Reisikiri & fotod
Ootame rongi, mis viib meid Sölvesborgi uut kultuurirada avastama.
Annika Poldre, vabakutseline ajakirjanik
Jaanipäeva eel sõitsid viis noort Pärnust ja Pärnumaalt koos kahe täiskasvanud saatjaga Lõuna-Rootsi osalema rahvusvahelises projektis, et tutvuda selles piirkonnas väikeste paikade eripäradega ja tutvustada oma kodukanti.
Nagu meil nii ka Rootsis ehitakse jaanilaupäeval pea lillepärjaga, olgu see kas või kunstlilledest.
Foto: Kiki Pärnpuu
Riigipiire ületav projekt nimega „Tell me Culture“ [Räägi mulle kultuurist] algas eelmisel aastal ja lõppes käesoleva suve hakul nimetatud reisiga. Eestvedajad Lätist Valmierast ja osalejad Soomest, Rootsist ning Eestist Raeküla Vanakooli Keskusest koostasid igaüks oma meeskonnaga enda kodukanti tutvustava interaktiivse mängu, mis sisaldab vaatamisväärseid paiku ning on kohapeal iga huvitava objekti juures avatav. Turismiinfo, mis on pakitud tänapäevasesse ja eelkõige noortele mõeldud digipakendisse ning kuuldav ja loetav kahes keeles, inglise ja kohalikus, avardab omal käel reisijate-matkajate teadmisi kohtadest, kuhu nad satuvad või teadlikult suunduvad.
Lõuna-Rootsi ilus loodus ja vaatamisväärsused
Bromölla sild. Euroopa pikim (756 m) jalakäijate ja ratturite sild Sölvesborgis. Foto: Kiki Pärnpuu
Rahvusvahelises projektis osalenud ja reisil käinud Eesti noored Hannes-Martin Jõesaar, Kristofer ja Elisabeth Eliaser, Ly-Marleen Palmsaar ja Mari-Ann Sutt said projektis osaledes koguda teadmisi Pärnust, linna osavaldadest ja Tori vallast. Neid aitas selles ettevalmistustöös kogukonnagiid Kiki Pärnpuu. Tuttavamaks said noortele Raeküla, Rääma, Vana-Pärnu, Sindi ja Paikuse vaatamisväärsed paigad, mida nad õppisid enne reisi tutvustama ka inglise keeles. Rootsis aga – Bromölla külas ja Sölvesborgis – õpiti tundma Lõuna-Rootsi maakonna Skone vaatamisväärsusi: muuseume, näitusi ja põnevaid ajaloolisi objekte. Sealjuures saadi tuttavaks Rootsi ja Soome noortega ning tutvuti rohkem üksteisega.
Muljed ja arvamused
Esimesel hommikul Bromölla kämpingus oleme veel unised. Foto: Kiki Pärnpuu
Ligi nädalapikkuse reisi lõppedes pärisin muljeid ja arvamusi. Hannesele meeldis võimalus esimest korda lennukiga lennata ja ka rongiga liigelda. „Seltskond oli enamuse ajast tore ja sellist projekti võiks mingi aeg uuesti teha,“ arvas äsja Raeküla kooli lõpetanud noormees. Teda üllatasid väga toredad kohalikud inimesed. Kogu meie reisirühma, niihästi kahte täiskasvanud saatjat kui ka noori, hämmastas teiste osalejate vanuse lai skaala alates lätlaste koolieelikust ja lõpetades soomlaste kõrgkooli tudengitega. Seetõttu pakkus Hannes: „Mina oleksin vanuseid ja inimeste arvu iga riigi kohta vähendanud, näiteks vanuseks määranud 14 kuni 19 ja noorte hulk neli kuni kuus, lisaks üks hoolekandja.“ Kuna mitte kõik ei olnud nii põhjalikult kohtumiseks valmistunud nagu Eesti esindus, siis oli Hannesel veel üks ettepanek vastuseks küsimusele, kuidas tema oleks kohtumist korraldanud: „Kõik osapooled peaks andma mingi panuse projekti kas koostamisel, osalemisel vōi muud moodi.“
Ifö tehase muuseumis on üks vaatamisväärsus kullatud WC pott, mis valmis seks puhuks, kui tehti miljones toode. Foto: Kiki Pärnpuu
Kristoffer nimetas, et temale meeldis sel reisil loodus. „Meie ümber oli igasuguseid loomi: jäneseid, parte, luiki ja teisi.“ Sõites rongiga Kopenhaagenist Rootsi avanes meil ootamatu võimalus Öresundi liinil liikuva rongiliikluse katkemise tõttu seigelda Rootsimaa raudteedel rohkem ja kauem, kui oli plaanitud. „Mind üllatas see, kuidas asjad olid alla mu ootuspärasuste, näiteks rootslaste käitumine või voodilinade puudumine,“ mainis Kristofer, viidates asjaolule, et kui me oodatust hiljem oma majutuspaika jõudsime, polnud seal vastuvõtjat ning puudus kämpingutubades voodipesu. „Mõned tegevused jäid tegemata,“ lisas ta. „Asjad oleks võinud olla paremad, kuigi leppisin sellega, mis oli.“ Ja mis polnud meie korraldada, lisan siinkohal.
