Põhja-Pärnumaa vallas elav ja töötav Heli Künnapas külastas käesoleva nädala alguses naabruses asuvat Tori valla Urge raamatukogu, kus tutvustas kirjanikuna oma loomingut ning rääkis kirjastajana ka paljude teiste autorite töödest. Väikeses seltskonnas toimunud pooleteist tunni pikkuse vestluse juures viibis vaikselt ka Heli noorim võsuke Johanna.
[pullquote]„Mõni õhtu romantikat” sarja esimese kuue raamatu tegevus toimub Pärnu-Jaagupis, selle ümbruses ja Pärnumaal[/pullquote]Mahtusime kõik lahedalt ühe laua äärde. Laua ühes otsas istus raamatukogu juhataja Liivia Koolme, teises otsas Heli, kelle süles tundis ennast hästi turvaliselt pisike Johanna. Eriti palju ta ema ja teiste laua ääres istujate tähelepanu ei nõudnud. Jõi lutipudeli tühjaks ja jäi rahulolevalt sangaga asemele pikutama.
Heli võttis suurest kotist sarja „Mõni õhtu romantikat” viimase raamatu „Helisevad ööd saarel”, mille ta kirjutas pärast Johanna sündi. Kotist ilmusid nähtavale üha uued ja uued raamatud. Mullu novembris jõudis kordustrükki noorteromaan „Lõpupidu”, mis esmakordselt ilmus 2011. aastal. „Ma arvasin, et pean enne lapse sündi kõik tööd valmis tegema. Arvasin, et pärast sündi ei jõua ma midagi enam ära teha. Tegelikult oli vastupidi. Pärast Johanna sündi osalen pidevalt mingitel üritustel, kirjutanud olen palju rohkem. Teeme kõike Johannaga koos.”
Romantika sarja raamatutega on ka Urge lugejad juba tuttavad. Need on pisikesed sajakonna leheküljelised suuremas kirjas ja laiema reavahega raamatud, mida ka kehvema nägemisega lugejatel mugavam lugeda. „Nende raamatute ühendav joon on romantika, ehk siis natuke armastust,” rääkis Heli, kes on saanud oma sarja ,,Mõni õhtu romantikat” raamatutele teatavat eeskuju maailma tuntuimalt armastusromaanide autorilt Barbara Cartlandilt ja teistelt sarnaselt kirjutavatelt kirjanikelt. „Kuigi selle sarja raamatutes võib eeldada õnnelikku lõppu, olen ikkagi neis käsitlenud mingit elulist probleemi. Seal on peale lahutust hakkamasaamise küsimused. On perevägivalla teemad. Andekate lastega hakkamasaamine nii lasteaias kui koolis ja koduski. Siis huvihariduse küsimused, millest on just viimases raamatus räägitud.”
„Mõni õhtu romantikat” sarja esimese kuue raamatu tegevus toimub Pärnu-Jaagupis, selle ümbruses ja Pärnumaal. Kuna raamatud osutusid hästi minevateks, otsustas Heli võimaldada ka teistel autoritel osaleda selles sarjas teoste avaldamisega. Seega pole enam järgnevad raamatud tingimata Pärnu-Jaagupi või Pärnumaaga seotud. Kuid jätkuvalt peaksid need olema romantilised ja hästi lõppevad lood, mis mahuvad seniste raamatute mõõtu. „Miks ma üldse asusin looma väikese mahuga raamatuid? Sõbrad kurtsid, et neil pole aega paksude raamatute lugemiseks. Nii ma siis tulingi neile vastu ja hakkasin kirjutama raamatuid, mille võib ühe õhtu mõne tunniga läbi lugeda.” Liivia sõnul ütlevadki raamatute laenutajad paljudel juhtudel, et võtaksid parema meelega suurema kirjaga raamatuid.
[pullquote]Arvatakse ekslikult, et ainult tema elus on juhtunud midagi erandlikku, mida mitte keegi teine pole ealeski kogenud[/pullquote]Küsiti, kas mõni inimene peab raamatus kirjeldatud isikut päris elus olevaks? „Jah, kõige naljakam on see, et kui ma püüdsin võimalikult palju eemalduda päris elus olevatest tegelastest, just siis avastati kellegiga ära vahetamiseni sarnasusi,” ütles Heli. „Et ma olevat iseennast raamatusse pannud, seda räägivad enamasti need, kes mind üldsegi ei tunne. Ei ole kodus külas käinud ega ole vähemalgi määral isiklikult suhelnud.” Heli selgitas inimeste mõistmatust, et meil paljudel võivad olla suht sarnased olukorrad. „Arvatakse ekslikult, et ainult tema elus on juhtunud midagi erandlikku, mida mitte keegi teine pole ealeski kogenud.”
