„Hei! Tuletan meelde, et täna alates 12.00 Pärnu rannas seene lähistel olete oodatud liivast mereelukaid meisterdama, ühtlasi tähistame minu 50 eluaasta täitumist,“ kirjutas Eesti tunnustatud skulptor täna hommikul näoraamatu seinale.
Seadsingi sammud aegsasti Pärnu randa ja juhtus nii, et enamvähem üheaegselt umbes pool tundi enne keskpäeva jõudsin mina mööda rannaäärset vett hulpides ja Rait seene poolt tulles samasse punkti. Tööpäeva ennelõunal oli ruumi piisavalt, et tegevuseks sobivam koht leida. Pealegi oli keskmiselt paarkümmend cm allapoole nulli langenud meretase jätnud Rannahoone ja veepiiri vahele tavapärasest märksa laiema liivaala. Märjem liiv aga oligi just see, mida täna Rait rohkem vajas.
Kuna ühtegi liivaskulptuuri meisterdajat polnud veel saabunud, oli Raidil rohkem aega juttu puhuda. Näitas kümneid kaasa võetud tööriistu, alates suurtest labidatest kuni päris peene viimistluse jaoks vajalikke vahendeid. Kõike ta siiski kaasa ei võtnud ja kummardus soojema veega lombi kohale, milles leidus rohkesti adrut. Tõstis mõned puhmakad veest välja ja ütles, et neist saab loomadele mäiteks karvkatet. Isegi veest leitud käbile lootis ta leida pasliku kasutuse.
Meie vestlust katkestasid pidevad helistamised. Kõigil heast paremad soovid juubilarile. Helistas ka keegi kaupmees Leedust ja pakkus skulptorile tarvilikke tööriistu. Rait ei arvanud neist midagi ja lõpetas kiiresti kõne. Lõi käega ja ühmas: „Ei need tea tänasest päevast ja minu sünnipäevast midagi.“ Naersime koos, aga järgmise kõne peale läks Raidi nägu eriti laia naeru täis. Helistajaks oli olnud tütar Kataloonia pealinnast Barcelonast. Rait rõõmustas, et paberil sünnipäeva postkaart oli täpselt täna hommikul postkasti potsatanud. Veel teadis Rait isa jutust sedagi mainida, et tegelik sünniaeg saabub alles täna kella nelja paiku.
Mõni minut pärast keskpäeva astus pikal sammul Raidi juurde kooliõde kaja ja kinkis 3 õuna. Tema oligi siis rannas esimene õnnitleja, kui mind välja jätta. Kohe tema järel tuli tuttav Sindist. Soovis jääda tagasihoidlikuks ja mitte pildile sattuda, aga tahtmine oli liivast hüljest voolida. Väike Roland arvas, et temale sobib paremini kõrvalt vaatamine ja ei soovinud käsi liivaseks teha. Rait pani käe tasku ja võttis sealt välja mitu suuremat teokarpi. „Need on näidised, mille järgi saab samuti liivast elukaid ja asju valmistada.“ Erinevat mõõtu teokarpide nägemine meenutas kohe ranna piirkonnas olevaid teokarbikujulisi betoonist tõkendeid, mis hoiavad ära jalakäijate teel autode liikumist. Needki on Raidi loomingu tulemus.
[pullquote]Võttis tillukese kühvli ja vedas ilma joone parandusi tegemata kohe liivale täiesti selgesti arusaadava vaalaskala kontuuri.[/pullquote]Aga skulptorile teevad Pärnus au hoopis suuremad meistritööd. Sealsamas mereranna lähedal ja kuursaali kõrval istub Raimond Valgre akordionit mängides. Tema kõrval pingil on istumiseks ruumi möödujatelgi. Ka Raidil endal meeldib aegajalt Valgre kõrval istuda. Rait peabki seda tööd oma parimaks õnnestumiseks. Kuid alles 21. mail avati suure pidulikkusega Raidi valmistatud skulptuur-installatsioon „Kaks purje“ Pärnu Vaasa pargis. Samasugused purjed valmisid kahe linna pikaaegse sõpruse märgiks esimesena 2011. a ja avati Vaasa linna Pärnu pargis. Muidugi on Raidi tööde nimistu ääretult pikk. Põnevad on olnud ka varajasemad jää- ja liivaskulptuurid. Nende valmistamise päevi on ta ise vedanud ja osalenud samasugustel rahvusvahelistel võistlustel.
Aga täna huvitas eelkõige see, mida ta ise tahab oma juubelipäeval voolida. „Vaalaskala, nii umbes 5 kuni 7 meetrit pikk.“ Võttis tillukese kühvli ja vedas ilma joone parandusi tegemata kohe liivale täiesti selgesti arusaadava vaalaskala kontuuri.“ Vaatasin ja imetlesin. Küllap imestasid teisedki kõrvalt vaatajad tema käteosavust. Mitte ainult käteosavust, vaid ka silmamõõtu. Jätsin ta esimesi liivakühveldamisi tegema ja lubasin hiljem kõigi osalejate loometööd vaatama tulla. Ka nii võib sünnipäeva pidada: ilma lauas istumata. Olavi Kõrre olevat siiski lubanud tulla muusikat tegema. Võibolla kusagil viie paiku. Rait kinnitas, et päev kujuneb pikaks ja tema kuhugile ei kiirusta.
Urmas Saard