Sulev Valner,
ajakirjanik
Laupäeval istusin mitu ilusat tundi kenasti soojaks köetud rahvamajas ja püüdsin kaasa mõelda. Teemal Eesti 2018, oma maakonna mõttekojas, ühes paljudest samasugustest üle Eesti.
Otsiti seekord ühist asja nimega Eesti kasvuvisioon ja korraldajad olid selle tulevase visiooni üldpealkirja sõnastanud „Maailmas edukas, koduselt armas“.
Kõlab ju täitsa kenasti. Kes meist ei tahaks elada kaheksa aasta pärast, Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva aastal, sellises ideaal-Eestis, mis on ühtaegu nii ülemaailmselt edukas nagu näiteks Skype ja seejuures ikka armsalt kodune nagu Bullerby laste koduküla.
Aga kui mõlemat korraga ei saa? Kas maailmas pisut vähem edukas Eesti on vähem armas?
Meie töörühmas sai küll üksmeelselt kohe mõttevahetuse alguses kirja, et üks asi, mis tänases Eestis ei meeldi, on liigne orienteeritus (majandus)edule. Paraku tundub, et ka käsiloleva kasvuvisiooni otsimine on ikka väga kinni selles mõtteviisis, et edukuse saavutamine ennekõike. Kõigepealt juba nimi kasvuvisioon ise. Kas peame pidevalt muretsema, et tänane Eesti on olemuslikult liiga väike või ebaedukas? Kui palju ja mis suunas ta üldse saab nähtavas tulevikus nii väga suureks kasvada, eriti veel seejuures koduselt armsaks jäädes?
Suuri eesmärke seada on justkui hea ja edasiviiv, aga olla ühiskonnana kogu aeg stressis selle pärast, et näe, me polegi veel kohe jõudmas Euroopa viie rikkama riigi hulka, on ka kuidagi tobe. No mis siis, et soomlane elab keskmiselt pisut jõukamalt. Las elab.
Kas siis, kui minu põlvkonna elu jooksul Eesti ei jõuagi Euroopa viie rikkama riigi hulka, on meie elu seepärast mõttetu olnud, mingis mõttetus kolkas kasutult ära elatud?
Millegipärast usun, et asjad on pigem vastupidi. Just selline armas kodune Eesti, kus inimesed kogu aeg nii väga ei muretse edu ja selle pärast, kuidas me teistele paistame, osutub lõpuks ka majanduslikult edukaks. Elu on näidanud, et kui inimesed end kusagil hästi tunnevad, siis edenevad paremini ka nende ettevõtmised.
Hää Sulev. 100 % nõus, et see edukuse tagaaajamine on liiga kreenis. Ja kui lähteandmed valed, siis ei saa loota ka tulemi õigsust.
Ise mõtlesin ma aga nii: http://www.epl.ee/artikkel/586445
Päikest ja päkapikke soovides.
Hea kolleeg Sulev,
istusin ka pühapäeval mõnusalt soojas rahvamajas ja püüdsin kaasa mõelda. Hea, et oli pill ühes ja kui arutelud vahepeal valjemaks paisusid, saime koos avatud ruumi eeskõnelejaga mõned pillilood teha.
Neid mõttekodasid on meil õnneks palju, iga reaalse teo kohta tuleb vähemalt kolm-neli jutukoosolekut ära. Nagu ka neid katusorganisatsioone ja võrgustikke on iga tegeliku tegija kõrval päris hulk. Kui täpsemalt teada tahad, kirjuta, ma saadan sulle lingid, kui paljud organisatsioonid ja võrgustikud nõustavad, arendavad, konsulteerivad, koordineerivad ja edendavad, et ma oma paar pisikest ettevõtmist ikka olen teoks saanud teha. Aga arusaadav ka, kruvikeeraja kasutamist õpetati meil vist viimati vene ajal, aga käkikeeramine on paljudel kaasmaalastel juba sajandeid veres ning turundajaid, 3-nda sektori aktiviste ja projektijuhte on me kõrgkoolides viimase paarikümne talvega päris palju valmis vorbitud.
Mõttekojad on selles mõttes toredad kohad, et saab vähemalt päeva soojas toas istuda, ei pea ise ahju kütma või hõredaid seinu-aknaid tihtima. Kahjuks mina tolles mõttekojas kõhtu täis ei saanud – lõunasöök oli abikõlblik kulu euroblanketil ja mina ei kvalifitseerunud, kuna keeldusin allkirja andmast – nendest eurorahade allkirjadest on mul seni ainult suurt jama tulnud. Aga kohvi anti ilma allkirjata ja õnneks oli teeäärses tanklas soodushinnaga tunaeilseid pirukaid.
Kuid sinu kommentaarist jäi silma mure, et oleme liigselt orienteeritud (majandus)edule. Ma ei taha kellelegi edukas paista. Ma tahaks, et ei oleks külm ja et lapsed saaks kõhu täis. Ja see sunnib konkureerima meie tööjõuturul, tegema pikki tööpäevi ja öösitigi arvuti taga istuma. Mis on vist ikkagi selles edule orienteeritud süsteemis osalemine. Sest, tead, mul on kahjuks mingi selline imelik auto, mis ebaedu korral (=tühi paak) keeldub sõitmast. Ja liinibussijuhid Haapsalu-Pärnu-Tallinna vahel ei taha ka kuulda juttu, et „tead, ärme ole rahaliselt edukad, oleme parem armsad.” Samuti kipuvad mu lapsed ebapiisava majandusedu korral (=makaronid+ketšup) tujutuks ja kahvatuks muutuma ning uimaseks ja haiglaseks jääma.
Nojah, mul on hea tunne küll pereliikmete ja külaelanikega pilli mängida, laulda ja teha muid toredaid ettevõtmisi, nagu näiteks need, mille eest meile Matsalu küla aasta teo auhind anti – ja muud sellist armsat, sooja ja kodust. Aga kui paak tühjaks saab, siis rohkem ju ei saa teha. Ja lapsed muutuvad kuidagi ükskõikseks, tundetuks ja siniseks, kui ahju puid pole panna.
Kui see suur saladus pole, siis ehk soovitad, kuidas sa ise selliste igapäevaste pisiasjade jaoks, nagu elekter, bensiin ja makaronid mõne mitte majandusliku edu mudelist tuleneva katte oskad leida? Ja ehk tahad jagada?
PS! Mulle väga meeldis Reinu viide su artikli juures. Rein ju ka võtab igapäevast palka vastu just 100% majandusedule orienteeritud kolletavat uudist müüvalt ajakirjanduskontsernilt, aga ei elatu külade annetustest, kelle asja ta nii aktiivselt Facebookis ajab. Kas mul jälle see jama, et silmad haiged – kuulen ja loen üht, aga näen hoopis midagi muud?
Hää Jaano. Tubli arvamine. Aga väikse agaga.
Nimelt minu viidatud loos ei vaielnud ma niivõrd majanduse kui nn. edumajanduse, hüsteerilise kasvumajanduse vastu. Edukas peab saama olla ka nii, et Sul pole igal päeval suurem, pikem, raksem, paksem jms. Paraku seda meie suured visionäärid täna ei arvesta, sest on peamiselt tulnud edumajanadusele (et mitte öelda joodiku loogikale) põhinevast sfäärist.