Jaak Uibu, Toompea Haridusseminar. Foto erakogust
Lugemissoovitus
Mul on heameel, et meditsiinidoktor Jaak Uibu on lisaks pikka aega Toompea Haridusseminari raames eesti rahva elujõu ning iibe teemadel tööd teinud. Lisaks reale riigi ametkondadele saadetud pöördumistele ja ekspertiisidele avaldas ta aastal 2016 raamatuna ettekannete kogumiku „Perekonnast, kodust, põhiseadusest ja riigist.“
Huvist Uku Masingu tööde ja mõtlemise vastu sündinud essees asetab autor 80 aasta taguse Masingu kirjutise Vana Rooma, keskaegse Iirimaa ja tänase Eesti konteksti. Peatuma sundivad ja mõtlema panevad seosed ning küsimused puudutavad meie rahva eksistentsi aluseid, elujõudu, valikuid ja rolli edasi kestmisel.
Olen saanud essee osas autorit õige pisut nõustada. Pean suureks ühiskondlikuks kasuks seda kui lugejad leiavad mõtteid, mida autorile saata ja teemaga kaasa liikuda.
Heade tervitustega
Randar Tasmuth
Essee Uku Masingu ideedest Euroopa kultuuri hoidmisel
Jaak Uibu, Toompea Haridusseminar
Ajakirja „Tänapäev“ numbris 5/6 1940. aastal on avaldatud Uku Masingu kirjutis „Kiriku ülesanne kultuurimandumisel“. Artikkel on taasavaldatud Uku Masingu raamatus „Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt“ (Tartu, Ilmamaa, 1993). Kirjutis valmis ajal, kui Teine Maailmasõda oli juba alanud ja Nõukogude Liidu okupatsiooniväed olid Eestis laiamas.
Kuid maksis veel Eesti kroon ja lehvis sini-must-valge, kohati kõrvuti punalipuga. Siiski depressioon süvenes inimeste hinges ja see on tuntav ka kultuuri kestmisele pühendatud Uku Masingu artiklis. Sõja hingus ulatus temani koos Herbert George Wellsi 1933. aasta ennustustega tulevikusõjast – tsiviilpommitamisest rahvusriikide hävimiseni. Kogu koledusega tuli sõda tema ellu siis, kui ta pärast sõda oli eksperdiks aruande koostamisel Klooga hävituslaagri kohta. Rõhutus on omane ka hiljem Tartus sisepaguluses elavale Masingule, kes 1963. a kirjutas Linnart Mällile: „Tartu on tühi tarbetus ja kardan, et ei viitsi mögiseda inimestega läbi normaalseid fakte, mis eksisteerivad ainult nende ajus“.
Uku Masing oma erakordse andekuse ja töövõimega oli kui kingitus eesti rahvale. Ta julgustas eestlasi jääma iseendaks. Tema kaheksakümne aasta taguseid mõtteid on vaja uuesti läbi vaadata, liiatigi J. V. Jannseni sõnad poolteise sajandi eest pole kaotanud oma kaalu: „Maailm läheb küll targemaks, aga kas ka paremaks, on hoopis iseküsimus“. Võidurelvastumine ei võta tuure maha, luuakse ikka uusi ja võimsamaid hävitusrelvi, pidevalt on käigus lokaalsed konfliktid ja keegi ei tea, mis hetkel nad piiri ületavad. See on väline oht, aga kultuuri ohustavad tema sisesed murendavad trendid, mis on tuntavad Eestiski.
Polühistor Uku Masing tõdeb, et just kirik säästis Euroopale kreeka-rooma kultuurist teadmisi ja sellised ajaloofilosoofid nagu Boetius (477 – 524 AD, Rooma riigimees, viljakas autor, Platoni ja Aristotelese tõlkija). Mitte juristid, matemaatikud, kirjanikud või mõned teised elukutsed. Et näha asju tõeliselt, tuleb üldistele abstraktsioonidele eelistada detaile.
