Teisipäeva õhtupoolikul liitusid taas meiega raadiokoolitajad Kärt ja Margus. Mingil ajal jõudis reisiseltskonnani uudis, et 28. märtsil jõustus Euroopa Liitu ja Schengeni lepinguga ühinenud riikidesse reisivatele Georgia kodanikele viisavabastus. Seda võimalust on grusiinid pikisilmi juba aastaid oodanud, ka see osa rahvast, kes Euroopa Liiduga ühinemise otstarbekuses kahtlevad.
Harjumatult Georgia normaalsuses
Ööbisime Lukhumi kodus. Pesta sai väljapool maja, välisseina külge kinnitatud tilaga anumast vett nõristades. Välikemmerg oli harjumatu. Naljatasime, et kükitada tuleb kotka kombel. Aga keegi ei virisenud, saime hakkama. Ainult paremast taskulambist tundsin puudust. Pidanuks kaasas olema.
Kodude kütmise üle võisime üksnes isekeskis mõtteid vahetades imetlust väljendada. Talviti ja nüüdki kevade aegu on ööd jahedad, aastasse sattub ka päris krõbedaid miinuskraade. Kuid ikkagi ei mõelda kapitaalselt sisseehitatud ahjudele, rääkimata keskküttest. Ainsa soojusallikana kasutatakse kõikjal peredes pisikest plekkahju, mille plekktoru suunatakse otse läbi lae ja katuse või seinast välja. Küsimusele, miks korralikke ahjusid ei tehta, jätavad inimesed õlakehitusega vastamata.
Järgmise päeva hommik valmistas unistele silmadele tõeliselt rõõmustava üllatuse. Seisime rõdul ja pilk kinnitus mägedes värskelt maha sadanud lumele, mis päikese käes eriliselt valgust pildus.