Demokraatia polegi püha lehm!
19.novembril peeti Tallinnas Kohtu tänaval asuvas Teaduste Akadeemia saalis ajalookonverents „Konstantin Päts ja Jaan Tõnisson – Eesti riigi ehitajad“. Esinesid professor Seppo Zetterberg, filoloogiadoktor Krista Aru, professor Rein Veidemann, ajaloodoktor Jaak Valge, õigusteaduse magister Toomas Anepaio ja matemaatikadoktor Tiit Riismaa.
Konverentsi juhatanud Trivimi Velliste pööras avasõnas tähelepanu seigale, et täpselt 97 aastat tagasi sõlmis Eesti Vabariik oma esimese rahvusvahelise kokkuleppe – Riias andis Saksa Baltimaade riigikomissar Eesti Ajutisele Valitsusele võimu üle.
Zetterberg rääkis ehitajatest
Tallinna Teadlaste Maja toetusel aset leidnud ajalookonverentsi korraldasid MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum ja Jaan Tõnissoni Selts. Kahe seltsi ühine algatus tõi kokku täissaali. Arutelu oli ulatuslikumaks jätkuks 21. oktoobril kõrvalmajas, Soome saatkonnas, toimunud mõttevahetusele „Kuidas käsitleda Konstantin Pätsi Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva raamistikus?“. Siis tegi peaettekande Jyväskylä Ülikooli professor Seppo Zetterberg, kelle väga hästi ettevalmistatud ja kõrvaltvaatleja pilguga esitatud tähelepanekud avaldasid kuulajatele sedavõrd mõju, et otsustati külaline veelkord kõnelema kutsuda.
Professor Zetterbergi ettekanne andis pealkirja kogu konverentsile: „Konstantin Päts ja Jaan Tõnisson – Eesti riigi ehitajad“. Oma ettekandes rääkis Zetterberg Eesti ja Soome headest sidemetest ja asetas kahe Eesti riiki ehitanud mehe kõrvale ka kolmanda, kelleks oli Soome riiki rajanud Pehr Evind Svinhufvud, riigihoidja 1918. a ja president aastatel 1931 kuni 1937. Jyväskylä Ülikooli professor manas kuulajate silme ette kolm ajaloolist fotot. Esimene foto kirjeldas Pätsi saabumist riigivisiidile 1921. a. mais, mis oli esimene selline külaskäik iseseisvasse Soome Vabariiki. „Pilt kannab seega tugevat sümboolikat, vend tuli venna juurde! Kuigi Soome president Kaarlo Juho Ståhlberg oli oma olemuselt täiesti teistsugune, kui teiselt poolt lahte tulnud Päts.“ Teine pilt on tehtud Stokholmi sadamas 1928. septembri alguses. „Seal seisis riigivanem Tõnisson Rootsi kuninga kõrval. Tõnisson suursuguse kehahoiakuga ja parem käsi hoidmas silinderkübarat. Kui kuningas Gustav V ei oleks olnud seljas vormi ja rinnas aumärke, olnuks raske öelda, kumb härradest on kuningas.“ (Südamlik naerupahvak saalis.) Kolmas foto tehti Pätsi juures Pirita-Kosel 1932. a 18. juunil. „Valitses tunne, nagu oleks kogunetud ühisele perepildile. Aukohal asus esimeses reas Soome Vabariigi president Svinhufvud, tema kõrval riigivanem Jaan Teemant ja endine riigivanem Päts, teises reas välisminister Tõnisson.“ Svinhufvud oli ühtlasi ka Konstantin Pätsi sõber, kes külastas kolmel korral Eestit: 1932, 1934 ja 1936. „Enne sõda ehitasid Eesti riiki Tõnisson ja Päts, Soomet Svinhufvud – ja nende saavutused ei olnud just kõige väiksemad,“ tõdes professor Zetterberg.
Tartu renessans
Filoloogiadoktor Krista Aru mõtestas Jaan Tõnissoni elutööd kui Eesti eneseteostust ja alustas Tartu renessansist, mis oli aeg muutusteks. Kas nimetada renessansiks aastaid 1898-1909 või mõned aastad sellest arvestusest nihkes, pole tähtis. Olulisem on sisu, mis sel ajal toimus. Tartu renessanss saavutas rahvuskultuurilise, rahvamajandusliku ja poliitilise eneseteadvuse sünni. Ausse tõusis eesti keel, ärgitati arutelu ja argumenteerimist, mida iseloomustas ülesehitav loovus. XX sajandi alguses kasvas ka Tallinna osatähtsus. Jaan Tõnissoni juhirollis edenenud ideed teostusid dialoogides. Valdkondi, mida ta ei tundnud, püüdis ta alati endale selgeks teha. Samas tema emotsionaalne iseloom võis Aru hinnangul sageli rohkem kahju kui kasu tuua.
