Urvastõ kerik sai 600. aastapääväs vaiba

Keriguvaip.
Keriguvaip.

Hainakuu edimädsel nädälivaihtusõl õnnist’ pääpiiskop Põdra Andres sisse Urvastõ kerigu vahtsõ põrmandurõiva, mille kudi uma nuka käsitüümeistri Kroonmäe Karmen. Tuu oll’ Urvastõ kihklunna kolmõ valla, Urvastõ, Antsla ja Sõmmõrpalo kingitüs kerikulõ. Tukõ saadi ka Kultuurkapitalist ja inemiisi käest.

Tuu ei olõ harilik asi, et üts nuur naanõ latsi, kodo, kooli ja tüü kõrvalt säändse suurõ kudamisõ hindäle kaala pääle võtt.

«Tuu oll’ mu äi, Kroonmäe Aivar, kes mullõ tuu mõttõ päähä pandsõ. Ja mullõ nakas’ tuu kõrraga väega miildümä. Äi om ka Urvastõ kerigu nõvvukogun. Et ma opi Olustveren rahvuslikku tekstiili, sis sobisi tuu kerigu põrmandurõiva kudaminõ häste ka mu lõputüüs. Oppaja olliva ka väega ähinän, et kuimuudu ma tuu tüüga nakkama saa,» kõnõl’ Karmen.

Edimält, ku Urvastõ keriguopõtaja Salumetsa Üllariga kõnõldi, sis oll’ timä arvaminõ, et võissi kuta Urvastõ ündrigutriipu, a Karmen arvas’ jälki, et tuu ei olõ nii põnnõv ja ei ütle inemiisile midägi. Tä tahtsõ õks as’a keerolidsõmbas aia ja kudi rõiva sisse Urvastõ vüükirä, õkva säändse mustri, midä muial kongi ei olõ.

«Esihindäst oll’ tuu kõva tüü,» naard’ Karmen. «A periselt om mul väega hää miil, et ma seod põrmandurõivast tei. Tuu oll’ mullõ suur au. Ma olõ andnu hindäst sada protsõnti. Taa põrmandurõiva seen om nii pall’o mu hindä elun sündünüt, tundit, et tuud om õkva lust miilde tulõta. Ja õga tagasilüük (kül matõrjaali otsminõ, tarvikidõ uutminõ, tervüsehädä) põrmandurõiva kudamisõ man andsõ viil rohkõmb jõudu ja tahtmist tüü häste är tetä.»

Kudaminõ es olõ Karmeni jutu perrä kerge. Vaip om 1,37 miitret lagja ja 21 miitret pikk, tuud istõn ei tii, kõik tull’ pistüjalgu pääl piili takan kuta. «Mõnikõrd poolõ üüni, tõnõkõrd kell neli hummogu inne tüüleminekit, nii ma tedä tei,» tulõt’ Karmen miilde.

«A ma esi olõ rahul. Mõni või ju arvada, et om pall’u kirriv, a sääne tä tull’. Perämäne Urvastõ kerigu põrmandurõivas om umbõs nelikümmend aastat vana, ma arva, et mu uma võissi kah niikavva vasta pitä,» arvas’ Kroonmäe Karmen.

Kudamisõ aigu tull’ Karmenile ka egäsugutsit häid mõttit, midä kõkkõ ja kuimuudu võissi viil tetä. Pinke pääle võissi kuta säändse pikä triibulidsõ rõiva, kon talvõl istu saasi. Altarikattõ võissi kah vahtsõ tetä…

Kuulmetsa Heli