Miks Jüri Trei hoidis Seljamaa monumendi avamise ajal Peterburi Teatajat käes?

105 fotot

Tartu rahulepingu 99. aastapäeval avasid Pärnumaa portreeskulptor Ülo Kirdi loodud Julius Friedrich Seljamaale pühendatud monumentaalse mälestusmärgi Lauri Luur, Jüri Trei, Chätlyn Parts ja Sten Eric Hansen.

Jüri Trei, Lauri Luur, Chätlyn Parts ja Sten Eric Hansen avavad Seljamaa monumendi. Foto Urmas Saard — Jüri Trei, Lauri Luur, Chätlyn Parts ja Sten Eric Hansen avavad Seljamaa monumendi. Foto: Urmas Saard

[pullquote]Sindi gümnaasiumi teleprogrammi SG Reporteri meeskond[/pullquote]Külauudiste infoveski on Julius Friedrich Seljamaa monumentaalse mälestuse jäädvustamisele Sindi linnas sedavõrd rohkelt tähelepanu pööranud, et tekib õigustatud küsimus kas mitte ülemäära palju? Kodanikualgatuse korras sündinud ideekandvuse eest hoolitsenud Sindi ajalooklubi väljendab tänu ka Pärnu Postimehele, Tre Raadiole ja üleriigiliselt levivale Maalehele, kes on alaliselt väikelinna initsiatiivi omapoolselt kajastanud. Tänuväärselt oli kohal ka Sindi gümnaasiumi teleprogrammi SG Reporteri meeskond, kelle videokajastust näeb veidi aega pärast selle loo avaldamist. Vaatamata sellele, et kohalikule kogukonnale tähtsal päeval polnud sündmust kajastamas üleriigiline tele- ja raadioajakirjandus, ei vähendanud see vähe märgatud asjaolu kohalviibinute ülevat meeleolu.

Küünlapäeval hakkas rahvas Sindi gümnaasiumi aulasse kogunema juba enam kui pool tundi enne pidupäeva algust. Päeva pidulikkust rõhutasid kolmekaupa koolihoone akendele heisatud sinimustvalged majalipud. Juba eemalt võis punase kultuuriloolise hoone taustal silmata sinimustvalgesse kangasse peidetud kingitust juubeli aastat tähistavale Eesti Vabariigile. Aga kõige põnevama hetke saabumise eelsel tunnil kruviti emotsionaalne laeng ülimalt kõrgele.

Iga üksikut saabunut võeti koolimaja paraadnas vastu kui kõige auväärsemat külalist. Kui Sindi gümnaasiumi direktor Ain Keerup järgmist sisenejat kätpidi tervitas, ütles pensionipõlve pidav õpetaja Urve Lusmägi, et selles koolis on au sees samasugune tava nagu omal ajal Pärnu Koidula keskkoolis olnud. Tookordne direktor Armas Kuldsepp tervitanud igal hommikul kooli saabunud õpilasi. Sama teeb Sindis juba üle kümne aasta ka Keerup, tähtsatel puhkudel koguni kätt andes, nagu eile. Rõõm oli tervitada Julius Seljamaa lapselast Jüri Seljamaad, kes saabus Jõelähtmest oma poja Kristjaniga. „Olen Maria Laurson, Julius Seljamaa õetütre tütar. Seljamaa on mu vanaonu. Lugesin rõõmuga uudist tema büsti avamisest Sindis,” tutvustas ennast särasilmne naine.

Mööda koridori aulasse suundudes nägid külalised lippudega auvalves seisvaid Sindi gümnaasiumi õpilasi. Nemad on Eesti lipu seltsi Sindi osakonna noored abilised. Täpselt kell 12.00 tõusis rahvas esimesi hümni noote kuuldes püsti. Eesti hümni sõnad ilmusid suurele ekraanile ja kõik laulsid valjul häälel kaasa.

Esimesena paluti kõnetooli Seljamaa monumendi saamise lugu jutustama selle saaga eeskõneleja. Üksikud näited kodanike algatusel lipu heiskamisest Sindi raekoja torni, Presidendi kella muretsemisest või Sindi priitahtlike tuletõrjujate vabatahtlikul ühistegevusel oma päästemaja ehitamisest lõid kuulajatele kujuka pildi väikese kogukonna väelisest teotahtelisusest. Nende ja mitmete teistsuguste kodanikealgatuste hulgas osutus Seljamaa monumendi valmimine üheks paljudest.

Eeskõneleja loetles nimeliselt tervet hulka inimesi, kellel kõigil on olnud oma osa täita. Mitmete nimede puhul olnuks raske tekitada pingerida neist, kelle panus kõige suurem. Seepärast lahustus eilses (aga ka varajasemates märkamistes) sõnavõtus nimede paljuse tõttu Sindi muuseumi juhataja Heidi Vellendi isik. Kuid tema puhul väärib erilist austust koormavedamine, mis tagas mitmete aastate vältel ettevõtmise järjepidevuse. Kui teised korjanduse kastid rändasid erinevatel päevasündmustel või koguni välismaal, siis muuseumis oli üks kast alaliselt oma koha peal. Selle kasti juurde kuulus lahutamatu osana asjatundlik selgitus Seljamaa kohta. „Kui see kampaania oleks katkenud, poleks suurte rahadega midagi jätkata olnud,” kommenteeris Sindi endine linnapea ja ajalooklubi liige Marko Šorin tõsiasja, mida on vast kaugemal seisjal isegi pisut raske mõista. Aga hilisemal kohvilauas istumisel ilmnes, et enamik on asju õnneks õigesti mõistnud.

