Kui Piia Karro-Selg kutsus mind pajatama Raeküla inimestele oma tegemistest ja kindlasti ka Seljamaa monumendi sünniloost, siis õnnestus tal üksnes temale omase võluväega mõne minutiga selliselt ära „tinistada”, et andsin pikemalt mõtlemata nõusoleku, millest olnuks hetk hiljem juba väga piinlik ära öelda.
[pullquote]Usun pigem juhitud juhustesse[/pullquote]Leppisime kokku, et juttu tuleb Sindi kui kogukonna mõjust kodanikuaktiivsuse kujunemisele. Olles veidi mõttesse süvenenud mõistsin ka Raeküla Vanakooli keskuse head mõju, mis levib perekond Pätside-aegse Pärnu linnaosa piiridest palju kaugemale. Servapidi puudutab see Sindi linnagi.
Presidendi kell
Raeküla rahvas oskab hästi teadvustada Pätside tähtsust oma linnaosa arenguloos. Kuid Eesti esimene president omab kindlat kohta ka Sindi ajaloos. Sindi raekoja avamise (8. augustil 1937) puhul kinkis riigivanem Konstantin Päts raekoja torni kella muretsemiseks Sindi alevivalitsusele 1000 krooni, mille andis üle pea- ja siseministri abi August Tuulse (Tenson). Enne sõda jäi torn siiski ilma kellata, aga mitte jäävalt. 2011. a 1. mail algatas tollane Sindi abilinnapea ja Sindi ajalooklubi liige Marko Šorin kella paigaldamiseks üldrahvaliku korjanduse – koguti 2700 eurot kella jaoks ja hiljem lisas linn täiendavalt juurde kella katteklaasi tarvis 1000 eurot. Tegu sai tehtud kodanike algatuse korras. Annetajate hulgas oli ka Toomas Hendrik Ilves ja presidendi kantseleiga kooskõlastatult nimetati Sindi tornikell Presidendi kellaks. Kell avati suure pidulikkusega 2013. a 1. mail.
Lipp
Sama Presidendi kellaga raekoja torni lipuvardas lehvib alaliselt sinimustvalge trikoloor. Mõtte algataja Priit Kask heiskas lipu 2009. a. 1. mail, linna sünnipäeval. Aga esimene mastilipp osteti kodanikealgatuse korras kogutud rahaga. Nüüd on neid lippe keskeltläbi paaril korral aastas vahetatud. Lippe ei kasutata tornimastis kuni räbaldumiseni. Seepärast on saanud neid lippe kinkida auväärsetele isikutele, aga ka silmapaistva teo tunnustamiseks. Nii kasutab Raeküla Vanakooli keskus kahte Sindi raekoja tornilippu Uhla-Rotiküla jooksu korraldamise päeval. Taasiseseisvumise päeval toimuv jooks on pühendatud Pätside mälestusele ja omab eeltoodud lugude näol kaudset sümboolset sidet Sindi ja Raeküla vahel.
Infoveski
[pullquote]saab ebaproportsionaalselt rohket kajastust just Raeküla[/pullquote]Vanakooli keskust ja ühtlasi tervet Raeküla kogukonda seob Sindiga veel midagi ühendavat ning üksteist täiendavat. Mul puudub ülevaade, milline hulk Raeküla rahvast loeb Külauudiste lugusid või kui paljud üldse on teadlikud sellisest online keskkonnas toimetavast infoveskist? Ilmselt veel vähem teatakse, et sellise uudisteportaali vaimne läte asub Võrumaal. Viimastel aastatel on Külauudiste sisuline tegevus nihkunud peaasjalikult vana Liivimaa teise serva. Võiks isegi öelda, et kogu toimetamine on koondunud Sinti. On tähelepanuväärne, et kõige enam kajastust leidvate Sindi ja siinse piirkonna metropoli, Pärnu linna, kõrval saab ebaproportsionaalselt rohket kajastust just Raeküla aktiivsete inimeste tegevus. Raeküla inimeste innukas ja eeskujuga nakkav tegevus mõjutab paratamatult Külauudiste kajastuste valikut. Arutluse käigus ilmnes üllatav tõsiasi, et tänu Raeküla ettevõtmiste ulatuslikule haardele on Külauudisedki liikunud nö külakogukondade sündmuste kajastamiselt lausa rahvusvaheliste tegemiste keskmesse. Meenuvad hoobilt Tšehhis asuv väike Jedousov, Soomes Lahti, Lätis Riia ja Bauska, kus on ühisest huvist aetuna koos viibitud. Ees seisab Y’s Men Pärnu klubi esindajate suvine reis Venemaale, teisele poole Uuraleid, millest samuti saab lugeja loodetavasti Külauudiste vahendusel pika reisi muljetest teateid.