Sarja seitsmes raamat ei olnudki enam Heli kirjutatud. Meelike E.-Villup kirjutas „Hurmava Horvaatia embuses”. Romantiline lühiromaan oli blogija esimene avaldatud teos. Meelike ei ela Eestis ja teda ei saa veel päris kirjanikuks nimetada, aga selle raamatu kaudu avaneb võimalus temaga tutvumiseks.
Vahepeal tunti huvi ka Heli teiste laste vastu. Kõige vanem on kümnene, järgmine saab kohe kaheksa, üks tüdruk on kuuene ja väike poiss nelja-poolene. „Johanna tulekuga oli esimene kord kui lapsed oskasid õhinaga oodata pisikese õe sündi. Nii äge oli, hoopis teismoodi.” Lauast küsiti, kas lapsed pakkusid ka uuele pereliikmele nimesid välja. „Oh jah, pakkusid küll – Videvikusära, Võbelus ja teisi multikates kuuldud nimesid, aga need ei sobinud meile,” naeris Heli. „Johannat pakkus keegi väljapoolt peret ja see oli esimene nimi, mis oli varem ka meie mõtetest läbi käinud. „Hop Johanna” meeldis kõigile ja seda laulu kuuleme me nüüd koguaeg, sünnitusmajast alates,” jätkas Heli naeruga nime saamisloo jutustamisega.
Aga siis pööras Heli jutu uuesti raamatutele ja saatis „Helisevad ööd saarel” käest kätte ringlema. „Sari hakkas ilmuma 2017. aastal ja tollel aastal olin ma oma laenutatavate raamatutega raamatukogude arvestuses Eesti kirjanike seas 9. kohal ja kõigist kirjanikest 16. kohal. Üle 9000 laenutuse – selle üle olin ma tohutult õnnelik.” Ta kirjeldas kirjaniku tööd. Kirjanik istub oma töökohal arvuti taga ja kirjutab teadmata, kas see kellegile meeldib või mitte. „Aga kui tuli numbriga kinnitatud teade, siis ma lausa hüppasin nii ägeda uudise peale. Need numbrid on üks lugejate poolne tagasiside. Ma näen ka seda kui palju ostavad raamatukogud ja palju müüakse kauplustes. Mõni lugeja ütleb vahetevahel ka mõne hinnangulise sõna, aga seda kõike on siiski liialt vähe, et teada oma lugejate arvamust.”
“romantika raamatutele kulub kolm-neli päeva
Kui kaua kulub aega raamatute kirjutamisele? „Kui idee ja sündmuste kulg on enamvähem peas küpsenud, istun arvuti taha ja sellistele romantika raamatutele kulub kolm-neli päeva. Seda on väikese sarja raamatu puhul keskeltläbi 120 000 tähemärki. Ma väga ei kustuta ja väga ei tee ümber. Paksematega peab muidugi rohkem vaeva nägema. Muidugi kasutan raamatu kirjastamisel keeletoimetaja abi. Ise on oma keelevigu raske märgata.” Keegi daam märkis meenutusena kooli ajast, et Tolstoi olevat kirjutanud kümneid kordi oma raamatuid ümber. Keegi teine mäletas noorusest samuti katseid raamatut kirjutada. Päeval kirjutas mõne lehekülje, aga hommikul vaadates ei arvanud sellest enam midagi, rebis katki ja alustas uuesti. Nii ikka korduvalt ja korduvalt kuni mõistis, et temast ikka raamatu kirjutajat ei saa. Samas Heli polnud kindel, kas enda kallal liigselt nokkides ja pidevalt ümberkirjutisi tehes saaks parema tulemuse. „Võibolla ka mitte,” kõhkles Heli. Kuid tunnistas, et näiteks ajalehte arvamuslugu kirjutada on märksa keerulisem, kui raamatut kirjutada. „Arvamusloo juures tuleb sõnaga palju rohkem pingutada. Teine lugu on ka blogipostitusega, et lühikese tekstiga võimalikult palju ja täpselt öelda.”
Ainus, mida Heli kõige rohkem kirjutamiseks vajab, on aeg. Kas tuleb aega näpistada ka öötundidest? „Ei, enam mitte. Need ajad on möödas kui kirjutasin hommikul kella viieni. Üksnes erandjuhtudel, kui tahan raamatu kiiresti viimistletult lõpule viia, siis võib juhtuda ka hommiku neljani-viieni töötamist.”
Kas maal elamine, majandamine, töötamine mitmel rindel ja suure perega toimetamine nõuab ka nö taluteenija abi? „Üldiselt saame oma perega hakkama, vahel tuleb isa appi laste sõidutamisega kooli või lasteaeda. Elame Tallinn-Pärnu maantee ääres, täiesti keset tsivilisatsiooni, aga mitte ükski buss seal ei peatu ja tasuta transpordist pole meile mingit kasu. Ikka tuleb oma autoga kõiki sõite teha.”
