Möödunud suvel toimus Tartus kohapärimuse konverents, millel esines ka Soome šamaan Jaana Kouri, kes oma põliseid tarkusi soomlastele õpetab ja ka teaduslikult kohapärimust uurib. Ettekannetest vabamal päeval kutsusime Mikk Sarvega Jaana avastama Eestimaa pühapaiku ka maastikul. Nagu ikka sai mõeldud välja hästi pikk ja põhjalik teekond läbi Lõuna-Eesti. Marsruut sai nii tihe, et kohe mõttetult tihe.
Tamme-Lauri tamme juurest keerasime autonina Kütioru Tammetsõõri poole. Ja teel pruuni kultuuriloolise teeviida juures, millel kiri „Võhandu mässu lahingupaik“ heitsin autos lause Mathias Johann Eisenilt: „Eestlastel on kolm väga püha paika, need on Taarapadu, Ebavere mägi ja Võhandu jõgi“. Olime selle lause jooksul juba hea mitusada meetrit teeotsast mööda sõitnud, kui Soome sõbrad palusid, et viiksime neid sinna püha jõe juurde.
Võhandu, mida sel kulgemise kohal Pühajõeks nimetatakse, voolas vaikselt vulisedes oma sängis, hõbedane euromünt tegi vaid vaikse sulpsu, kui voogudesse valgele liivale kukkus. Kõrge kaldarohelus oli täis tumesiniseid haldjalikult lendavaid kiile – vesineitsikuid. Siis aga palus Jaana rääkida loo Võhandust ja me jäime mõlemad Mikuga jänni.
Küllap sellepärast, et see ei ole minu ega tema kodukant. Minu lapsepõlve muinaslugudesse Pühajõe jutud ei ulatunud, niivõrd võimsad olid Pärnumaa soode ja metsade lood.
See suvine lugu tuli meelde paar nädalat tagasi, kui istusin aja parajaks tegemiseks Apollo raamatupoes ja sohval istudes võtsin lehitsemiseks Marju Kõivupuu „101 Eesti pühapaika“. Raamat läks lahti otse Võhandu jõe kohalt, kuigi mu lemmikud on praegu allikad. Kohe vilksas Aino Kallase sulest pärit lause. „ Aga Võhandu jõge, mida lätlased kutsuvad Shvati Ubbe ja Maarahvas Püha jõgi, on peetud juba paganaajast saadik pühaks, ja niisama pühaks on selle allikas, mis on Otepääl, Ilmjärve külas, püssikuuli kauguses Letuski Mihkli talust, ning selle ümber on lucus ehk ohvrihiis.“
Veidi allpool seisis aga lause, Eesti pikimaks, 162 kilomeetri pikkuseks mõõdetud Võhandu jõgi algab Saverna küla lähistelt ja suubub Võõpsu lähedal Lämmjärve.
Ja just selle Otepää kandiga on minu elu oma 15 aastat tihedalt seotud olnud, iga lill ja lind pildistamiskäikudelt tuttav. Võhandu algusest, tuleb tunnistada, pole ma aga kuulnudki. Samas Ilmjärve ja Saverna asuvad üksteisest üsna kaugel. Kas tõesti Aino Kallas on loos asja ilustanud?
Aga loogiline ju on, et üks jõgi algab lättest või allikast.
Mis muud, kui jõgedeuurijatelt pärima ja tõsi, mis tõsi, jõgede riiklikus andmebaasis seisab, et Võhandu saab alguse Saverna ja Sirvaste vahelt ühest soost. Soost!
Helistasin siis Arne Aderile, kelle isatalu kohe sealsamas kõrval ja ta tunnistab, et teab, et kusagilt sealt algab eesti pikim jõgi, aga selle alguspaik on hägune. Küll ütles ta kuulnud olevat Ilmjärve pühast allikast, kuid täpset kohta ta ei teadvat, kas seda allikat üldse alles olevat.
