Fotogalerii
Puututus. Neljakümne neljanda aasta suurpõgenemist meeldetuletav skulptuur Pärnu jõe ääres, autor Elo Liiv. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard, reporter
Mihklikuu 21. päeval kogesid sajad pärnakad meeli ja hinge liigutavat elamust, kui Kesklinna silla juures toimus hästi pidulik suurpõgenemisele pühendatud mälestusmärgi avamine.
Pärnu abilinnapea Ene Täht võttis päeva suursündmuse tähenduse kokku paari lühikese lausega: „See on oluline Kristile ja teistele veel elus olevatele välismaal elavatele eestlastele. Ja meile siin mõtlemiseks ning mõistmiseks, et miski pole iseenesest mõistetav – me peame väärtustama seda, mis meil on!”
kui lipud läksid liikuma
Naiskoor Leelo ja Mihkel Lüdigi nimelise meeskoori lauljad laulsid hääli lahti, kui pool tundi enne oodatud algusaega olid paljud juba paremad istekohad hõivanud. Kõige eelseisva erilisest pidulikkusest saadi aimu siis kui lipud läksid liikuma ja esireas marssis kohale kuulus Tallinna XXI Kooli liputoimkond, kes tuleb alati välja üksnes väga tähtsatel kordadel. Neile järgnesid nelja Pärnumaa üldharidusliku kooli esindused oma lippude ja saatjaskonnaga: Pärnust Tammsaare kool, Paikuse kool ja Rääma kool ning naaberlinnast Sindi gümnaasium. Lipurivistust korraldanud Tarmo Kruusimäe, Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) „Suurpõgenemise 1944” toimkonna liige, kandis ise Isamaa rahvuslaste ühenduse lippu.
Vastastikune tänamine – Kristi Vuht Allpere, Ene Täht, Romek Kosenkranius. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Mälestusmärgi püstitamisele ärgitas paar aastat tagasi Atlantas elav ÜEKN-i kuuluv Kristi Vuht-Allpere, kelle teekond Ameerikasse algas samuti 1944. aasta suurpõgenemise laineharjal.
Ka avamisel viibinud president Toomas Hendrik Ilves on sündinud põgenike peres. Oma sõnavõtus rääkis Ilves, et suurpõgenemise päevil olid sakslased Hitleri korraldusel Eestist lahkumas. Eestlased teadsid, mis juhtub nõukogude võimu taastulekul: siis toimuvad uuesti tapmised, piinamised, vägistamised, massiküüditamised. “Sama toimub tänapäeval Venemaa okupeeritud aladel Ukrainas.” President osundas, et eestlased polnud majandusmigrandid. Nad asusid välismaale vastu oma tahtmist ja soovisid tagasi koju pöörduda.
Pärnu linnapea Romek Kosenkranius pidi nentima, et uudise levimisel mälestusmärgi teokssaamisest olevat teade kutsunud esile rohkelt küsimusi. Heideti ette, nagu oleksid kümned tuhanded pagenud kodumaalt välisilma paremale elule. Seega: milleks sellist austusavaldust vaja on? Kindlasti on vaja, ei kahelnud linnapea.
Mälestusmärgi õnnistab sisse EELK piiskop emeeritus Tiit Salumäe. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Mälestusmärgi õnnistamisel luges EELK piiskop emeeritus Tiit Salumäe Piibli 107. Psalmi (salmid 28-30): „Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole ja tema päästis nad nende kitsikustest. Ta muutis maru vaikseks ilmaks ja vete lained jäid vakka. Siis nad rõõmustasid, kui lained soiku jäid, ja ta viis nad igatsetud sadamasse.” Vaimulik viitas oma kõnes, et 80 aasta möödumisel suurpõgenemisest on mälestusmärkide juurde kogunenud sajad ja tuhanded inimesed nii kodumaalt kui üle maailma – Tallinnas Vabaduse väljakul, Läänemaal Puise rannas ja Haapsalu Rannarootsi kivilaeva juures ning Tallinna Rootsi-Mihkli õuel.
Kommunistide hävitustöö kui Damoklese mõõk rippus meie pea kohal
„Lisaks karidele ja tormituultele jälitasid merel põgenikke Vene allveelaevad ja sõjalennukid,” rääkis Salumäe. Ta meenutas ka kodumaalt lahkunud praost Rudolf Kiviranna sõnu 1960. aasta mälestuspäeva jutlusest: „Kommunistide hävitustöö kui Damoklese mõõk rippus meie pea kohal. Vangistamine või küüditamine, orjalaager ja surm olid lähedal meile kõigile.” Piiskop emeerituse sõnul oli see aeg alasi ja haamri vahel. Tee läände oli pääs vabadusse, mis paljudele lõppes samuti märjas hauas.
Salumäe peab tähtsaks märgata Piiblisse kirjutatud mitmeid Iisraeli rahva põgenemise lugusid. Ühes neist ütles Issanda ingel Joosepile: „Tõuse, võta kaasa laps ja tema ema ning põgene Egiptusesse ja jää sinna kuni ma sind käsin.” (Mt 2:13). Tema arvates on meil vaja õppida Iisraeli rahvalt. Nemad on andnud põlvest põlve edasi mälestused põgenemisest, rahva kannatusest ja rõõmust.
Elo Liiv. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Skulptor Elo Liivil valmis mälestusmärgi kavand juba aasta alguseks, kuid päristööga võis alustada varasuvel. Ta tegi koos oma abilistega Tartumaal Tabivere angaaris pikki tööpäevi ja viimast lihvi andes sobittas käte puudutuse lõpuks Pärnumaal Tori vallas asuva Levikivi kojas ette valmistatud graniitkivi mürakale.
Elo Liiv on öelnud, et kui mälestusmärgi toimkond talle ettepaneku tegi, tundis kunstnik isegi kohustust töö vastu võtta, sest temagi peret on 80 aastat tagasi aset leidnud õudused isiklikult puudutanud.
Samal teemal:
NELJAKÜMNENELJANDAT MEENUTAVA MÄLESTUSMÄRGI KOHALE PAIGALDAMINE PÄRNU JÕE ÄÄRES
ÜLEMAAILMNE EESTI KESKNÕUKOGU KINGIB PÄRNU LINNALE MÄLESTUSMÄRGI „SUURPÕGENEMINE 1944”