Esimene vaatus: Jõuame või ei jõua?
On väga varajane laupäeva hommik.
Nooruse linn Tartu mitte ei ärka, vaid alles läheb magama. Sellest annavad märku väsinud noori transportivad taksod. Reiniku Gümnaasiumi mudilased on aga une silmist pühkinud ja ootavad bussi, mis peaks saabuma kell 6.00. Esialgu ollaks vaiksed ja loodetakse, et kohe saab poolelijäänud und jätkata. Kell 6.30 hakkab tekkima juba väike kahtlus, kas un i ikka tuleb tagasi, sest bussi peale unelema veel pole pääsetud. Mõni aeg hiljem sõidab ette buss, mudilased elavnevad ja hingavad sügavalt välja, lõpuks ometi! Bussijuht aga mudilasi peale ei võta – tal on teised sõitjad, keda, tõsi küll, veel näha pole. Seega, on olemas bussiootajad, on olemas buss, kuid kokku need ei sobi. Pool tundi hiljem sõidab tühi buss ära, teda oodatakse mujal. Mida aeg edasi, seda virgemaks lapsed muutuvad. Kell 7.00 hakatakse hääletama, paraku on tänav tühi. Enne kaheksat hakatakse jooksma, kes teeb ühe tiiru koos õpetajaga ümber koolimaja, kes leiab aega teha veel viis tiiru. Ja siis lõpuks, peaaegu kolm tundi hiljem saabub buss. Määrdunud pluusiesise ja kätega bussijuht ronib bussist välja ning ütleb vaid: “Rihm läks puruks.” Asjad bussi peal, on minutite küsimus, kas mudilased jõuavad lauluväljakule proovi. Jõuavad, täpselt esimeseks lauluks. Ja igas halvas asjas on ka head, jäi ära pikk ootamine lauluväljaku taga lõõskava päikese käes.
Teine vaatus: Kus krokodillid on?
Esimene tööpäev jääb mudilastele lühikeseks. Tunniga saab lauldud, teisega söödud ja siis algab vaba aeg. Mida tehakse Tallinnas vaba ajaga? Kui tegemist on lastega, minnakse muidugi loomaaeda, eriti, kui sissepääsu eest tuleb maksta vaid üks euro. Imekombel ei olegi kõik Reiniku mudilased alguses väga huvitatud loomaaiast. Kui nad aga taipavad, et saavad loomaaias omapäi ringi joosta, ei jää keegi maha. Täies koosseisus minnakse loomaaeda, kus on juba ees ootamas palju teisi mudilasi ja muidugi loomi. Kaks tundi kõnnivad, jooksevad, sõidavad (vankriga, rongiga) pisikesed loomaaias, enamasti jäätis ühes käes ja kuskilt muretsetud lehvik teises käes. Kui palju nad selle aja jooksul loomi näevad, on raske öelda, karta on, et vähem, kui nad eurosente kulutada jõuavad. Aga vähemalt ühele küsimusele tuleb õpetajal vastata: kus on krokodillid? Õpetaja neid ei näinud, loodetavasti lapsed nägid.
Kolmas vaatus: Me tahame poodi!
Kui lapsed kuhugi lähevad, on vaatamisväärsused huvitavad küll, kuid poed on veel huvitavamad. Loomaaia vastas asuvast hiigelsuurest Rocca al mare keskusest suudetakse lapsed eemale meelitada, kuid ööbimiskoha läheduses asuvast väikesest Maximast enam mitte. Mida siis lapsed poest tahavad? Kõigepealt jäätist, siis šokolaadi, muidugi juua, sest seda lausa peab ostma ja üllatus, üllatus – poodi ei jää mitte ühtegi Rebase ristsõna. Millal lapsed neid lahendama hakkavad, ei tea, sest õhtusteks ajaviideteks on muud mängud. Paraku rikuvad õpetajad alati mängud ära just kõige huvitavama koha pealt lausudes maagilise sõna “öörahu”. Öö edenedes see ka saabub.
Neljas vaatus: Elagu Reiniku mudilased, hurraa!