Olen esitanud üksikuid näiteid, mis on otseselt mindki mõjutanud kodanikuaktiivsuse kujunemisel. Ja mõjutajaks pole olnud mitte üksnes Sindi vaim. Ka Seljamaa monumendi valmimise saagasse on Raeküla Vanakooli keskus oma jälje jätnud ja julgustanud ühel etapil asjaga edasi minema.
Hea uudis
Eilset kohtumist uuesti meenutades märkasin korraga väga rõõmustavat tänast uudist. „Kui Eesti Punase Risti V klassi teenetemärgi pälvivad enamasti vereloovutajad, siis tänavu antakse see Pärnus elavale näitlejale ja puuetega inimeste näitetrupi juhendajale Margus Oopkaubile,” lugesin Pärnu Postimehe veebilehest. Väga õigele mehele osutati nii suurt au! 2016. a tähistas Vanakooli keskus Raeküla hariduselu 103. aastapäeva näitemänguga „Ristsed“, mille kirjutas ja lavastas Raeküla Rahva Teatrile samuti Pärnu teatrimees Margus Oopakup. Oopkaup tõi „Ristsed“ ka Sindi vaatajate ette, aga rahva teatri näitlejad otsustasid osa piletirahast annetada Seljamaa monumendi heaks nii nagu paljud teisedki on seda teinud.
Kui tänavu 22. jaanuaril kirjutati Maalehe veebis, et Urmase kümne aasta pikkune ponnistus kandis vilja ja büst avatakse 2. veebruaril, siis ajakirjanik pingutas oma selgelt heatahtliku suhtumisega liialt üle. Julius Friedrich Seljamaa monument kindlasti avatakse, aga minu ponnistust ei saa ületähtsustada ega jagada seda kümnele aastale nagu olnuks tegemist minu isikliku projektiga. Tõsi on see, et idee esitaja olin 2008. a küll mina, kuid mitte eriti järjekindel ega ka mitte liialt pealetükkiv mõtte edasiarendaja. Vahepealsetel aastatel toimus kodanikealgatuse korras mitmeid teisi olulisi ettevõtmisi, millest eespool mõnda kirjeldasin. Õnnestunud ettevõtmised olid otsekui lihtsamad harjutused kogemuste omandamisel ja julguse kogumiseks, et võtta käsile veelgi rohkem raha ja tööd nõudev tegemine. Kuidas asjaajamine on alates 2015. a sügisest siiani kulgenud, sellest saab Külauudiste arhiivist (kirjuta otsingusse märksõnana ‘Julius Friedrich Seljamaa’) lugedes üsna hea ülevaate.
Seistes Raeküla inimeste ees lugusid jutustades kandus mõte ajas 50 aastat tagasi. Olin siis umbes viieteistkümnene, kui kuulsin oma vanemalt vennalt tsitaati, mis kuuluvat ühele Prantsuse filosoofile. Tema nime unustasin kohe, aga mõtte iva on kummalisel moel jäänud meelde. „Mida rohkem me juhuseid märkame, seda sagedamini need esinevad ja mida tihedamini juhuseid kohtame, seda tähendusrikkamaks need meie jaoks saavad.” Umbes selliselt olevat too mõtteteadlane ennast väljendanud. Teismelisena ei pööranud kuuldule erilist tähelepanu ega osanudki selle teadmisega midagi peale hakata. Kuid pikas ajalises perspektiivis kipuvad juhused asjade käiku sekkuma parasjagu sedavõrd, et kahandada usku juhustesse, kui ainumäärava korralageduse tekitajasse. Usun pigem juhitud juhustesse, mille õigel hetkel märkamine ja otstarbekas ära kasutamine võib sünnitada päris häid asju.
