Tänavu oli Verskah see paik, kus toimus juba 23. korda Seto Kuningriigi vällähõikminõ, vägümehe välläseletaminõ, Ülembsootska valiminõ, sõjaväe paraat, kuningalaud, pidoõtak üteh ansambliga Otava Yo ja kõik muu nimetamisväärselt huvipakkuv, mis olulisema loetelu vahele samuti aoplaani mahtus.
Ei kirjutanud asjatult loo päisesesse muist sõnu kursiivis, et seto murret riigikeele üldtunnustatud keelendist selgemalt eristada. Täiendavaks selgituseks, et kirjakeelne setu on murdes seto, kuid selle sõna laiema leviku tõttu jään loo kirjutamisel austusest setode vastu murdesõna kasutamise juurde.
Setod tunnevad oma väärtust ja kellel soov selle rahvakilluga lähemalt tutvuda, peavad suutma mõista ka nende keelt.
Värska on Setumaad lõhestavast demargatsioonijoonest siinpoolsel alal suurim asula. Neljakümneviiendani oli Setumaal 11 valda ja Petseri linn. Nüüd on Setomaa jagatud kolmeks: muist jääb Põlva maakonda, teine tükike Võrumaale ja ülejäänu Vene föderatsiooni poolt hõivatud alale sealses Petseri rajoonis.
Värska lahe äärde jõudmiseks pidi Sindist teed alustades läbima ümmarguselt 260 kilomeetrit. Kuna kõige otsem tee ei kulge üldsegi sirgjooneliselt mööda siledat asfaltkatet, vaid läbib kohati päris käänulisi tõusude-langustega kruusateidki, siis on ilma peatusteta bussisõidu ajaline teekond ca kolm ja veerand tundi. Algse plaani kohaselt taheti jõuda keskpäevaks kohale.
Paraku see ei õnnestunud mitmel põhjusel. Esiteks hilines buss 45 minutit väljasõiduga. Tõrva wc-peatus kujunes kauemaks kaubanduskeskuse külastamiseks ja Värskas pidi pikalt seisma ülisuures autode rivis kuni viimaks jõudis järg pileti ostuni ja randmele kinnitatud käepael lubas siseneda piiratud alale. Aga kella kahest alates jätkus ikkagi veel küllaga põnevat uudistamist.
Kahtlematult on Seto Kuningriigi päev oluline aasta tähtsündmus, aga kohalike sõnul on lähemast ümbruskonnast osalejate osavõtlikkus siiski üsna tagasihoidlik. Rohkelt rahvast koguneb selleks päevaks päris kaugetest Eestimaa nurkadest. Palju tuttavaid nägusid pealinnast ja samavõrd suurel hulgal kõikjalt mujaltki. Milline osa neist sünnijärgselt või ka kaudselt setod, võimatu arvata. Aga vähemalt üks Sindi seltskonnast nimetas ennast sünnijärgseks Seto kodanikuks. Tema ema lahkus Setomaalt sõjategevuse tõttu. Ajalugu on seda rahvast pillutanud ja nende maad haldusterritoriaalselt tükeldanud ning suure ampsu koguni võõrvõimu vägivalla alla rebinud. Kohe reisi algul toonitas minu kõrval istunud seto juurtega naine, et setodel puudus küll suurem jõukus, kuid pole iialgi pidanud orjapõlve tundma. Põhjuseks oli elamine peamiselt kloostri- ja riigimaadel, kus puudusid mõisnikud ja vabadust sedavõrd rohkem.
Kõrval istuv reisikaaslane rääkis, et viimati käis Setomaal ülemöödunud aastal. Siis toimus ülembsootska valimine Mikitamäel. Üldjoontes on igal aastal toimuv üsna ühesugune, aga leidub ka mõningaid erinevusi. Sedakorda olevat võrreldes Mikitamäega olnud rahvast justnagu vähem. Seevastu sõjaväe paraad oli nüüd märgatavalt võimsam.
Urmas Saard