See, mis toimus nädal tagasi Norras, ei taha mahtuda ühegi terve mõistusega inimese pähe. Kuidas saab ühes normaalses (heaolu)ühiskonnas kasvada inimene, kes on võimeline tapma kümneid noori rahvuskaaslasi? Sellele küsimusele ei oska vist hetkel keegi vastata. Norras Kristjansundis (800 km Oslost) elav eestlanna Mari Ugelstadt ütles usutluses portaalile kylauudised.ee, et elu läheb Norras pärast katastroofi edasi, kuid tunnistas, et rahvas on täielikus šokis.
Kui läksid aastaid tagasi Norrasse elama, siis kas oli midagi, millega norrakad sind üllatasid?
Nad naeratasid. Nad naeratasid palju rohkem kui eestlased.
Mille poolest erineb Norra ühiskond Eesti ühiskonnast?
Siin on selline ühiskond, et kui keegi tunneb – ta ei saa hakkama, siis võib küll öelda, et see on iseenda laiskus ja viga. See on puhtalt minu arvamus. Riigi poolt on tehtud kõik, et abivajajad ka abi saaksid. Sotsiaalsüsteem on väga hästi paigas ja toetused elukallidusega balansis.
Kui palju on paremäärmusest Norras varem räägitud?
Äärmusest kui sellisest pole uudistes varem juttu olnud, peamiseks mureks on olnud islamifoobia. On arutletud selle üle, kas lubada rätte pähe panna või mitte.
Kuidas sa ise reedestest sündmustest teada said?
Olime väljas. Meil on naaberlinnas käimas nädalane jazzfestival ja sõime seal lõunat, kui keegi tuttav sai sõnumi, et Oslos plahvatavad pommid. Sel hetkel ei mõelnud, kui suur ja ulatuslik see katastroof olla võib, olime festivalimeeleolus. See, mis tegelikult toimus, jõudis meieni alles laupäeva hommikul, kui teleka lahti tegime. Kõik kanalid olid uudiseid täis. Siis saime teada, kui palju oli tapetud ja kui palju kadunud. No siis oli šokk, pisarad jooksid ja ei suutnud uskuda, mis toimunud oli. Rääkisin hiljem töökaaslastega ja juhtunu oli kõigile mõistmatu. Kurb ja masendav.
Mis on norrakatega selle nädala jooksul, mis rünnakutest möödunud, toimunud?
Nad püüavad veel tugevamad olla ja edasi minna. See on nüüd nende põhimõte, et see pomm seal meid ei peata. Lugesin just kohalikest uudistest, et kui pommipanija eesmärk oli tõenäoliselt takistada noorte astumist tööparteisse, siis nüüd on see hoopis suurenenud. Noored tormavad nüüd igasugustesse parteidesse end liikmeks võtma.
Kuidas norrakad tulistajasse suhtuvad?
Raske öelda. Nagu rääkisin, on see, mis juhtus, kõigile arusaamatu, keegi ei tea veel täpselt mis ja kuidas toimus. Minu tuttavad räägivad, et teda karistatakse liiga kergelt. Norra vanglad on nagu hotellid. Kuigi sisemine viha ja valusad tunded pommipanija vastu on vist kõigil hinges ja nii mõnigi ihkaks talle piinarikast surma, on siiski kõik väliselt tolerantsed ja usaldavad riigi õigusemõistmise süsteemi.
Mida sa ise veresauna korraldanud mehest arvad?
Lugesin kuskilt, vist Delfist, et teda kirjeldati kui nartsistlikku psühhopaati. See on minu arvates päris täpne väljend. Külm ja kalkuleeriv psühhopaat.
Oled sa kuulnud, millest on tingitud hukkunute arvu pidev kõikumine?
On räägitud kuulujutte, et ei olnud korralikku registreerimissüsteemi. Dokumentatsioon oli puudulik.
Sa töötad lastega, kuidas on juhtunu neid mõjutanud?
Lapsed on lapsed. Eks nad muidugi teavad, mis toimus, et oli paha onu, aga nende igapäevast elu, nende mängu see ei häirinud. Meie kandist ka keegi ei hukkunud. Eile oli meil linnas roosidega rongkäik. Just nimelt roosidega, mitte küünaldega, sest selle partei sümboliks on roos. Selliseid rongkäike on mitmetes linnades olnud. Meil võttis sellest osa üle 7000 inimese. Nii mõnigi laps, kellega mina töötan, oli selles rongkäigus käinud.
Mis sa arvad, kas Norra pärast sellist traagilist sündmust muutub?
Ma loodan, et nad hakkavad rohkem turvameetmeid kasutusele võtma, mingeidki. Üks partei sai talvel oma tahtmise, et kõik arvutivestlused ja telefonikõned salvestataks kuueks kuuks. Paljud olid selle vastu, aga minu meelest on see hea. Neti valvamisele võiks ka rohkem tähelepanu pöörata.
Kuidas Norra edasi liigub?
Minu arvates on norrakad olnud alati üksteist hoidev rahvas. Nad ei lase ennast ja oma elu terroristi pärast seisma jätta. Seda lõbu talle keegi ei paku!
Kuidas on sujunud norrakate tagasipöördumine tavaellu?
No meie, kes me sündmustest kaugemal oleme, oleme tavaelu edasi elanud. Ainuke, mida on märgata, on see, et tavaprogrammid hakkavad telekanalitesse tagasi tulema. Muidu olid seal ainult uudised. Aga Oslo inimeste elu on veel kindlasti häiritud. Rahvas vajab veel aega. Minu arvates võiks meedia need inimesed, keda juhtunu otseselt puudutas, rahule jätta. Alguses oli intervjuusid nii palju ja minu jaoks oli väga ebameeldiv vaadata, kui reporter küsis pääsenud lapselt: Mida sa tunned? Mida sa mõtlesid siis ja praegu?
Oled sa kuulnud, mis saab sellest saarest edasi?
Ega nad alla anna. Noored kogunevad järgmisel aastal sinna jälle.
Tuuli Hiiesalu