Kui käed kirjutavad
Pärast vene armeest vabanemist kutsus Joosep Tammo (samuti tubli Raeküla mees) seniks Rannahoonesse katlakütjaks kuni leian südamelähedase töö. Juhtusin lugema Pärnu Kommunisti kuulutust, mis kutsus Žurnalistika Rahvaülikooli. Otsustasin katlakütmise kõrvalt õppida. Vastasin kutsele uudishimuga ja läksingi ajakirjandusega tutvuma. Kursust vedas Arnold Kiil, keda pärnakad mäletavad ilmselt paremini humoreskide ja vestete kirjutaja nime järgi Murulaugu Madisena. Õppetöö käigus pidi tegema praktilisi harjutusi erinevates ajakirjanduslikes žanrites, alates lühikestest uudisnupukestest kuni portreelugudeni välja. Kõik tööd avaldati samas häälekandjas ja maksti koguni väikest taskuraha.
Mõne aja pärast kirjutamise hoog rauges, eelistasin mitu aastakümmet raskele füüsilisele tööle pühenduda. Kuid harva harrastasin ka siis kirjutamist. Uuesti asusin innukamalt kirjutama umbes tosin või pisut rohkem aastat tagasi. Peamiselt kirjutasin arvamuslugusid.
[pullquote]Tundsin vastupandamatut soovi Sindi linnast kirjutada[/pullquote]Oluline pööre saabus mitmete juhuslike asjaolude koosmõjul ja naise soovil 2007. a lõpul Sinti elama asudes. Järgmisel aastal sõbrunesin täiesti uue tutvusringkonna inimestega. Esimesed väga toredad inimesed, kellega kohtusin, olid Sindi muuseumi juhataja Heidi Vellend, Sindi lasteaia direktor Viivi Palmissaar, Sindi seltsimaja juhataja Priit Kask, Sindi ANK-i juhataja Helle Vent. Veidi kauem läks aega Sindi gümnaasiumiga tuttavaks saamisega. Kooli direktor Ain Keerup oli minust mõni kuu varem Sinti tulnud, aga õpetaja Eneli Arusaar on väga kaua Sindi lapsi õpetanud. Hindan kõrgelt Marko Šorini kodulinna ajaloo huvi. Kõigile neile, aga veel mitmele nimetamata inimesele olen siiralt tänulik kohanemisel väikeses kogukonnas, kelle positiivne mõju minu edaspidistele ettevõtmistele on olnud olulise tähtsusega.
Tundsin vastupandamatut soovi Sindi linnast kirjutada. Head võimalust pakkus selleks lühikest aega toiminud Kalev Meedia. Mäletan kuidas Kalev Meedia gruppi kuuluva uudisteportaali kalev.ee peatoimetaja Sten A. Hankewitz võttis pikalt kaalutlemata mind palgale. Ilmutasin tol ajal üksnes Sindit puudutavaid uudiseid või teistes žanrites ajakirjanduslikke üllitisi keskeltläbi paarikümnel korral kuus, mõnikord ka rohkem. Paraku kestis taoline meelistegevus kuni 2009. a kevade saabumiseni, sest meediakontsernil süvenesid rahalised raskused. Minule siiski võlgu ei jäädud.
Lepingu lõppemise järel avanes kohe uus võimalus. Tollel ajal oli Maalehe veebilehe peatoimetaja Kai Simson, kes võimaldas täiesti iseseisvalt Maalehe veebikeskkonnas Pärnumaa uudiseid toimetada. Kasutasin Maalehele kuuluvat blogi, millega olin väga rahul, sest minu lugusid jagati ka suures veebis ja paberkandjas. Nähtavasti tulid uudisteportaali kalev.ee lugejad kohe Maalehte üle, sest märkmik muutus hästi kiirest väga populaarseks. Taas asusid esikohal Sindi lood, mida tuli kuue aasta peale ühtekokku ümmarguselt 900 artiklit, võibolla isegi tuhande ringis. Täpset arvu on raske määratleda, sest osa artikleid läks alajaotuse teiste kategooriate alla nagu näiteks ajalugu või arvamuslood.
Leping Ekspress Meediaga lõppes 2015. aastal. Enam ma tasustatud tööd ei otsinud ja võtsin ühendust Eesti Kodanikuajakirjanduse Seltsile kuuluva Külauudiste portaali peatoimetaja Aksel Lõbuga. Olen varemgi naljatlemisi öelnud, et noorele pensionärile sobib vabatahtlik toimetamine kodanikuajakirjanduse põllul päris hästi.
Olen tänulik Raeküla seltsi inimestele, kes mind kutsusid ja kellega oli meeldiv vestelda, küsimustele vastata ja kuulda nende arvamusi mõneski tähelepanu väärivas küsimuses.
Urmas Saard
