Jaan Viska
Niiviisi võiks alustada tõe otsinguid Tammsaare romaanis „Tõde ja õigus“. Vargamäe Andres ei leidnud maa pealt tõde.
Olulisem järeldus võiks olla selles, et tänaseid tegemisi mõõdetakse tulevikus, meie tänane samm kajab vastu aastate pärast, nagu meie igapäevane sõna ja vastus. Tundub liialt idealistlik, samas kindel mõõdupuu. Teisalt antakse raamatukogust lugeda P. Pomerantsevi raamatut „Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik“ (seiklused Venemaal).
Märjamaal on külas Ohtu mõisa tallisaalist alguse saanud projektiteatri Kell Kümme etendus „Tõde ehk Valetamise meistriklass“. Lavastajana ja näitlejana teeb kaasa etenduses Roman Baskin, kes on näitemängu pühendanud oma isale Einole. Komöödia hea esitus pani mõtlema selle autorile Florian Zellerile, kes 37 aastasena on üks mängitumaid autoreid Londoni lavadel oma etendustega „Isa“, „Ema“ ja „Tõde“ ja valmimas on näitemäng „Poeg“ . Tuntust etendustele annab inimpsüühika probleemide lahkamine. „Isa“ mängitakse teatris Theatrum M. Petersoni lavastuses. Tuntud autor ka eesti teatrimaastikul.
Mingite uuringute kohaselt pidevat inimesed valetama mitmeid kordi tunnis, eriti valetakse siis, kui see puudutab armastust. Abielupaaridel on näidendis probleemiks: kes on truu ja kes petab? Samas kavalehel märgitakse truuduse ja truusetuse kohta Prantsusmaal, et 71 protsenti küsitletutest väidavad, et pole oma kaaslast petnud. Kahtlusteks poleks nagu alust.
Laval algab hoogne mäng laia abieluvoodi ümber. Näitlejatest kaks paari tegutsevad oma valede ja õigustamiste sasipuntras, sedaviisi haaravad publikut mängu. Publik läheb igati kaasa, naeru ja aplausi jagub, kiita tuleb muidugi Roman Baskini Micheli osa. Kerkivad üles küsimused kes kellega magab ja kui kaua on ta seda teinud? Kui palju keegi selles komöödias tuttavat-aimatavat olustikku leidis ning milline on kellegi valetamise meistriklass tõe loomisel? Need mõtted saime koduteele kaasa. Loos esinenud näitlejaid tänati lilledega. Näitlesid Micheli abikaasana H. Merzin, armukesena E. Reinold ja Paulina R. Kütsar.
Võiks lõpetada autor Zelleri sõnadega teatrist: „Mind lummab teatri lihtsus. Üritan lihtsalt ulatada vaatajale peegli, milles too näeks, tunneks ära ja mõistaks iseennast.“