Rongkäik. Lapsed on kuulnud seda, et see on pikk ja kingad võivad hõõruma hakata, kuid tundub, et nad ei usu seda. Rõõmsalt seatakse end hommikul valmis ja ainus küsimus on, kas panna selga ka koorijakk. Lapsed igaks juhuks tahavad, õpetaja ei soovita, jakid lähevad suurde kotti tagasi. Rongkäiku tuleb oodata, kuid õnneks siiski mitte nii kaua, kui bussi eelmisel päeval. Lapsed lehvitavad kõigile, hõiskavad ja jälgivad rivi, sest õpetajad tuletavad seda pidevalt (iga minut) meelde. Eriti rõõmustatakse siis, kui satutakse oma tuttavate vaatevälja või mis veel parem, telekaamerate vaatevälja. Näha võib uhkeid emasid ja isasid, kes oma lastest pilte teevad. Mudilased on tähelepanust liigutatud ja õnnelikud ning pole üldse rongkäigu lõpus väsinud. Ei tohigi olla, sest nad suunatakse otse lavale laulma. Umbes tund aega saavad nad nautida laulupidu laulukaare all. Te laulsite väga hästi, tõdevad õpetajad, kes ootasid oma hoolealuseid laululava taga pesapaigas.
Viies vaatus: Kus on jäätis?
Tuhandeid sööta pole teab mis lihtne. Seepärast on selge, et massidele jagatakse suppi, on frikadellisupp, on hernesupp ja on seljanka. Siiski on paras loterii, millise supi keegi saab, sest ei tihka mudilased ju küsida: “Vabandust, missugust suppi selles reas pakutakse”. Ega see olegi nii oluline, tähtis on jäätis, mis pärast sööki lubatakse. Kahjuks tuleb õpetaja jäätiseauto juurest tagasi tühjade kätega. Jäätis on ootamatult otsa saanud. Laste mure ja kurbus on silmaga näha. Üks tüdruk hõiskab, et tema sai jäätist, kuid saanud aru, et ta poleks ise seda tohtinud võtta, muutub väga kurvaks. Nii kurvaks, et pisarad tikuvad silma ja saadud jäätis ei maitse ka enam kuidagi. Suurest sööklast lahkudes ületame jäätisepaberitest tulvil välja, seal need meie jäätised siis on. Õnneks ei lase lapsed sellest äpardusest pead kauaks norgu ja rõõmus tuju pöördub tagasi. Mõned tunni hiljem sööb üks juba oma seitsmendat jäätist, ostetud jäätist.
Kuues vaatus: Laulupidu hakkab lõppema.
Kui laulupeol hakkavad kõlama viimased laulud, on lapsed jooksus ja õpetajatel on lõpuks ometi mahti minna ka lauluväljaku ette, et saada osa laulupeo finaalist. See on võimas ja meeliülendav. Kui Siiri Sisask astub pulti, et oma häälega küsida (laulda), no mis maa see on, võib näha pisaratest märgi silmi. Ühe rahvatantsupoisi lõug võbiseb, kuid ta ei nuta. Laulu kuulatakse hiirvaikselt ja torm pääseb valla alles pärast viimast takti. See polnud enam aplaus, see oli kõuemürin. Siiri Sisask taob käega jõuliselt vastu südant ja tänab lauljaid. Hiljem antud intervjuus mainib Sisask, et jalad ei värisenud, kuid hing küll. Õpetajad loevad lapsed üle, üks on puudu ja ärevus kasvab. Juba plaanitakse hilineja panna tegema sadu kükke (see oli kokkulepitud trahv), kuid kükid jäävad siiski tegemata ja kurjustaminegi on pigem leebe, kui kadunud mudilane rõõmsalt hõisates kohale tormab ja hüüab “Ma käisin laulmas!” Olgu lisatud, et lõpulaule ei pidanud mudilased kaasa laulma.
Viimane, seitsmes vaatus: Vihm saabus siiski!
Kogu pidu on olnud päikseline ja palav, kuid õpetajate korraldusel pidid lapsed ometigi vihmakeepe igal pool nagu kass poegi kaasas kandma. Peo lõpus kerkivad küll taevasse mõned pilverüngad ja korraks tõuseb ka tuuleiil, kuid lauljad suudavad need eemale peletada. Seega on vihmakeep sel peol vaid kotitäide ja istumisalune, aga mine tea, ehk ka võlurohi, mis jättiski vihma taevasse. Vihm saabub üsna ootamatult poole Tartu tee peal. “Vihmapiisad tulevad” märgib bussijuht, kuid bussist kostub vaid väsinud “ahah”. Pidu oli võtnud oma. Lapsed on unised vaatamata sellele, et Tallinnast suudeti peole järgnenud liikluspöörisest lahkuda peaaegu et ülehelikiirusel. Õnnelikult jõuavad Reiniku lapsed Tartusse ja isegi üks teise bussi sattunud kott ei suuda rikkuda seda emotsiooni, seda tunnet, mida saadi seekordsel, arvult üheteistkümnendal noorte laulupeol. Me läheme järgmisele peole ka, kinnitavad mudilased, keda vanemad juba õrnalt autodesse suunavad. Aeg on puhata.
Reporter ja fotograaf: MRG mudilaste saatja Tuuli Hiiesalu