Ilma kirikuta oleksid uhked germaanlased hävitanud kõik, mis andis hävitada, kirjutab Masing. Sest neil ei olnud kombeks luua uusi varasid, vaid riisuda ja kulutada vanad. Kuid nad hoolisid kirikust ja preestreist. Ahned rahvad käitusid nagu lapsed mänguasjade saamisel – vaja oli lõhkuda, et teada saada, mis seal sees on. Teine Maailmasõda näitas, et võitlevad pooled ei hoolinud ei kultuuriväärtustest ega pühakodadest, pommitati nii kaitsetut Tallinna kui õnnetut ülerahvastatud Dresdeni. Klubideks ümberprofileeritud kirikuid siis veel polnud.
Masing küsib, kes on siis praegu küllalt arukas ja laia silmaringiga kultuuri säilitamiseks tulevaile põlvedele. Ja arutleb, et teadlased võib kõrvaldada kohe, sest nad on spetsialistid ja sellised ei saa olla nimetatud ülesande täitjaiks. Kunstnikud ja kirjanikud ka ei tule arvesse – miks, seda võib näha Rooma langusajast. Propaganda oli oluline siis ja nüüdki. Poliitikuid ta kõne alla ei võtagi.
Ainult mõne üksiku meie kirjaniku kohta raatsib Masing öelda, et ta on intelligentne. Ta ütleb, et ollakse veendunud, et oluline ei ole intelligents, vaid veenmisjõud, dogmagoogsus. Tuleb tunnistada selle diagnoosi kehtivust ka taasiseseisvunud Eesti poliitikategelaste kohta. Eriti paistab see silma mõne puhul, kes propagandistlikke fraase ja käibetõdesid puistab. Selles osas mõtleme kahjutundega üheksakümnendate Riigikogu märksa haritumatele ja omakasupüüdmatutele liikmetele. Miks selliseid enam pole? Ometigi targad, tublid ja ehk ka ausad haritlased on veel olemas.
Masing arutleb, et vaevalt teoloogide hulgas oleks intelligentsete protsent suurem kui mujal. Kuid siin tuleb appi kirik kui asutus, sest temas üks täidab teise puuduse. Mõnel maal ongi juba nõnda, et kirik ja teoloogid tunduvad jäävat ainsaiks intelligentsikantsideks ega anna alla lõhkujaile. Võiks väita, et kiriku ülesandeks praegusel ajal on otsida üles olemasoleva kultuuri vead ja näidata nad kätte ning anda parandamisvahendid. (Need sõnad kuuluvad ikka Uku Masingule ja nad tuleb tuua tänapäeva).
Masing jätkab: „Kuid sellega ei tule kirik toime, sest osal teoloogidel on küllalt hea elada ka selles lagunevas hurtsikus ja need, kes tahaksid hakata asja põhjast peale, ei suuda seda enam, sest keegi ei hooli nendest. Seepärast jääb ülesandeks suurendada kõigiti kiriku ja ta ametnike haridust, nende intelligentsi kasvamist soodustada kõige kiuste. Need haritud inimesed peaksid suutma midagi vedada läbi tulevast pimedusajast ja anda võimalused uue kultuuri rajamiseks. Oluline on, et ei oleks vaja hakata peale nii algusest, kui oli iirlasil, rajades euroopa kultuuri“.
Viimase lausega seadis Masing lugeja mõistatuse ette – kas iirlased rajasid Euroopa kultuuri ja hoidsid seda Euroopa sõdades? Ilmselt polühistori mõte liikus kiirustades, jättes selgitamata väite tagamaa. Ja enam temalt küsida ei saa, miks ta sellise mõtte kirja pani. Tuleb ise otsida ja seda ma püüdsingi. Ehk keegi parandab.
Jaan Lahe kinnitab, et Euroopa kultuuri sügavamad juured peituvad vanades Lähis-Ida kõrgkultuurides. Küllap sellega nõustuksid nii Uku Masing kui temaga samal 1909. a sündinud orientalist paguluses Artur Võõbus. Viimase usk Eesti Vabariiki oli nii suur, et EW passiga rändas ta nelikümmend korda mööda Orienti. Ta kirjutas üle seitsmekümne raamatu.
Näib, et Masing eeldas oma lugejalt nii ajaloo kui kultuuriloo tundmist. Ilmselt pidas ta iirlaste all silmas kelte, kellest iirlased põlvnevad. Mõnisada aastat eKr peeti neid koos pärslaste ja sküütidega üheks kolmest rahvast barbarite Euroopas. Keltide hingel on Rooma rüüstamine aastal 390 eKr. Vahemere äärest valgusid keldi agressiivsed hõimud lääne poole Galliasse, Britanniasse ja Iirimaale. Iirimaa ei kuulunud kunagi Rooma Impeeriumi koosseisu.
Kui Julius Caesar vallutas Britannia ja rikas ametlik druiidi religioon oli minema pühitud, läks druiidide tarkus põranda alla ja rändlaulikud kandsid oma teadmisi laiali, andes neid edasi salaja usku pöördunutele, kui nad meelelahutuseks vanu laule laulsid. Kristluse vastuvõtmine algas Iirimaal 4. sajandi lõpus. Iirimaa jäi kõrvale sõdadest ja germaanlaste vallutusretkedest, mis aitas pühenduda vaimule.
VI sajandil saab Iirimaast lääne kultuuri ja õpetatuse keskus, tema kloostrikoolid valmistasid ette mandri-Euroopale ristiusu preestreid. Iiri munkade panus varasel keskajal ladina kultuuri säilimisele on märkimisväärne. Viikingite röövretked paraku laastasid iiri kultuuri saavutusi.
Erilise koha omandab Euroopa kultuur ja tema kaheldavaiks uuendatud väärtused tänapäeval, kus Eesti on saanud juriidiliselt täisväärseks Euroopa Liidu liikmeks. Koos maksukohustuste täitmisega peaks Eesti valvama ka Euroopa traditsiooniliste vaimsete väärtuste säilimise üle, et ei tuleks kunagi alustada algusest nagu iirlased. Meie sõnakasutuses viidatakse Euroopa väärtustele pea iga päev, jättes ütlemata, kas need pärinevad kõik Euroopa Liidu loomisest või oli midagi varem olemas ja millised need siis olid – kristlikud või midagi muud.
Olen kirjutanud mõõtmatust kahjust, mida tekitatakse perekondade lõhkumisel ja vabaarmastuse levitamisel kõrvuti inimõigustega. Propagandamasin pakub noortele turvalist seksi, neid õhutatakse rahuldama oma instinkte ja lõhutakse abielusuhete väärtust.
Kas see ongi euroopalik kultuur? Kas Uku Masingu programmilised ideed aitavad püsida Euroopa kultuuril, mille aluseks peaks olema vaimukultuur? Kas Eesti võiks täita täna samu ülesandeid mis Iirimaa varasel keskajal? Kas inimlike vigade ja väärsammude kõrvaldamise jätame omakasupüüdlikult Jumala hooleks? Kas hakkame kasutama visionäär Uku Masingu üleskutset kirikule Euroopa kultuuri hoidmisel? Koroona ja muutuv kliima võivad olla ülerahvastatud ja ülelinnastunud Maal egiptuse nuhtluste alguseks. Pill tuleb pika ilu peale.
Sotsiaalteadlaste Marika ja Aksel
vastuskiri esseele
Uku Masing on muidugi väga väärt, et teda tänapäeval tsiteerida ja uuesti mõtestada. Söandame seda teha võttes aluseks Sinu essee kuigi ei pea ennast Masingu tundjaks.
Siin essees, Uku Masingu teksti kaudu, paistab silma iirlaste (keltide) kultuuri osakaalu veidi liigne ületähtsustamine Euroopa kultuuri juurte otsimisel. Neid juuri nähakse tavaliselt üldisemas kontekstis – antiikkultuuris (sh Rooma tsiviilõiguse kultuur) ja kristluses laiemalt (välja kasvanud Iisraeli usundist, mistõttu kuulub ta vaatamata oma asukohale Euroopasse).
Kui veel kriitiliselt jätkata, siis essee viimased kaks lõiku on küll sisukad, aga vajaksid rohkem seostatust eelnevaga. Tunduvad praegu eraldiseisvatena.
Arutlus kiriku osast kultuuris on aga jätkuvalt äärmiselt oluline ning selle kohta on ka äärmiselt vähe sügavaid analüüse kaasaegsetelt autoritelt. Masing küsib, kes on praegu küllalt arukas ja laia silmaringiga kultuuri säilitamiseks tulevaile põlvedele. Ja jätkab, et kiriku ülesandeks praegusel ajal võiks olla üles otsida olemasoleva kultuuri vead ja näidata nad kätte ning anda parandamiseks vahendid. Masing leiab samas, et vaevalt oleks teoloogide hulgas intelligentsete protsent suurem kui mujal ja loodab, et siin tuleb appi kirik kui asutus. Masing arvab aga ka, et sellega ei tule kirik toime.
Tänapäeva Eestis ei tule kirik sellega kindlasti toime, sest intelligentseid inimesi sh teolooge, kes suudaksid üles otsida olemasoleva kultuuri murrangulised kohad – neid inimesi on alla kriitilise massi. Vähemalt Eestis ei suuda kirik enam kultuurile seda abi osutada. Selles vallas tegi totalitaarne võim kõige suuremaid “edusamme”. Eestlased on eriti usuleiged kristluse mõttes (ja mitte spirituaalsuse mõttes). Näeme siin otsest seost, et eestlased ei väärtusta (eriti võrreldes põhjanaabriga) sotsiaalset õiglust, kaastunnet ja solidaarsust.
Nõukogude Eestis jäi kirikule üksnes vanade, väetite ja vaimust vaevatute lohutamise ülesanne. Seda rolli hakkas aktsepteerima ka suur osa meie intelligentsist. Ja mitte sugugi ainult need kokkuleplased ja nõukogude ideoloogia poole ülejooksikud, kellest on palju kirjutatud. Intelligentsi kristlikust maailmast ärapöördumisest algas üldine usuteaduse ja religioosse mõtte allakäik. Teoloogial kadus seos kultuuri mõttelooga, filosoofiaga, viimane hakkas teatavasti aga koosnema filosoofia ajaloost ja nn marksistlikust filosoofiast.
Miks meie arvates kristlike väärtuste kaduma minek on tänapäeval nii katastroofiline?
Isiksuse psühholoogia seisukohast on see väga oluline. Kristlik maailmavaade on andnud isiksusele võimaluse tunda end osakesena maailmast ja mitte kujutleda mõnel end “universumi direktoriks”. Kristlus on levitanud mõtet headusest, aususest, ligimesearmastusest, inimlikkusest, andestamisest, mõõdukusest, enesepiiramisest, kannatlikkusest, ohverdamisest, järeleandlikkusest jne. Iseasi, kuidas neid väärtusi on alati tõlgendatud ja omaks võetud ja üksikud kirikujuhid neid ise järginud. Aga see mõju oli Euroopa kultuuris siiski olnud pikaajaline. Aukartust universumi kõiksuse ees ei tekita reeglina materialismil põhinev kooliharidus ega ka ratsionalismile rajatud kodune kasvatus.
Liberaalsete vaadete ülemõõduline propageerimine õhutab ühiskonna lõhestumist. Inimsuhted põhinevad vastandusel, ideaaliks on tõstetud mõõdutundetu võistlus ja konkurents, isikliku edu iga hinnaga saavutamist. Paljude ideaaliks on ahnitsemine (kellel uhkem kopter) ja nautlemine (pange tähele selle sõna suurt esinemissagedust igasugustes sõnavõttudes viimasel ajal) .
ETV ajakirjanik kommenteeris hiljuti, et koolide sulgemine viirusnakkuse piiramiseks on halb eelkõige sellepärast, et “mõjutab meie laste konkurentsivõimet!”
Mõni päev tagasi Tokyos jagati kõrgushüppes välja erakorralised kaks kuldmedalit. Juhtusin lugema kommentaare selle kohta. Neist pooled olid täis tigedust, et ei selgitatud välja seda kõige-kõige-kõige paremat sportlast! Näiteid on tohutult.
Uskumatu, kui paljud eesti inimesed on orienteeritud ainult isiklikule edule ja valmis selle nimel tegema järeleandmisi humaansuses ja moraalis. Ja siin ei ole väike roll kristlike väärtuste maha salgamisel poole sajandi vältel.
M ja A Kirch