Eelmisel esmaspäeval 18. aprillil sain Ants Taliojalt teate, et Tuhala Nõiakaev hakkas keema. Eks minugi veri läks sest keema ja tuli hirmus tahtmine seda vaatama minna. Paraku lõi kevadine koolitustelaine peakohal kokku ning nii tuhisesin auto seljas ikka ühele ja teisele poole seda uhket Eestimaa imet.
Kuni lõpuks, kolmapäeval, pidi Mikk minema lindistama Rannamõisasse sel suvel Kanal 11 linastuvat Õuehaldjate avasaadet. Nii tuhisesimegi kolmapäeva hommikul autoga Tallinna poole, kui saabus järjekordne sõnum Nõiakaevu hoidjalt Ants Taliojalt: „Tähtis vahevõit! Tallinna Ringkonnakohus tegi kohtuotsuse, millega jättis Paekivitoodete Tehase OÜ ja AS Riverito (endine Merko Kaevandused) appelatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29.06.2012 otsuse haldusasjas nr. 3 – 11 – 1689 muutmata. Kaebajad saavad küll 30 päeva jooksul Riigikohtusse edasi kaevata. Ja Tuhala Nõiakaev uhab praegu edasi keeda!“
Seda rõõmusõnumit olin oodanud juba tükk aega, märtsikuu kohtuistungust saati. Küllap ootasid seda ka need 65 000 eestlast, kes Nõiakaevu kaitseks allkirja andsid. See on suurim rahvaühtehoidmine peale fosforiidissõda. Ja pole siin midagi imelikku, ikka ja jälle astub maarahvas vastu ahnepäitsidele, kes üritavad kuivendada meie allikad ja kaevud ning sonkida segi viljakandva maa.
Päeva jooksul tuli täpsustavaid sõnumeid aina ja aina. Teine Nõiakaevu kaitsevaim Tanel Ots kirjutas: „Jüripäeval tehtud kohtuotsusega on tegemist on igati tervitatava uudisega vahevõidust Nabala-Tuhala rindel ligi kaks aastat kestnud kohtusaagas. Ajastus on märgiline mitmes mõttes. Jüripäeva legend jutustab vapra rüütli võitu suure ja rahvast aastaid hirmul hoidnud lohe üle.
Nabala saaga aga jätkub. Kohtuvaidlused käivad ju kaevelubade menetlemise tähtajalise peatamise, mitte lõpetamise üle. Siin on iga kodaniku teadlik suhtumine suureks abiks. On tähelepanuväärne, et kohus seadis kaevandajate avalikule huvile kaevanda vastuargumendiks avaliku huvi loodust kaitsta.“
Vähim, mida iga eestlane teha saab on austusavaldus Nõiakaevule ajal, mil nõiad parasjagu vihtlevad, nii võtsimegi peale lindistust sihi Nõiakaevule.
Olen nüüd viimased kuud palju allikatest kirjutanud ja rääkinud ning Eesti allikate raamatu käsikirigi kirjastuses töös. Ja seepärast arvutasin välja, et jõuame Tallinna poolt tulles läbi lipsata ka Saula Siniallikatelt. Aga suur oli mu üllatus, kui allikateni viivat teeotsa peaaegu enam näha polnud. Nõiakaevu vaenajad on praegu ka selle Eesti kuulsaima allikakolmiku teevallide taha peitnud. Aimata võib endist teeotsa vaid silla ja selle all triiki täis Pirita jõe järgi. Nii et allikateni minekuks varuge aega ja kannatust.
Sellest koletust teetrassi liiva ja betoonimöllust viib Saula külast varsti läänepoole väike teeke, mida mööda kulgedes 6 km pärast aga Nõiakaevu juurde pääseb. Autotee toob otse Sulu talu õueväravasse. Ja eksimist siin karta pole, sest autoderodu on kaevu keemise ajal pidevalt tee ääres justnagu omal ajal sel nädalal manalateele läinud Kaika Nõia ukse taga. Iga minuti järel saabub siia uus auto.