Kirjaniku tiitlit ei julgenud Heli kaua aega vastu võtta. „Olin kirjutanud juba kolm-neli raamatut, aga ometi tõrjusin kirjaniku nimetuse endast eemale. Ütlesin lihtsalt: ei, ei, ma ei ole veel kirjanik. Aga ühel hetkel, saades aru, et mitte kõik ei saa niisama lihtsalt arvuti taga kirjutada ja mõistes enda loomulikku eeldust selleks, hakkasin ma endale lubama kirjaniku nimetuse omistamist,” selgitas Heli.
„Maal elades ja laste kõrvalt tegutsedes pole olnud mõeldav kusagil büroos kindlast kellaajast kellaajani töötada. Nii ma tegingi ise endale kirjastuse näol töökoha. Pealegi on rahaliselt mõistlikum tegu oma raamatuid ise välja anda. Miks mitte siis ka teiste autorite loomingut kirjastada,” rääkis Heli, mil viisil kirjutamine ja kirjastamine aitab viit last kasvatada.
[pullquote]ca 4 500 liiget, gruppi veab Tiina Liinak[/pullquote]Heli soovitas Facebookis vahvat gruppi „lugemise väljakutse”, mida külastades leiab päevas 10+ postitust. Selles on ca 4 500 liiget, gruppi veab Tiina Liinak. „Sealsel lehel jagavad inimesed loetust oma muljeid. Seal olen ma loosimisi teinud ja rääkinud oma uutest raamatutest.”
Heli viimane kirjastamise kogemus oli Erika Salumäe „Triinu lood”. Temalt on küll mitu eluloo raamatut ilmunud, aga nüüdseks on Erika kirjutanud kaks lasteraamatut. Erikat julgustas kirjutama Pärnu kirjanik Margit Peterson. Jana Valge joonistas raamatutele pildid, millega Erika väga rahule jäi. „Need lood ei ole Erika sõnul seotud tema enda lapsepõlvega, aga lugedes võib leida mõnegi tuttava episoodi.”
Heli ise on seni kirjutanud kuueteistkümnest raamatust ainult ühe lasteraamatu – „Laste ilus elu maal”. „Need lood on laste päris elust pärit, aga hetkel on mul käsil kaks lasteraamatut päris väljamõeldud lugudega. Mõtlen ka uue noortele suunatud raamatu kirjutamisele.” Heli ise peab seni kõige paremini õnnestunud raamatuks neljandat noorteromaani „Ütlemata sõnad“, mis jutustab loo 16-aastasest Mariast. „Minu tegelased on enamasti tugevad ja enesekindlad isikud.”
Kui suured on Eesti raamatute keskmised trükiarvud? „Noh, siia-sinna umbes tuhat raamatut on tiraaži suurus. On ka kolm-neli tuhat, vajadusel trükitakse alati juurde. Lasteraamatute kogused on väiksemad. Need on veidi kallimad ja seetõttu raskem müüa. Lasteraamatuid trükitakse 500 ümber. Ega ma muidugi ei saa teiste eest rääkida,” ütles Heli. Sovetiaegsetest kogustest ei tasu rääkida, sellest võib nüüd veel ainult unistada. Kuid kirjastamise aeg võis venida aasta või koguni paari peale. Praegu võib raamat ilmuda peale valmis kirjutamist juba paari-kolme nädala pärast, olenevalt kirjastuste töökoormusest ja järjekordade pikkustest trükikojas.
Liivia tõi sületäie Heli kirjutatud raamatuid viimati ilmunud kirjanduse kõrvale, et vaade oleks muljetavaldavam. Viimati kohtus Heli Urge lugejatega neli aastat tagasi. Siis käidi koos Margit Petersoniga, kellel valmis Eesti Vabariigi sajanda juubeli tähistamiseks sinimustvalge triloogia. Kolm Heli kirjastuse poolt kirjastatud raamatut ongi vastavalt siniste, mustade ja valgete kaantega. „Margiti tegelased on lihtsad inimesed, tihtipeale küladest. Margitit olengi kõige rohkem kirjastanud. Järgmine Margiti raamat on kohe trükikotta minemas ja neid tuleb veelgi.”
Liivia ütles, et lugejatele meeldib kohtuda elusate kirjanikega. Olles kohtunud raamatu autoriga muutub loetav sündmustik tunnetuslikult elavamaks. Kuid õhtu lähenedes pidi hakkama mõtlema lõpetamisele ja laste uneajale.
Urmas Saard
Samal teemal:
Tunnike kirjaniku ja kirjastajaga
Heli Künnapas kingib sarja “Mõni õhtu romantikat” raamatuid
