sugulaskeeltest liivi, vadja, merja. Seda rivi võiks pikalt jätkata. Need on ohvrid suurtele sõdadele,” arutles Sutt. „Aga meie oleme jäänud, oleme üks vanimaid rahvaid oma territooriumil ja kõigi vallutajate soovide kiuste on see väike rahvakild alles ning elujõus!”
Tänasest päevast kõneldes küsis Sutt retooriliselt meie noorte kaitsetahte kohta. Ausamba taastamise ajal aastal 1989 polnud veel midagi lõplikult kindlat. Oli üksnes tahe. Eesti vabanes võõrväest alles paar aastat hiljem. „Need mehed, kes julgesid unistada suuremalt ja julgesid taastada kunagi purustatud ausamba, olid oma aja kangelased. Aitäh teile selle eest!”
Urmas Saard