Rada, mis Nõiakaevuni viib on porine ja tihedalt jälgi täis tipitud. Pilku püüavad sinililled metsaveerel ja taluaia veeres õitsev näsiniin. Aga mingi tõmme tõmbab Nõiakaevu poole, mille kohal lehvib masti otsas kõrgel meie sinimustvalge lipp.
Kaevu sügavus on 2,4 meetrit, kuid tegemist pole arteesia kaevuga vaid karstinähtusega. Ja kui enamasti püsib kaevuvesi kaevus, siis suurvee ajal hakkab ta kaevuraketest kaunite koskedena üle voolama. Pruunikas vesi ja päikesevalgus loovad sellele kuldse varjundi. Kaev jookseks justkui kulda välja.
Selle nõidusliku vee juures taab end pildistada igaüks. Lummanud on see paik eestlasi juba sadakond aastat, vanades ajakirjades võib näha pilte, kuidas pottmütsidega linnapreilid on jalad lahti võtnud ja sulistavad kaevu lähedal vees. Siin käis Ants Talioja sõnul sageli mu vanaisa Gustav Vilbaste ja käis tervisevett otsimas ka kirjanik Jaan Kross. YouTubes on nõiakaevu voolamiste kohta rohkem videosid kui ükskõik, millise teise loodusobjekti kohta.
Põnev on jälgida inimeste käitumist nõiakaevu juures – nad muutuvad rõõmsaks, nad on saanud osa justkui millegist suurest ja ülevast. Siin ei jutelda üksteisega hõigeldes, pigem on hääl vaoshoitud ja pühalik. Inimesed on üksteise suhtes sõbralikud. Mingi lumm vallutab ses paigas inimeste hinged. Justnagu pühakojas. Nimetage seda siis hiieks või looduslikuks pühapaigaks.
Tõsi selliseid paiku on Eestimaal palju, kasvõi rahvaallikaid, paiku, mille juurde rada ei rohtu, nii nagu Nõiakaevuni. Kuid me oleme ned unustuste uttu vajutanud. Ja ka looduskaitsjatel ei ole nad kirjas. Kas teadsite, et looduskaitseregistri andmetel on meil ainult 1103 allikat, suurem osa neist nimetud st nimed on unustatud. Veerikkal Ida-Virumaal on kirja saanud vaid 28 allikat.
Otsigem siis sel nädalal oma kodukandi allikas ülesse, küsige küla kõige vanemaid memmesid ja taate, mis on allikate nimi, kuidas nende vett on kasutatud ja milline on allika lugu.
Ja kutsun kõiki Teeme ära talgupäeval allikate ümbrust korda tegema. Alustada võiks piskust, võtta kaasa must prügikott, korjata kokku sinna tassitud prügi ja tuua see tagasi linna suurte ostukeskuste konteineritesse – siit on see koledus sinna rännanud.
Kel rohkem jõudu ja väge, võiks alustada suurema ettevõtmisega. Sest allikaid on läbi aegade hooldatud. Enamsati tegi seda hiiehoidja, väga täpselt oli määratletud, kes seda teha võis. Aga nii nagu varem ja nüüdki on allikal palju abi inimesest, kes saab allikaojale kukkunud puud eemaldada või allikapõhja varisest puhastada. Kõige olulisem on allikal toimida nii, et pärast allika hooldamist ei oleks millegi järgi näha, et siin on inimene toimetanud. Poleks saetud kände, mudahunnikuid ega segipööratud kamarat. Tegelikult on allikate kordategemiseks enamasti vaja suhteliselt vähe, natuke ümbruse võsa harvendada ja kujundada, allika juurde mõned maa- või paekivid teeks ja raketeks vedada. Vahel on vaja paigaldada allikaojale purre või koolmekohta suuremad kivid. Allika põhi puhtaks teha ja kruus toki otsa. Allikate juurde võiks viia maakivist viitadega rada nagu Euroopa mägedes on matkarajad märgistatud. Kindlasti ei tohi kaitsealuste allikate juures teha kaevetöid, mis võivad hävitada kultuurkihi, eemaldada võib ainult sinna viimastel aastel kukkunut ja võsa. Ka ei tohi allikate juures teha lageraiet ja vaja oleks enne nõu pidada muinsus- või keskkonnakaitseametnikega.