Meelde jäid noormehele lisaks loodusele Eesti grupi liikmete üksteise toetamine. „Mina oleksin vaadanud üle eri riikide grupiliikmed, esitlused ja päevakava, et mis nad teevad ja kuidas,“ arutles Kristofer.“ Ta oleks teinud sarnaselt sellega, mis tehti, kuid mõne lisakontrollimisega. Et olnuks vaba aja pausid tihedamalt ja sisukamalt täidetud.
Projekt andis uusi kogemusi
Oleme esimestena kohal ja kämpingu puhketoas ennast mõnusalt sisse seadnud. Vasakult Mari-Ann, Elisabeth, Ly-Marleen, Hannes ja Kristoffer. Foto: Kiki Pärnpuu
„Minu jaoks ei olnud see projekt päris selline, nagu olin alguses oodanud,“ kommenteeris Ly-Marleen. „Olin lootnud rohkem sisukatele tegevustele ja võimalustele teiste osalejatega lähedasemalt suhelda. Siiski oli tore kohtuda noortega erinevatest riikidest ning näha erinevaid kultuure“.
Kõige rohkem jäid talle meelde osalejate väga erinevad vanused ja huvid. „Vahel oli keeruline leida ühist keelt ning tunda, et kõik oleksid võrdselt kaasatud,“ lisas ta. „Samuti mõjutas kogemust keelebarjäär, sest kõigi inglise keele oskus ei olnud samal tasemel.“
Projektist sai Ly-Marleen uusi kogemusi rahvusvahelises keskkonnas suhtlemisel ning õppis paremini mõistma erineva taustaga inimesi. „Kuigi projekt ei vastanud täielikult minu ootustele, oli see siiski õpetlik kogemus,“ tõdes ta.
„Kui peaksin ise sarnast projekti korraldama, pööraksin rohkem tähelepanu osalejate vanuserühmadele ning sellele, et ühest riigist ei oleks liiga palju osalejaid. Samuti lisaksin rohkem sõbrunemismänge ja ühiseid tegevusi projekti alguses, et inimesed saaksid kiiremini omavahel tuttavaks,“ jätkas Sindi gümnasist Ly-Marleen. „Arvan, et rohkem võiks olla ka tegevusi, mis aitaksid eri riikidest noortel omavahel suhelda ja koostööd teha.“ Ka selline kriitiline pilk, on suurepärane elukogemus tulevikuks, on minu kui täiskasvanud reisilise kommentaar siia lisaks.
Toredad noored
Lätist oli osalejaid kõige rohkem. Foto: Kiki Pärnpuu
„Kuna mu hobiks on giidindus, siis see projekt pakkus mulle palju,“ hindas Kiki Pärnpuu äsjast reisikogemust. Talle meeldis meie projekti Veejälgede viie raja läbisõitmine ja ülesannete läbimängimine koos oma viie toreda noorega. Samuti meeldis, et meie Eesti tiimi kujundamisse andsid abikäe projektijuhid Piia Karro-Selg ja Marina Mesipuu-Rhun Raeküla Vanakooli Keskusest. Meeldisid nende praktilised nõuanded enne sõitu füüsise ja vaimu säästmiseks. „Nii saime 15. juunil asuda teele ühtse meeskonnana,“ tõdes Kiki. „Olin tõeliselt uhke meie viie noore radade ingliskeelse tutvustuse üle ja et kõigi päevade jooksul toimis Eesti tiim üksteist toetavalt.“ Selliste toredate noortega oleks ta nõus veel midagi koos tegema!
