Grethe Rõõm,
lastekirjanik
Kuhu sa kiirustad? Sina jah, kes sa täna mulle poeuksel sülle jooksid nii, et ma oma turvahällis lapsega vaevu püsti jäin. Ning siis, küünarnukid puhvis nagu ärplejal kikkal, kitsast ukseaugust end sisse pressisid, et rutem poodi pääseda. Kauplus ei kao kuskile, kaupki ei saa letilt otsa, kui sa enne poodi sisenemist hoo maha võtad ja väljujad õue lased.
Või sina, kes sa autoga jäid küll vöötraja taha seisma, et memm, kes kepi toel vaevaliselt liikus, üle tee lasta. Ja siis töristasid memme sammude taktis signaali, nii et vanake iga törtsu juures võpatas. Ta püüdis ju niigi astuda nii käbedalt, kui vähegi suutis! Kuhu sa kiirustad?
Ja sina, kes sa last varrukast tirides raevukalt rühkisid läbi linna ja hangede. Välja tegemata oma lapse pisaratest ja vaiksest halinast: “Emme, ma ei jaksa nii ruttu!” Kuhu sa kiirustad?
Kiire-kiire-kiire! on tänapäevane kolmainsus, mida tambitakse maast madalast. “Tule ruttu! Astu rutem! Mis sa passid, tee rutem!”
Loe kokku, mitu korda päeva jooksul sa kostitad oma lapsi kiire-mantraga. Arva kokku, mis tarkused sa neile ühes selle lõputu rutuülistusega eluks kaasa annad!
Sa üllatud.
Lahjem variant elust
Kiirustamine vähendab ja õhendab kõike, mis on elus miskit väärt. Lahustab eelkõige sind ennast.
Kuklas kummitav “Mul on nii kiire!” sunnib sind hommikuti rehmama lapse küsimuste peale käega ning jätma ta vastusteta. “Kust mina tean, mida kuldpõrnikad söövad!” porised sa ehk ega märkagi, MILLISTE imetabaselt põnevate asjade peale mõtleb su laps.
Kuklas kummitav “Mul on nii kiire!” sunnib sind õhtuti haarama lasteaiast lapse ning ruttama koju– sest miljon toimetust ootab veel tegemist! Aga su laps, kes on terve päeva kogunud endasse muljeid, mida tahaks jagada sinuga – algul ta ehk proovib, ent ajapikku näeb ta, KUI kiire sul on. Ja nii vajub ta õhtul koju jõudes diivanile teleri ette ning püüab saada ise endaga hakkama.
Sest sul on kiire!
Kiirustamine ei vii sinult ainult lähedust teistega, vaid ka sinu endaga. Sul on nii kiire, et sa pole juba aegu mõelnud sellele, mis teeb sind õnnelikuks. Mis on sinu tegude põhjus. Millest sa lugu pead, mis sind kurvastab. Kuhu sa oled teel. Jah, kiirustamine lahustab eelkõige sind ennast.
Suhted on need, mille sügavuse ja kvaliteedi viib kiirustamine kaasa. Olgu siis pere või lähedaste, sõpradega. Jätab sulle koore asemel kirnuloputusvee – piimavärvi lürri, mis lõhnab kui koor, aga maitseb …
Ptüi! Halvasti!
Süvenemisest, mis tagab tegude kvaliteedi, ei maksa kõneldagi. See mõnus tunne, kui oled ülepeakaela millegi tegemises nõnda sees, et aeg ning ruum su ümber kaovad – kiirustamissajandi inimestele on see võõras. Ometi on seegi üks sambaist, millele toetub elust mõnu tundmine.
Kui sa oled oma päevas rehkendanud kokku kõik need laused, mis sisaldavad sõnu kiire, rutt, kähku, ja leidnud, et neid on ehmatavalt palju, siis tasub aeg maha võtta ja mõelda, et KUHU sa õigupoolest kiirustad.
Uued sussid
Ma tean omast: algul on raske. Kui oled nagu orav rattas jooksnud, inertselt ja süüvimata, siis on harjumuspärane hommikuti ärgates torgata varbad … ikka vanadesse tuhvlitesse. Aga need uued, sissetallamata ja alul ehk veidi ebamugavadki, on väärt järele proovimist!
Kuklas kummitab kiire-kiire-kiire päris tükk aega. Aga teadmine, et ka veidi rahulikumalt minnes jõuab pärale, on uskumatult vabastav. Ja see teekond ise – eelkõige see on nautimist väärt!
See lubab õues mätsida sulalumest memmesid, lubab võtta õhtuti oma pere kaissu ning lugeda koos muinasjutte, ning see lubab nautida laste naljakaid küsimusi. Lubab nautida nende ja ühtlasi ka enda kasvamist.
See lubab sukelduda oma tegemistesse nii, et kell tiksub varajast hommikutundi, kui märkad pilgu oma tegemistelt tõsta ja rahuloluga nentida: “Ülimõnus!”
See lubab elada nii, et tunned hommikul ärgates kiirustamisängi asemel varvastes pakitsevat elulusti.
Elu on ilus, kui sul on aega. Nii teiste, aga eelkõige enda jaoks.
Võta aega. Elamiseks.
Foto autor: Kristjan Säre
Loe Grethe tegemiste kohta lähemalt siit.