kombestik

Ain Raal räägib tervendavatest puudest

Kolmapäeval, 20. veebruaril algusega kell 18.00 toimub Põlvamaa Keskkonnamajas (Kalevi 1a, Räpina) loodusõhtu „Tervendavad puud meie metsades”.

Meie metsade tervendavatest puudest räägib Ain Raal. Kuulda ja näha saab rohkesti pilte tervendavatest pühapuudest ja
hiitest. Loengu teises osas tuleb juttu puudega seotud uskumustest ja kommetest.

Ain Raal on Tartu ülikooli farmakognoosia dotsent ja on ravimtaimede uurimisega tegelenud üle kolmekümne aasta. Tema sulest on ilmunud raamatud “Seitse tervendavat puud” (2012), „Maailma ravimtaimede entsüklopeedia“(2010), „Farmakognoosia“ (2010), „Teekond taimede taha“ (2007), „Tervist ja vürtsi maailma maitsetaimedest“ (2005) jpm.

Loodusõhtu korraldamist toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus. Osalemine on kõigile tasuta.

Jaanipäev on ennustamiste aeg

Paul Kondase maal "Sõnajalaõis". Foto: Viljandi Muuseum

Jaanipäeva juurde kuulub rida maagilisi, kuid igal juhul romantilisi ettevõtmisi. Näiteks sõnajalaõie otsimine. Sõnajalaõit tuli otsida metsast üksinda. Sõnajalg õitseb uskumuse järgi kord aastas jaaniööl ja õnnelik leidja on hoobilt rikas, valdab erilisi oskusi ja salakeeli. 20. sajandil oli jaanitulelt tavaks minna kahekesi sõnajalaõit otsima. Ikka koos kalli kaaslasega.

Varasemate romantiliste ennustustavade hulka kuulub ka üksinda salaja jaaniõite korjamine. Erinevaid õisi peab olema kokku üheksa. Korjatud kimp pannakse padja alla, öösel nähakse unes kallimat. Eestis on üsna palju inimesi, kes kinnitavad, et nad nägid oma tulevase kaasa ära just sel viisil toimides. Muide, ka mõne folkloristiga on nii juhtunud.

Kuna tegemist on aasta lühima ööga, siis oli tavaks olla päikesetõusuni ärkvel. Üldlevinud arvamuse järgi on suur õnn, kui jaaniööl ei saja. Jaanikastel on läbi paljude sajandite usutud olevat maagiline tervistav ja ilu andev jõud, mistõttu sellega pesti nägu. Veel sajand varem oli tava jaanikastes kukerpalli visata, mis pidi vältima seljahaigused – talurahva nuhtluse – ja aitama olla terve.

Erilisi omadusi oli teistelgi jaanilaupäeval leitud esemetel või sooritatud toimingutel. Näiteks jaanilaupäeval saunas ihu külge kleepunud vihalehega sai armastust võita.

Viimast korda oli võimalik nõiduda naabrite piimaõnne endale, edendada karja- ning viljakasvu.

Kunagistest ohvripaikadest ja -kommetest on säilinud üksnes jaanipäeval Meeksi kirikust paremal, Meeksi oja teisel kaldal asuvale Jaanikivile andide viimise tava. Legendi järgi olevat kivil istunud ja jalgu puhanud püha Jaan. Jaanikivi kohta räägib vana hoiatusjutta, et kohalik mõisnik olevat lasknud kivi tükkideks lõhkuda ja tükid karjalauda sisse müürida. Selle järel olid alanud õnnetused, loomad surnud ja mees ise jäänud haigeks. Viimaks lasknud ta kivitükid vanasse kohta tagasi viia. Rahvaluulearhiivis on mitmeid fotosid Jaanikivile ohverdamisest. Tänapäevani käivad haiged vigastatud kätt või jalga kivi vastu surumas ja sinna ande viimas.

Kylauudised soovivad kõikidele toredat jaanipäeva!

Allikas: BERTA

Viljandis näidatakse pulmatraditsioone

20. aprillil kell 14 avatakse Viljandi muuseumis Viljandimaa pulmatraditsioone tutvustav näitus „Pulm pani paari, tanu tegi naiseks“.

Näituse valmimisele eelnes ligi poole aasta pikkune kogumis- ja uurimistöö. Koguti pruutpaari riideid, pulmakutseid, kingitusi, fotosid, dokumente, erinevaid pulmadega seotud esemeid ja ka mälestusi. Valminud näitus tutvustab Viljandimaa pulmatraditsioone kaugemast minevikust kuni tänapäevani.

Avamisele oodatakse kõiki annetajaid, mälestuste kirjutajaid, kaasaaitajaid ja huvilisi.

Näituse koostasid ja kujundasid Tiina Jürgen, Ebe-Triin Arros ja Liina Järvekülg.

Näitus on muuseumi näitusetoas avatud 5. augustini 2012.

Täna on puhkepäev!

Kes täna, keset talvist töönädalat väsinud on, võib julgelt puhkepäeva võtta, seda tegid ka meie esivanemad – täna on nimelt luuvalupäev. Puhkamine on luuvalupäeval kohustuslik.

Luuvalupäev 9. veebruar on lihtsalt puhkepäev. Mingit pidulikkust või erilisi tavasid, mida järgida, ei ole. Tuleb vaid puhata ja hoiduda ka tantsimisest, jooksmisest ja hüppamisest. Vastasel korral võivad luud-liikmed järgneva aasta jooksul valutada.

Boecler-Kreutzwaldi raamatus seisab:

[—] luuvalopääv oli varem puhkusepäev, mil ükski tööd ei tohtinud teha, muidu vaevaks teda kogu aasta liigesevalu. Pihkva eestlaste (setude) juures on see tänapäevalgi maksev, seetõttu kõik vabad inimesed katkestavad sel päeval töö.

PÄRIMUST

Ka magatud luuvalupäeva hommikul pikemalt kui harilikult teistel hommikutel, et kosutada tervist.

Saarde

Luuvalupäeva peetud vanal ajal Saardes ikka 9. veebruaril, nüüd seda päeva enam ei peeta. Sellel päeval ei ole tohtinud joosta, hüpata ega tantsida, siis saavad sellel aastal kõik luud ja liikmed valutama.

Saarde

Luuvalupäeval valutavad luud, ei tea miks.

Paistu

Luuvalupäev 9. II. Ei tohi sel päeval lammast niita. Kui sel päeval lammast niidetakse, siis kasvavad lambad valju villa.

Reigi

Luuvalupääva ja tuhkapääva, siis villu ei tehta (ei kedrata, kaarita, ei tohi villast riiet ömmelda). Kui tuhkapääva teed, siis riie läheb tuhakarvaseks, kui luuvalupääva, siis luukarvaseks.

Reigi

Allikas: Maavalla Koda