[pullquote]Vellendi tähendus muutus tähelepaneliku kuulaja jaoks selgemaks juba siis, kui kõnetooli astus Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees Trivimi Velliste. [/pullquote]Kohe alguses juhtis tuntud ühiskonnategelane kuulajate tähelepanu sellele, et kõigel elaval on mälu. „Mälu on lindudel, loomadel, isegi pisikestel putukatel ja taimedel. Elusolevus, kes kaotab mälu, on määratud hukule. Nõnda on see kõige elavaga.” Velliste, kes teab ja tunnetab eemalt vaatlejana Sindit mitmes mõttes pareminigi, kui põlissintlane, alustas kahtlematult oma sõnumit esmatähtsast, kuuldus kuulajate keskelt positiivset arvustust. Ka avapäeval tuli kokku kogunenud inimeste seas jutuks mälu, mis on sovetiajal mäletanud palju paremini Julius Friedrich Seljamaa asemel kedagi teist Julius Seljamaad. Mõlemad Sindist pärit ja väljanägemiseltki üsna sarnased mehed, kuid vaimult ja taotlustelt olnud ajaloos kardinaalselt eristuvad. Seega olgu sedakorda selgemalt ja arusaadavamalt rõhutatud muuseumi juhataja ja samuti ajalooklubi liikme Vellendi panus Seljmaa monumendi saamisesse. Kogukond vajas teavitamist ja mõttega harjumist. Sellest ka mõneti raskesti arusaadav näiliselt aeglasem asjade kulg – jumalatosin aastat.

Velliste toonitas taas sedagi, mille ta 2015. a talletas Sindi muuseumi raamatusse ja millega sintlased polegi veel päris hästi harjunud või pole osanud enda jaoks teadvustada: „Üldtuntud on mõiste – Tartu vaim. Aga mul on suur heameel, et on olemas ka Sindi vaim, mis on suuteline algatama ja ellu viima suuri asju, mille tähendus ulatub kaugele väljapoole Sindit.” Velliste lõpetas kõne sõnadega: „Püsigu elus Sindi vaim! Olgem uhked, et üks Tartu rahu arhitektidest – Julius Seljamaa on jõudnud koju!” Kõne tervikteksti leiab siit.

Velliste kõneldud Sindi vaimu nägi ta ise ja veendus aulas viibinud sadakond inimestki, kui õpetaja Eneli Arusaare näiteringi lapsed tulid lavale oma veerandtunni pikkuse kavaga. Selle sisse mahtus nii omaloominguline tants kui miniatuurses konverentsi formaadis tehtud lühikesed ettekanded. Kütkestas tants „Ema süda”. Ettekannete tarvis tegi Arusaar mitu nädalat muusemi toas uurimustööd. Õpilased on korduvalt nii koolis kui muusemis ka varem jutustanud Seljamaast, aga alati on neil ka midagi uut lisada. Miks muidu iga korra jaoks oleks vaja jälle raamatuid lugeda, pabereid lehtiseda ja fotosid vaadata. Õpilased õppisid koostatud tekste näitleja ilmekusel ja peast ette kandma. Nad ei vuristanud tähemärkidel komistades teksti paberilt maha lugedes. See, mida auditoorium kuulis, tuli noorte suust nendi endi jaoks juba varem mõtestatud teadmistel, sügavalt hingest ja südamest. Tegelikult oleks ülekohtune öelda, et nende esinemine oli näitlejameisterlik miniatuurse konverentsi etendus. Kõik oligi päris, arvati publiku poolt.

Mirtel Metsmaa laulis laulu “Väike Eestimaa”, teda saatis õpetaja Anneli Ojasaar. „Keegi kõrval seisnud suurt kasvu härrasmees kiitis lauljat ja küsis, kas ma ikka tean kui tubli Sindi kondiiter on laulja ema?”

“Ülo Kirt on loonud kõneka taiese

Kui Tori vallavanem Lauri Luur lavale tuli, ootasid Chätlyn Parts ja Sten Eric Hansen teda juba ees, et jätkata vestlust muidugi Seljamaa mõtetel. Siis astuti saali põrandale ja kolmekesi asuti monumendi töös osalejaid tänama. Kingiti Seljamaa nime ja kuupäevaga märgistatud sinimustvalge laualipp, tänukiri ning raamat „Pärnumaa loodusmonumendid”, autorid Martin Suuroja, Kalle Suuroja. Suure aplausi teenis põhjendatult portreeskulptor Ülo Kirt, kes on vaatajate hinnangul loonud kõneka taiese.

