Aksel Lõbu
Haapsalu – üks meie suvelinnadest. Koht, kuhu paljud inimesed satuvad festivali ajaks, olgu see siis Valge Daami päevad, Joogafestival, Augustibluus, Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide festival, Haapsalu Vanamuusikafestival või mõni muu.
Nii mõnegi eestlase silmis on see alati päikseline väikelinn koos elava kultuuri ja tiheda sagimisega, restoranide ja kohvikutega, mis on täis. Koht, kus on palju rõõmu ja naudingut. Kõikide nende ürituste jõul ja linnaelanike aktiivsusel on saanud sellest taas esimese vabariigi aegne kuurortlinn. Ent nagu kolleeg nalja viskas, talvel pole Haapsalus muud elu kui jääpurjetamine, seda mujalt pärit eestlane ei näe.
Sellise suvitaja jaoks on Haapsalus kaks tänavat: ühte mööda liigub ta piiskopilinnusesse, teist mööda raudteejaama. No olgu, vahepeal satub ta ka promenaadi äärde, et üle roostiku kiigata mere värelust.
Kõrvaltänavaist piiluvad mõningad luitunud, teisal värskelt värvitud puithooned nii õdusa rahulikkusega. Kui pimedus hakkab võimust võtma, otsid mere poole vaadates veel seda viimast helki saabuvas sumedas öös. Tunne on, nagu oleks linn vaikselt ennast kokku tõmmanud, kui varjud saavad väikestel tänavatel kaarena su pea kohal kokku. Ning tunne on värske, justkui naudiksid linna võlusid koos maakandi hõnguga.
“Visandades Eestit” on Külauudiste värske kaks korda kuus pühapäeviti ilmuv sari, kus, Stina-Simona Epner ja Aksel Lõbu kirjeldavad Eesti peal ringi sõites tekkivaid emotsioone ja ettejuhtuvaid olusid. Stina-Simona on on moehuviline rahvatantsija ja blogija.