Kas pole imelik, et me tegelikult ei tea, kust meie jõed algavad? Oleme ehk kuulnud Emajõe algusest, mille allikas Väikesel-Munamäel paikneb ja tegelik kokkulepitud algus hoopis Arulas Emalättes on. Või et Pärnu jõgi algab Roosna-Alliku allikatest, huvitav millisest? Naljakas on see, et jõgedel on meil mõõdetud ju konkreetsed pikkused, nad hakkavad kindlast punktist.
Jõgedeuurija Sirje Vilbaste arvas asja kokku võttes, et Võhandu jõe alguspunkt sai Sirvaste lähistele millalgi nõukogude ajal. Miks algne allikas Ilmjärve lähedal selleks alguspunktiks enam ei sobinud, ei osanud ta kosta.
Ega ma seepeale oma jonni ei jätnud. Uurisin Maavalla koja vanemalt Ahto Kaasikult, kas on mõni lugu pärimuses, mis kinnitaks Ilmjärve allika olemasolu. Tema juhatas mind lahkelt teadjamehe Kalle Ellerini. Ja Kalle kinnitas, et selline allikas olevat Püha hiiega tõesti olemas olnud, Pühamõtsa hiie nime all tuntud ja see tõesti kusagil Ilmjärve lähedal olemas on. Lubas tulla appi näitama, kui Taaralinna poole tulemas on.
Minu entusiasm rauges veidi, kui kuulsin ühel Valgamaa õpetajakoolitusel Ilmjärve külas elavalt õpetaja Pille Kangurilt, et võimalik, et allikakoht on jäänud hoopiski kruusatee alla. Kas see võib olla põhjuseks, miks Võhandu algus nihkus eelmise sajandi keskpaigas teise kohta? Aga vähemalt lubasid nad asja uurida.
Ja siis, sel nädalal, allikate ankeeti ette valmistades, sattusin ma 1936. aasta Loodusevaatlejas A. Miti artikli peale, milles ta räägib Otepää ümbruse allikate radioaktiivsuse mõõtmistest. Üks neljast uuritud allikast on Üheksaharu läte, mis 1928. aastal nägi välja siis nii: „Üheksaharu läte on tuntumaid Otepää-Ilmjärve allikaid. Ta asub umbes 800 m lääne poole Karu järvest. Üheksa üksikut allikat asuvad ringis ilusa hiie ümber ja annavad alguse väiksele ojakesele (suur veerohkus oli tingitud arvatavasti 1928, aasta suve vihmarohkusest). Selle allika vett tarvitavad ümbruskonna elanikud arstimisvahendina reumatismi ja silmahaiguste vastu. Ennemalt olnud selle allika kuulsus palju suurem ja vete-haldjale toodud „tervisevee“ eest ohvriks vaske ning hõbedat, kusjuures rikkamad pildusid raha allikasse, kuna vaesemad ainult kraapisid raha küljest metalli.“
Selline ilus lugu üheksast allikast Võhandu lättena.
Allika-aasta kokkuvõttena pean ütlema, et palju muistseid lugusid on jäädavalt kadunud, neid ei olegi enam võimalik üles leida, sest allika läheduses on külad hääbunud, teerajad rohtunud. Meil on alles umbes paarsada allikat, milleni viib jälgi täis tee, sealt ammutatakse joogivett ja sealt tuuakse terviseparandust. Ülejäänud on jäänud puhkama. Kuid ka nemad ootavad taas inimeste sõbralikke hääli, võimalust aidata.
Aga allikalood, pange need kirja ja rääkige neist oma lastele! Ja kui tõesti, oma allika lugu ei tea, siis mõelge ühes perega välja uus lugu – nii on rahvapärimus ju sündinud. Lisada tuleks vaid pajataja nimi, koht ja aastaarv. Allikalugusid ootan endiselt aadressile loodusenaine@hot.ee ja loodan lähiajal leida paiga eesti rahva muuseumis, kus neid lugusid on võimalik talletada ja taas lugeda.
Kuula Aino Kallase raamatut „Pühajõe kättemaks“ Eesti Raadio heliarhiivist: http://arhiiv.err.ee/vaata/jarjejutt-jarjejutt-aino-kallas-puha-joe-kattemaks-i-osa.