Soomet esindanud projektikaaslased. Foto: Kiki Pärnpuu
„Ei meeldinud aga, et noortele mõeldud kohtumisel ei saanud nad pikkadel vabadel pealelõunatel tutvuda teiste riikide noortega ega teha koos midagi noortepärast.“ Kiki arvates oleks sellise võimaluse korral mõned pinged väiksemaks jäänud. Ka oli eri riikide noorte vanusevahe liiga suur.
„Kurb, et me ei kuulnud midagi Läti ja Soome radade kohta, kuigi need olid olemas,“ tunnistas kogukonnagiid. Sellegipoolest meeldis kogu reis meie osaliste tõttu.
Eesti meeskonnajuhi kommentaar
Kodune eeltöö Rääma raja alguspunktis Allika seltsimaja juures. Foto: Kiki Pärnpuu
Piia Karro-Selg, kogukondade keskuse Raeküla Vanakool juhataja: „Projekti “Tell me Culture” Eesti partneri esindajana on mul rõõm kokku võtta meie meeskonna suurepärane panus nii möödunud õppereisi kui ka projekti õnnestumisse. Projekt algas poolteist aastat tagasi. Põhjus, miks vanakooli keskus andis nõusoleku selles ettevõtmises osaleda, oli meie varasem kogemus aastatest 2017-2020, mil koos mitmete Pärnu linna organisatsioonidega kinkisime 100-aastasele Eesti Vabariigile kogukondlikud liikumisrajad – nn Jäljed. Käimasolev rahvusvaheline koostöö ajendas loodut edasi arendama. Nii sündisid Pärnu linna neljas linnaosas ja Sindi linnas rattaretke rajad – nn Veejäljed.”
Piia selgitas, et Rootsis toimunud rahvusvahelisele õppereisile eelnes projektimeeskonna liikmete Annika Poldre ja Kiki Pärnpuu eestvedamisel noorgiidide koolitus, kus osalesid noored Raekülast, Audrust, Paikuselt ja Sindist. Koolituse osaks oli ka praktiline rattaretke radade läbimine, sh interaktiivse mängu Gooseshase [Hanepuu] läbimine. Kuna retkeradu valmis viis, siis jagus neid täpselt nii palju, et iga noor õppis üht neist paremini tundma. „Nii läbiti väiksemate või suuremate gruppidega kõik viis Veejälge – Raekülas Hannes-Martini, Paikusel Kristoferi, Sindis Ly-Marleeni, Räämal Mari-Anni ja Vana-Pärnus Elisabethi eestvedamisel. Lisaks osales noortega koos kõigi radade läbimisel kogukonnagiid Kiki ja paaril ka radade sisuga kõige enam kursis Annika,” jätkas Piia.
Rootsi eakaaslased projektist. Foto: Kiki Pärnpuu
Vanakooli keskuse juhataja hinnangul valmistus nende meeskond Bromölla õppereisiks väga põhjalikult. „Noored olid valmistunud tutvustama teiste riikide – Läti, Soome ja Rootsi – meeskondadele nii läbitud radu kui ka projekti viimastes tegevustes kogetut: mida nad kogu protsessist õppisid ja kellele valminud Veejälgi soovitaksid! Kogu selle protsessi käigus kasvas noortegrupp ühtseks meeskonnaks, kellel nüüd on juba uusi ideid, kuidas koostöös edasi tegutseda, et omaealistele ja kogukondadele huvitavaid ettevõtmisi pakkuda.” Vanakooli keskus ja siinne noortekeskus on igati valmis noorte koostööd toetama ja uute ideede teostamiseks vajalikku arendavat keskkonda pakkuma.
Kõik on rõõmsalt tagasi. Pildil on ka vastuvõtjad-lapsevanemad, keskel Piia Karro-Selg koos lapselapsega.
Foto: Kiki Pärnpuu
„Isiklikult tänan ka Annika Poldret ja Kiki Pärnpuud, kes olid noortele sellel retkel suureks toeks ja ka eeskujuks,” lausus Piia, kes peab üldjoontes reisi õnnestunuks. „Teekond Bromöllasse ja tagasi koju ei olnud lihtsate killast, kuid meie noortegrupi eestvedajate abil läks kõik korda ja jõuti kenasti turvaliselt koju tagasi. Siiski möönis ta, et õppereisi kohapealne korralduslik pool jättis väheke soovida, kuid siinkohal tasub juhataja sõnul meenutada vanarahva tarkust – kus viga näed laita, seal tule ja aita! „Meie noored olid agarad sündmuse õnnestumise nimel pingutama ja initsiatiivi üles näitama!”
Samal teemal:
