Kusagil mujal Maarjamaal pole midagi vastu panna sellele, mis toimus juba 27 aastat järjepanu Eesti kagunurgas praeguses Setomaa vallas. Seal korraldatakse huvitava tseremoniaalse ülesehitusega omanäolisi kuningriigi päevi.
Nende read, kes on kaasa teinud kõigil kuningriigi päevadel, on kindlasti hõredad. Üks neist on siiski kirjanik, luuletaja ja tõlkija Ilmar Vananurm Petserimaa Hilana külast. Ta on aastaid mõttekaaslasena suveülikooliga ühte sammu astunud ja oma pillimängu ning lauluga mitmekesistanud meie telgielu. Eriti on meile südamesse läinud tema kurb-igatsev „Petseri valss“.
Eestis on valdu omajagu ja igale kodukandi päevale ei jõua me ka parima tahtmise korral minna. Vaja teha valikuid. Kindlasti tasub kasvõi kord elus sõita Seto Kuningriigi päevale. Olen seda reisisuunda soovitanud ja Rahvuslik Teataja, välis-eesti ajalehed ning internetiportaal Külauudised, samuti Põhja-Pärnumaa ja Muhu valla ajalehed on selle sisuga artikleid hoolega avaldanud.
Petserimaa Suveülikool koondab endas selle maakonna sõpru põhiliselt Tartust. Meie eesmärgiks on oma võimete piirides rikastada vaimselt kuningriigi päevi ja seda on tehtud juba Luhamaal (2017), Lüübnitsas (2018), Küllätüväs (2019) ja 5. septembril Kolossovas. Me järgime Skandinaaviast juba sajand ja rohkem tagasi pärit rahvaülikoolide vabahariduse levitamise tavasid ja külvame kohaloolisi teadmisi põhiliselt ajaloo ja maateaduse vallas. Kogenud koolmeistrid on öelnud, et üks näitlik õppevahend ütleb vaatajale rohkem kui tunniajaline loeng. Seda me ka järgime ja näitame maakaartidel Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvis 122 sätestatud piirides koos Venemaa Föderatsiooni poolt anastatud alade lippudega. Ka artiklite kogumik „Sajand Tartu rahulepingut 1920–2020“, samuti faksiimilekoopia Tartu rahulepingu terviktekstist oli siis ja on muul ajal meie kaudu kättesaadav (tel 56 908 945).
Nagu oleme aru saanud, on kuningriigi suhtumine meisse põhiliselt soosiv – alati on meile telgikoht eraldatud esinduslikus kohas. Nii ka seekord. Oleme selle eest tänulikud.
Küll on piinlik, kui kuuleme meie telki külastanud riigikogulaselt, et ta kuuleb esimest korda nn. uue piirilepingu probleemist meie kaudu. Tema sõnul on ta järginud erakonna suuniseid ja vajutanud vajalikku värvi nuppu.
Sama teemat jätkates küsisin ühelt riigikogulaselt, miks ta tahab paljude minu Petserimaa sõprade ja nende sõprade ning sugulaste kodusid, põldusid, heinamaid ja metsi, samuti Eesti riigi omandit ning maavarasid naaberriigile kinkida? See küsimus tuli talle ootamatusena. Näib nii, et tema oli see kuuelanik, kes libises 20. augustil 1991 Maa kaaslaselt pika köie otsas alla Eesti NSV matustele. Ta on ilmselt üsna vähe kuulnud sõjaeelsest Eesti Vabariigist. Millegi muuga ei oska seletada tema lapsemeelset riigireeturlikku käitumist.
Meid käiakse suveülikooli eest tänamas ja kätt surumas, aga seda tehakse enamasti sosinal ja selja taha vaadates. Miks?
Sel korral polnud kohal meie toetajat emeriitprofessorit Rein Einastot, aga tal olnuks imelises Kolossovas vaatamist olnud. Pilt just selline nagu tema vanaema kodutalu ümbruses Urvaste kihelkonnas. Ise pean ütlema, et mägine maastik on mulle tundmatu, Pärnumaa on sile nagu joonlauaga löödud. Kõige kõrgem koht on seal kartulikuhi.
Seekord nagu varemgi, kaubitsesime suveniiridega, milleks olid Petserimaa ajaloolised laualipud. Neid osteti, aga millegipärast peideti neid pea alati põue. Üks tuntud seto muusikapoiss ütles, et kui sellest lipust tema leivaisa teada saab, tuleb talle suur pahandus! Miks? Küsisin ühelt rahvusvahelise haardega paljudes välisriikides kontserte andnud setolt, miks ta erinevalt palestiinlastest oma kodukoha territoriaalsest probleemist maailma ei teavita? Ta vastas, et kui ta seda teeb, siis on lõpp tema välisreisidel? Kes ja kus need telgitagused moskvameelsed niiditõmbajad on?
Keegi telgikülastaja sosistas, et tema ei saa Petserimaa terviklikkuse eest seista, sest siis võtab Eesti riik tema seto kultuuriprogrammide raha ära. Mis jutt see on? Hetkel ei oota riigivõim kellegilt koogutamist Moskva võimurite eest ja keegi ei saa kellegi rahavoolu peatada. Hirm on aga mõõtmatu ja reservaadistumise viljad maitsvad.
Kord küsisin oma nime ja kodukohta tutvustades telki külastanud seto patrioodilt, kuidas on tema nimi ja kus külast ta pärit? Ta keeldus viisakalt ja ütles, et kardab vene viisast ilmajäämist. Mida see tähendab? Kas kohapeal on naaberriigi agendid, kes kirjutavad üles Moskva vastu astunute nimesid?
Eesti vanasõna on õige – käbi ei kuku kännust kaugele. Kui eelmine põlvkond meie kommuniste käis Moskvas Eesti vastuvõtmist Nõukogude Liitu lunimas, ega siis käbi ka teisiti ei saa. Ta soovitab lahkelt heanaaberlike suhete nimel petserimaalaste kodud Moskvale kinkida. Sellest on tal julge rääkida, sest oma kodu jääb alles ja Karistusseadustiku paragrahv 232 tema hõlma ei hakka – kaitseb riigikogulase saadikupuutumatus. Sahinate tasemel oli kuulda, et meid ei võetud 1940. aastal Nõukogude Liitu sugugi avasüli. Heideti ette seda, et olime Vabadussõjas ebaproportsionaalse relvajõuga nüpeldanud mitmemiljonilist Punaarmeed ja välksõjaga oma piiridest välja kihutanud. Lisaks ahvatlesime eesti punaseid kütipolke maailmarevolutsiooni reetma. Üks riigikogulane on poetanud koguni kirjaliku krokodillipisara Vabadussõjas punaarmeelaste materdamise pärast.
20. juulil 2020 õiendati Setomaa valla keskuses Värskas Vabadussamba püstitamisega ja selle avamisega üht ajaloovõlga, mis jäi 1940. aastal Petserimaal Eesti vabaduse eest võidelnutele tasumata. Tänusõnad neile, kes selle nimel pingutasid, annetusi tegid ja muul moel asjale kaasa aitasid. Neid tasumata võlgasid on Petserimaal aga teisigi. Sellesama 1940. aasta 26. mail Petseri lähistel Suur-Bereznjukis Eesti skaudiliikumise rajajale, Pärnumaa Vändra kihelkonnast Aluste küla Liivoja talust pärit Anton Õunapuule (1887–1919) tema hukkumispaigas püstitatud ja kommunistlike vandaalide poolt hävitatud mälestussammas tuleb taastada selle algses kohas. Anton Õunapuu väärib seda kui meie omaaegse kubermangulinna mitme kooli võimlemispedagoogi ja skaudijuhina, kelle välja õpetatud relvastatud poisid hoidsid korda 1917. aasta segastel aegadel Tallinnas. Nad kaitsesid linna ja Eesti ajutist valitsust ning päästekomiteed 1918. aasta ajaloolisel talvisel madisepäeval meie iseseisvuse väljakuulutamisel punaste marodööride eest. Nad olid esimesed, kes ruttasid samal aastal tõkestama Punaarmee sissetungi Vabadussõja puhkemisel. Ta ise osales veel Kalevlaste Maleva moodustamisel ja siis selle kuulipildurite roodu ülemana 1919. aasta algul vastupealetungil Valkla ja Järve küla juures, kus sai 16. jaanuaril haavata. Veel täielikult paranemata, tõttas ta appi oma malevlastele Petseri rindel. Tema juhtmõte sisaldas suurt soovi Setomaa kiiresti vabastada.
Kindlasti tõttavad teadjamehed kohe seletama, et ega me Venemaalt selleks nagunii luba ei saa. Kust me seda teame, kuna me pole seda veel küsinud. Kui aga tõesti eitus tuleb, vaatame üle naabri kontrollimatu askeldamise meie suhtes tsadade ja sadade okupantide haudadel Eestis. Anton Õunapuu oli aga meie rahvuskangelane. Ei saa olla nii, et Suur Peeter võib teha kõike, aga väike Peeter vaadaku pealt.
Võibolla oleks seesama Anton Õunapuu kui Helsingi Ülikooli võimlemisinstituudi 1913. aastal magistri kraadiga lõpetanu kutsutud 1. detsembril 1919 avatud eestikeelse Tartu Ülikooli kehakultuuri professoriks, aga ta langes 2. aprillil 1919 31-aastasena vaenuväljal. Võiduka Vabadussõjata poleks meil mingit rahvusülikooli olnud.
Telefonitsi tervitas meid Luhamaa ja Meeksi preester Väino Niitvägi ja seekord süütasime minu öeldud Meie isa palvega küünla setode ajaloolise Püha Jüri ikooni ees. Ka ei unustanud me saatmast läkitust Konstantinoopoli patriarhile, et talle alluv õigeusklik maailm palvetaks järgmisel jüripäeval setode õiguse eest elada Eesti Vabariigi koosseisus oma terviklikus kodumaakonnas.
Olgu edasi antud sajandale sünnipäevale läheneva Pärnu kultuuritegelase Arnold Antoni tervitus Petserimaalt 1941. aastal Punaarmeesse mobiliseeritud petserimaalaste järeltulijaile. Tema sõjakaaslasteks olnud Petseri poistel olid kaasas balalaikad. Kui see vihje kellegile midagi meenutab, siis on sõnum märki tabanud.
Seekord ja varemgi tegi araverelistele muret seto Kuningriigi uhke „sõjaväeparaad“. Kas maksab oma muskleid ajutise kontrolljoone lähedal tuumariigist naabrile näidata? Kahuripaugud olid kindlasti Petserisse kuulda ja võisid seal ärevust tekitada. Oli karta teravasõnalise noodi või koguni ultimaatumi saamist, aga seekord läks vist õnneks.
Langetame leinas pea hiljuti meie hulgast lahkunud Petseri Peetri luteriusu koguduse kauaaegse kellamehe Mart Kallase mälestuseks. Olgu muld talle kerge. Puhka rahus, kallis Mart!
Aldo Kals, Petserimaa sõber