Fotogalerii
Sindi Gümnaasiumi 4. a klassi õpilased Julius Friedrich Seljamaa monumendi juures.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Päevatoimetaja
Kolmapäeval, 17. juunil, kogunes Sindis paar tosinat inimest Julius Friedrich Seljamaa monumendi juurde, et mäletada ja meenutada teda 90. surma-aastapäeval.
Juhuslikult mälestusüritusest sõpradega möödunud Rihard Krimses ühines samuti kogunejatega. Endine Sindi Gümnaasiumi õpilane ja praegu Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis õppiv Rihard Krimses lausus, et muidu poleks Eesti riiki olemas kui meie ei hoiaks oma lugusid ja inimesi! „Väga hästi öeldud,” ütles Sindi gümnaasiumi õpetaja Eneli Arusaar, kes oli tulnud ühes oma 4.a klassi seitsme õpilasega.
Mu kodu on kodumaa värvi
Arusaare õpilased esitasid sõnalise montaaži pealkirjaga „Ma olen siin ja teisiti ei saa”, milles kasutati mõtteid tuntud autoritelt: A. H. Tammsaare, O. Saar, L. Tungal, D. Kareva, V. Osila, A. Röömel. „”Pole sellest küllalt kui isamaad armastatakse, vaid oma armastust peab oskama ja suutma teoks muuta, sest armastus on tegu,” ütles Kertu sissejuhatavalt. Vahepeal laulsid neiud Anu Röömeli “Eestimaa on selline”. Kaunilt kõlasid mitme õpilase suus mõtted: „Mu kodu on kodumaa värvi – valgete kaskede, meelespea-lillede, punase pihlaka värvi.” – „Mu kodu on kodumaa värvi – kollaste põldude, maasika-marjade, lumiste lehtede värvi.” – „Mu kodu on kodumaa värvi – kõigi ta paljude-paljude laste rõõmsate silmade värvi.”
Rohke valik mõttekatkeid lõppes tõdemusega, et see, milline on Eesti täna ja homme, sõltub minust ja sinust – meist! Aga kunagi olenes see Seljamaast…
Lilled Julius Friedrich Seljamaa monumendi jalamile. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Pensioni põlve pidav ajalooõpetaja Lembit Roosimäe ei saanud kohal viibida, aga ta jagas oma mõtteid seoses Seljamaaga kirjalikult, mida vahendasid Eneli Arusaar ja Urmas Saard.
Seljamaa sündis Sindis vaeses käsitööliste peres, lõpetas kohaliku kaheklassilise ministeeriumikooli ja töötas seejärel vabriku kontoris. Viieteistaastasena jätkas ta õpinguid Riia õpetajate seminaris. Tema aktiivsem seltskondlik ja poliitiline tegevus algas Rakveres, kus alustas tööd Rakvere Eesti Haridusseltsi erakool. Selle esimene juhataja oli Julius Seljamaa. Seltsi eesmärgiks oli eestlus ja emakeelne haridus. Rakvere oli talle esimeseks võiduks poliitilisel rindel.
Järgnesid õpingud Peterburi ülikooli õigusteaduskonnas. Samal ajal töötas ta „Pealinna Teataja“ peatoimetajana ja osales Vene Riigiduuma töös. Ta oli Eesti Vabariiklaste Liidu asutajaid, Ajutise Maanõukogu liige ja innukamaid autonoomianõude toetajaid. Samuti oli ta eestlaste neljakümne tuhande osavõtjaga ja rahvuslippudega meeleavalduse organiseerijaid Peterburis.
Kuid tema tähetunniks kujunes osalemine Tartu rahukonverentsil
Diplomaatilist karjääri alustas Seljamaa Eesti esimese välisdelegatsiooni liikmena Venemaal. Kuid tema tähetunniks kujunes osalemine Tartu rahukonverentsil. Lisaks osales ta Eesti Asutava Kogu, ehk meie esimese parlamendi, iseseisvusakti ja esimese Eesti põhiseaduse väljatöötamise komisjonides. Tegutses saadikuna Lätis ja Leedus ja saavutas Eesti-Läti suhetes teatud pingelõdvenduse ning sõjalise liidu loomise. Samuti osales ta rahvusvahelisel desarmeerimiskonverentsil Moskvas, kus rõhutas moraalse ehk poliitilise desarmeerimise mõtet, millega sattus Nõukogude Liidu terava kriitika alla.
Chätlyn Parts, lipu seltsi Sindi osakonna juht asetab läidetud küünla Julius Friedrich Seljamaa monumendi jalamile. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Seljamaa nõudis mõisamaade riigistamist ja pooldas kõige laiemal alusel olevat parlamentaarset vabariiki. Pooldades sotsialismi taunis ta Karl Marxi ja Vladimir Leninit, Vabadussõda pidas Seljamaa õiglaseks kaitsesõjaks ja Eesti iseseisvust enesestmõistetavaks ning ülimaks aardeks.
Perekonnapeana oli Seljamaa igati hoolitsev ja oma lastele hea isa. Teda on iseloomustatud kui sihikindlat, korrektset, ausat ja mõneti tagasihoidlikku inimest. Võib-olla ongi siin põhjus, miks pidi ta diplomaadina vastu võtma selle aja kõige raskemad kohad – Riia ja Moskva. Need olid kohad, kuhu ükski teine Eesti diplomaat tööle ei kippunud.
On üks pagana kaabakate maa
Moskvast kodumaale kirjutas ta nii: „Moskva ja üldse vene elu tuletab meile praegu meelde hullumaja… Ma kordan ikka ja alati, et väljaspool ei suudeta ette kujutada, missugune hädaoht peitub selles kihutustöös, mis siin kogu ilma vastu tehakse… On üks pagana kaabakate maa. Mul on tuju siin päris täis.”
Kokkuvõtvas sõnas ütleb Lembit Roosimäe nõnda: „Meile, tänapäeva Sindi Kooli õpilastele, on Julius Friedrich Seljamaa suureks eeskujuks. Ta näitab, kuidas üks tavaline, lihtsast perest pärit noor inimene võib oma töö ja haridusega tõusta Eesti ja ka rahvusvahelise elu tähtsaks tegelaseks!”
Lembit Roosimäe oma kodus. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Seljamaa monumendi jalamile asetati lillekorv Sindi gümnaasiumi ja päevasündmuse korraldaja Eesti Lipu Seltsi Sindi osakonna poolt süüdati mälestusküünal.
Samal teemal:
JULIUS FRIEDRICH SELJAMAA 90. SURMA-AASTAPÄEVAL MÄLESTATAKSE HINNATUD POLIITIKUT TEMA SÜNNILINNAS
Rahumäel meenutati Julius Seljamaad ja tema raamatut „“Päiksepaisteline“ revolutsioon“