Haridust võeti rahva elujõu allikana, millest sõltub rahva enesetunnetus, -teostus, suutlikkus areneda, samuti majanduslik heaolu. Kõige arusaadavam ja usutavam on seejuures muidugi emakeelne õpetus. Tähtsustus ühistegevus, mis Nõukogude okupatsiooni ajal kadus, aga näib nüüd uuesti ka noorte seas tuld võtvat. Kõige räägitu taustal juhtis Aru tähelepanu sellele, kui oluline on usk inimese kõlbelisse jõusse. Lõpetades tsiteeris ta nelja riigivanema kirja aastast 1936: „Ei ole kahtlust selles, et eesti rahva iseseisvuse säilitamise tähtsaimaks eelduseks on õiguslik kord. Sest väikerahvas ei või niipalju toetuda oma sõjalisele jõule kui oma õigustundele ja kõlbelisele iseteadvusele.“
Hea kõnemees Päts
Professor Rein Veidemann rääkis Konstantin Pätsist kui kõnemehest, mõnel juhul isegi presidendi kõneviisi jäljendades, et näited paremini meelde jääksid. Veidemann tõstis esile Pätsi esinemiste retoorilist selgust, head kujundlikku ja löövat sõnastust. „Pätsi kõned ei olnud ilukõned. See, kuidas neid poliitiliselt tõlgendada, on juba taktika küsimus.“ Pätsi kõnedes ilmnes rohkem pragmaatiku, mitte idealistist romantiku joon. Päts ei soovinud end siduda parteiliste ega ideoloogiliste kohustustega. Pigem mõtles ta rahvast ja riigist kui ühest suurest taluperest. Vastutavaks kõige toimuva eest pidas ta perekonnapead.
Vabadussõjalased
Ajaloodoktor Jaak Valge analüüsis mõlema riigimehe suhteid vabadussõjalastega, kelle populaarsus kasvas jõudsalt kolmekümnendate aastate alguses. Valge hinnangul vapsidel natsionaalsotsialismile omast rassismi ei esinenud, eestlasi peeti küll omapärasteks, kuid mitte mingil juhul ülimuslikeks. Kahe liikumise vaheline sarnasus seisnes eelkõige antimarksismis. Vapside rahastajate seas oli mitmeid mõjukaid kohalikke baltisaksa ärimehi. Valge sõnul puuduvad tõendid, nagu oleksid Saksamaa natsionaalsotsialistid vapse rahastanud. Professor kinnitas, et nii Päts kui ka Tõnisson suhtlesid vapsidega korduvalt ja pidasid läbirääkimisi, ent kokkuleppele ei jõutud. Vapsid hindasid oma võimeid ja võimalusi liiga kõrgelt.
Õigusteaduse magister Toomas Anepaio tutvustas Jaan Tõnissoni kui juristi. Ta esitas põhjaliku ülevaate Tõnissoni elukäigust juura valdkonnas. Jaan Tõnisson oli aastatel 1894-1896 Orjoli ringkonnakohtu noorema kohtuametniku kandidaat, aastatel 1934-1940 Vannutatud Advokaatide Nõukogu liige.
Tiit Riismaa arutlus
Matemaatilise loogika tehteid kasutades esitas filosoofiliselt huvitava poliitikatõlgenduse matemaatikadoktor Tiit Riismaa. Ta analüüsis Eesti Vabariigi keerulisi valikuid aastatel 1930 kuni 1940. „Ajalugu on lugu mineviku kohta. Aga minevik on rikkalikum kui lugu temast,“ ütles matemaatikadoktor sissejuhatava mõtte. Tema käsitletud ajajärgu märksõnadeks olid demokraatia, kaitseseisukord, diktatuur, vaikiv ajastu jm. Pikemalt kirjeldas kõneleja demokraatia Achilleuse kanda ja läbi kõige selle püüdis vaadelda Eesti Vabariigi võimalusi II maailmasõja eel ja selle keerises.
„Eelmise sajandi algul, nagu nüüdki, ei sõltunud väikeriikidest kuigi palju. Kõik nad kõikusid ja kõiguvad ka praegu maailma peajoonega kenasti kaasa, ise sellele nimetamisväärset mõju avaldamata. Kuid sellisel kõikumisel on väikeriigil oht sattuda endast mitteolenevatel põhjustel valesse faasi, mida tingivad ettearvamatu välise olukorra muutus, poliitilised sundkäigud, loodetavate liitlaste reetlikkus.“
„Vaikivaid ajastuid on kahesuguseid. Ühed on niisugused, kus kõik on vait. See on omane diktatuurile või autokraatiale. Teine liik on selline, kus kõik räägivad. Viimast saab seostada demokraatiaga. Mõlemale „vaikivale ajastule“ on iseloomulik, et inimestel on raske aru saada, mis toimub. Aga alati midagi toimub. Inimesed usuvad ja usaldavad ainult seda, millest nad on aru saanud. Teist liiki vaikival ajastul on tuleviku „ennustamine“ lihtne. Selleks tuleb kõik põhivariandid erinevates kirjatükkides ette ennustada. Variante pole kuigi palju. Kui juba kõik on toimunud, siis viidata õigele variandile.“
„Rahva tahte demokraatlik teekond valitsuse töölauale on pikk ahel ja koosneb paljudest lülidest. Moonutused sellel teekonnal on paratamatud. Demokraatia kvaliteeti tuleb hinnata sellest seisukohast, kui täpselt rahva tahe jõuab valitsuse töölauale.“
„Demokraatliku süsteemi saab demokraatia enda abil viia seisundisse, mis on kõikidele inimestele kahjulik. Kehtib fundamentaalne reegel, mille formuleeris Kenneth J. Arrow (Nobeli preemia 1972) sotsiaalset valikut uurides.“
[pullquote]Kui jalgpallur söödab palli tagasi oma värava poole, siis ei ole põhjust arvata, et ta on vastaste poole üle jooksnud.[/pullquote]„Arrow ahelad on poliitikas kasutusel kaua – ammu enne seda, kui Arrow need avastas ja mõtestas. Sellist ahelat kasutas näiteks Nõukogude Liit ka Eesti Vabariigi vastu 1939. – 1940. aastal. Ahela olulised lülid olid Baaside leping – Eesti vabariigi sõjaline okupeerimine 17.06.1940 – Johannes Vares-Barbaruse valitsus – parlamendi valimised – ENSV väljakuulutamine – astumine Nõukogude Liidu kooseisu. Omaette küsimus on muidugi iga üksiku sammu seaduslikkus. Eesti iseseisvuse taastamisel kasutati Arrow ahelat vastupidistel, üllastel eesmärkidel. See oli samm-sammuline tegutsemine, kus lõppeesmärk, iseseisvus, oli lahutatud vahe-eesmärkide ahelaks nii, et vahe-eesmärgid leiaksid piisavalt toetust.“
„Ei ole objektiivne käsitleda ajajärku Baaside lepingust Eesti annekteerimiseni selleaegsest globaalpoliitikast eraldi. Kui jalgpallur söödab palli tagasi oma värava poole, siis ei ole põhjust arvata, et ta on vastaste poole üle jooksnud. Taganemine on hoovõtt uueks pealetungiks.“
„Enne sõda nimetas president Päts surve all ametisse Johannes Vares-Barbaruse valitsuse. Tänaseks on Päts koos selle survega haihtunud. Aga allkirjad on alles. Mida aeg edasi, seda vähem räägitakse survest ja seda rohkem meenutatakse allkirju. Formaaljuriidiliselt oleks justkui keeruline kaitsta Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust. Ometigi ei vedanud alt mitte tolleaegne Eesti Vabariigi juhtkond. Alt vedas II maailmasõja käigus toimunud üllatav pööre.
„Nüüd me teame, et sõjaeelse poliitika tulemusena ohverdati riik ja rahvas jäi alles. Rahvas on tähtsam kui riik. Rahvas saab oma riigi taastada, aga hävitatud rahvast ei taasta miski. Alati polegi oluline, kui palju välja mängiti. Oluline on, kui palju mängus sees oli. See on: kui palju jäi välja mängimata. Pole teada, mis oleks juhtunud siis, kui II maailmasõja puhkedes oleks Eesti juhtkond teinud katse säilitada nii riik kui rahvas.“
Urmas Saard