Jaan Viska, Vana-Vigala
Vana-Vigala rahvamaja oli jaanuaris teist korda suurürituse läbiviija. Kõigepealt toimus maakondlik külade tänuõhtu 13. jaanuaril ja 20. jaanuaril kohtumisõhtu Margus Taboriga. Kuulsime lustakaid lugusid etendusest „Mamma lood ehk hiiu filosoohvia“.
Külalisi saabus üle 100 nii lähedalt kui ka kaugelt, samuti olid kohal aasta küla esindajad Valtu külast. Etendus ei keskendunud üksnes Mammale – oldi Suuremõisa koolipingis, külameeste hulgas, Kärdla muusikakoolis, Tallinnas haridust omandamas ja ka kaugel Kambodžas reisisellina.
Peaaegu meie kõigi elus on Mamma olnud. Mamma on naine, kes on välja tulnud mitmetest eluraskustest ja samas säilitanud loomuomase ja sügava hoolitsuse kõigi ümbruskonna olevuste vastu. Lugudes käsitleb Margus Tabor enda suureks kasvamist. Nüüd on ta sattunud peaaegu 54aastasena vanavanemate põlvkonda, mis toetub väärikusele ja elutarkusele. Nii nagu Mamma vajas austust oma tegemiste üle, vahel tuli ka käre olla, sest Mamma teab, kuidas on õige, kuidas hoida kord majas. Mamma maailm ei ole suur: naabrid, lähim pood, loomalaut, kohalik leht, vana raadio… Aga sellest hoolimata teab maailma asju, iga asja kohta on oma arvamus ja õpetussõnad.
Et mammalood ei kaoks unustusehõlma, seda osa hiiu kultuuripärandi säilitajana esitab lapselaps Margus. Hiidlased võtsid ühe mehe lavastuse südamlikult vastu, sest paljud vaatajad leidsid midagi tuttavat heas hiiu keeles. Tabori esitus ei ole kindla kava kohane, see on improviseering; teisalt tekib kontakt publikuga ja see andis võimaluse talle küsimusi esitada. Ja mis peatähtis, see on kummardus sellele põlvkonnale, kes meid kasvatas, ja toetus nendele oludele (allakirjutajana juba laiendasin olukorda, sest see tundus paljudele saalist kuuldud tuttava elukogemusena).
Eluväärtustest rääkides, ütles Margus: Mamma elu läheb edasi. Mamma ütles alati: „Margus, kus ta edasi läheb? See läheb tagasi!“ Paljud jõudsid aastate tagant teatrisse. Ajalehe kaudu meenutatakse, kus õhtuti kohalikul surnuaial põlesid tuled. Tekkis juba hingesugulus. Veel meenub Hiiumaad külastades ka teiste inimeste suust kuuldu: mis asja need inimesed tulevad siia, siin pole ju mitte midagi. Paar kadakat, paar kivi, kolm mändi – siin pole midagi vaadata. Etenduse kohta oleks mamma öelnud: mesasja on sii vaadata! Hiiumaal kõneldakse koha järgi ja isikustatult, vanaema oli Sängi Ella.
Kui veel perekonnast rääkida, siis ema elas kasuisaga Ida-Virumaal. Suviti ema puhkas Hiiumaal, talvel oli Kohtla-Järvel õpetaja. Margus oli väikese kasvuga, nõrguke poiss. Mamma ikka hurjutas: sa pead vähemalt neljadele õppima, et paremini elus toime tulla. Koolielust meenub võõrkeele tund, ikka ja jälle läheb Margusel korda jälgida õpetaja emotsioone ja käitumist. Keele kasutuse kohta toob ka reisidelt näiteid. Koolielu töökasvatusest meenutab mõisapargis puude saagimist – õpilased saagisid käsisaega. Teine päev küsitakse, miks mootorsaagi Družbat ei kasutanud. Seejärel direktor vastanud: ma ei taha, et poisid kasvavad suure peaga ja nõrkade kätega. Suvisest elust meenub Margusel – pidevalt tuli heina teha ja aega polnud mere äärde minna. Nendel lugudel ei tulegi lõppu.
Olgu viimasena toodud banaanide ostmine. Mamma tõi nad koju ja maitses ja ütles: issand kui sant asi! Ja virutas banaanid üle plangu, kuhu oli varem lennutanud oma jalakipsi. Edaspidi varahommikuti niites vaatas , mis kollased asjad hiilgavad rohus. Võttis ühe üles ja sõi ära, tundus üsna hea. Ole hea Margus, mine too ülejäänud banaanid ära. Jääb kiita Tabori jäljendusoskust, märkamisoskust detailides. Mis kõige tähtsam: väärtustada seda, kust tuleme, et ei kaoks side paigaga. Jääb soovida toredaid kohtumisi hiiu lugude seltsis, sest neis oli meie noorpõlvest palju tuttavat. Lood, mis toetuvad väärikusele ja elutarkusele vanavanematelt, vajavad igati austust, see jäi sõnumina kõrvus kajama. Need on lood, mis ei vaja reklaami, sest need on elust endast.
Jätkugu rahvamaja juhatajal Astra Põlmal indu ja tegutsemislusti kultuurielu korraldamisel!