Vallavanem kutsus saalirahva endale järgnema, et minna Seljamaalt katet eemaldama. Teel monumendi juurde peatus Luur Vabadussõjas langenute mälestustahvli ees ja asetas Tartu rahu aastapäeva puhul sõjameeste mälestuseks lilled. Koolimaja ette rivistusid 5a ja 9a klassi lipu seltsi abilised, kes lasid kümnetel lippudel lehvida ja muutsid nõnda oma kohaolekuga lumivalge maa sinimustvalgeks. Koolijuhi sõnul oli see nende õpilaste jaoks austav võimalus, mitte kohustus.

Seitsme meetri pikkuse kolmikvärvides kanga eemaldasid Peterburi eestlaste esindaja Jüri Trei, Lauri Luur, õpilased Chätlyn Parts ja Sten Eric Hansen. Väga hea oli mõista, miks Trei hoidis kattelina eemaldamise ja oma sõnavõtu ajal käes Peterburi Teataja numbrit. Trei on omaaegse Peterburi eestlaste ajalehe toimetamise jätkaja. Trei meenutas, kuidas Seljamaa artiklid kutsusid eestlasi Eesti autonoomia toetuseks manifestatsioonile, mille ees bolševikud tundsid tõsist hirmu. Peterburis tõid 40 000 eestlast sinimustvalged lipud tänavale, mida samal ajal Tallinnas ega Tartus ei juletud teha.

[pullquote]sageli pole võimalik inimeste osatähtsust riigi rajamisel reastada tähtsuse järgi[/pullquote]Trei pidas oluliseks öelda, et sageli pole võimalik inimeste osatähtsust riigi rajamisel reastada tähtsuse järgi. Eesti riigi nelja nurgakivina võime küll nimetada Konstantin Pätsi, Jaan Tõnissoni, Jaan Poskat ja kindral Johan Laidoneri. Ent nende kannul sammunud nn esimese ringi suurmehed, kelle hulka kahtlematult kuulub ka Sindist pärit Julius Seljamaa, polnud oma ülesannetes nelja esimese kõrval vähem vajalik, avaldas Trei.

Pärnu praost Tõnu Taremaa õnnistas luterliku tava kohaselt monumenti ja tervitas õnnistussõnadega Seljamaa naasmist oma sünnilinna.

Toomas Kiho, “Eesti Vabariik 100” juhtrühma esimees, tõi monumendi avamise puhul Sinti teise metallplaadi, millele on kantud “EV 100” logo, kuupäev 02.02.2019 ja Sindi. Esimene metallplaat kinnitati mullu 1. mail istutatud tammede pargi äärde veeretatud graniitkivile. Kiho sõnul on sündmus Eesti riigi juubeli vääriline, millele on kaasa aidanud Sindi ajalooklubi, muuseum, kohalik omavalitsus, Rohelise Jõemaa koostöökogu Leader programm, gümnaasium ja sintlased. Kuhu see metallplaat kinnitada, jäi esi algul veel lahtiseks. Kolm Jüri – Jüri Puust, Jüri Kask ja Jüri Trei – pidasid parimaks kohaks taastatavat koolimaja paraadrõdu. Mõne arvates peaks skulptor Kirt ja vallaarhitekt Kristjan Kullerkan omavahel nõu pidama ja kaaluma ka monumendi külge kinnitamise võimalust.

Sindi Naisliidu poolt tervitas esinaine Juta Velleste Seljamaa Sinti naasmist ja tõi samuti lillekorvi. Loo alguses nimetatud Urve Lusmägi tegi 2015. a oktoobris Sindi Naisliidu koosolekul ettepaneku toetada Sindi ajalooklubi algatust üldrahvalikus rahakorjanduses ja palus tulla 1. oktoobril kedagi ajalooklubist rääkima Seljamaast. Samuti paluti kaasa võtta korjanduskast. Sindi naised olid kodanikeühendusena ühed esimesed toetajad. Sarnase toetava üleskutsega liitusid hiljem Eesti Lipu Selts, Peterburi eestlased, Raeküla Vanakooli keskus, TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikool, Sindi gümnaasiumi vilistlased.

Siimo Lopsik, EKRE Pärnumaa juhatuse liige, ütles pärast oma seltskonnaga pärja toomist, et Seljamaa kuulus sajandi eest Peterburi eestlaste aristokraatia juhtide hulka, kes Eesti iseseisvusliikumisele aluse panid. „Eesti iseseisvuse tee sai alguse just Peterburist.”

Monumendi alusplaadile lilli asetades väljendas Raeküla Vanakooli keskuse juhataja Piia Karro-Selg heameelt, „et tänasest sündmusest Sindi linnas osa sain”. „See on võimas tunne, mis mind pärast tänast valdab,” kinnitas Karro-Selg. „Kummardus Sindi gümnaasiumile, kus eestlus ja isamaalisus on vist igas koolipere liikmes ja ka õhus neis ruumides! Super!”

Viimane sõna jäi Jüri Seljamaa öelda. Väheste sõnade, kuid mehise käepigistusega oli tema tänu hinge liigutav.

Kärt Saard & Urmas Saard