18. novembril külastasid Viljandi valla Tänassilma külas asuvat Kalmetu põhikooli MTÜ Eesti Lipu Seltsi juhatuse esimees ja diplomaat Jüri Trei ning Riigikogu kantselei majandusosakonna juhataja Argo Koppel. Viiendast kuni üheksanda klassi õpilastele kõneldi kohtumisel Eesti lipust ja sellestki, et Läti Vabariik tähistas samal päeval oma riikluse sünniaastapäeva.
Kalmetu kooli avaras fuajees toimus külaliste saabumise auks pidulik lipurivistus. Pikas lipurivis seisid kooli üheksanda klassi õpilased. Käes hoiti õppeaasta algul lipu seltsilt tähtajatuks kasutuseks saadud suuri kandelippe. Trei ja Koppel tõid õpilastele kinkimiseks suure hulga käsilippe. Trei käes oli ka üks Läti lipp. Päeva tähtsust arvestavalt kaunistas seltsi esimehe rinda Läti Vabariigi Kolme Tähe V klassi orden, millega naaberriik teda tunnustas 1998. aastal. Kahe riigi hea koostöö nimel tegutseva Trei üheks oluliseks teoks oli Läti Võnnus Landeswehr’i sõja mälestusmonumendi taastamisel vajaliku abi osutamine. 1919. aastal toimunud ja Eesti ning Läti vägede võiduga lõppenud Landeswehr’i sõja mälestusmonument rajati Cēsisesse 1924. aastal. Paraku venelaste okupatsioonirežiimi ajal monument purustati, kuid 1998. aastal Saaremaa dolomiidist püstitatud sammas taastati.
Trei rääkis õpilastele Viljandi tihedast seotusest Lätiga. „Nii nagu Tallinna Reaalkoolgi oma noori poisse vabatahtlikena sõtta saatis, sõdisid ka Cēsise ja Valmiera koolipoisid koos Viljandi meestega Läti vabaduse eest. Kui lätlased möödunud aastal meie poole pöördusid, et asetada plaat ühele hiiglaslikult suurele kivile, siis me toetasime seda „nii tule kui manöövriga”, tegime seltsiga rahakorjanduse ja nüüd on ka Eesti Lipu Seltsi nimi sellel toetajate seas toredasti kirjas.” Mälestuskivi asub Stalbes, 20 kilomeetri kaugusel Cēsisest ja 30 kilomeetrit Valmierast. Samal aastal korrastati pooleldi unustusehõlma jäänud Rudolf Kallase hauaplats. Kallas pühitses 1984. aastal Otepääl esimese Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge lipu. Mullu tähistas lipu seltsi Sindi osakond koos Sindi gümnaasiumi noortega sinimustvalge lipu 137. sünnipäeva Viljandi Vanal kalmistul asuva Emilie Rosalie Beermanni rahupaiga külastamisega. Seda korraldas praegune Kalmetu kooli direktor Ain Keerup, kellel on suured teened lipuvilje kujundamisel Sindis.
Trei sõnul on lipukultuur see, mille eest selts võitleb nii Sindis, Viljandis, Haapsalus, Tallinnas, Narvas, Jõhvis, Otepääl, kus lipp sisuliselt sündis ja õnnistati. Lipu selts on olnud kümnete kandelippudega kohal ka Cēsises, kus koos eestlastega tähistatakse 23. juuni võidupäeva paraadi. „Lipu selts on väga tänulik neile, kelle käepikendus aitab mööda Eestit kõikjal lipukultuuri hoida.” Ta tõstis esile Sindi gümnaasiumit, kus paljude aastate kestel on lipukultuuri väga suurejooneliselt edendatud ja meenutas näitena Jüri Ratase osalemist ühel suurejoonelisel lipu päeva tähistamisel sealses väikelinnas.
Tehakse üha uusi lipupäevi, aga lippe heisata eestlased ei viitsi
Trei sõnul on Eesti lipp ikka veel lapse kingades ja pole võrreldav Taani või mõne teise riigiga, kus väärtustatakse oma lippu vägsa suure austusega. „Mis on meie probleem? Tehakse üha uusi lipupäevi, aga lippe heisata eestlased ei viitsi.” Ta tundis huvi, kas õpilased teavad neid kolme päeva, millal lipp peaks tingimata heisatud olema. Ajalooõpetaja abiga sai nimetatud Eesti Vabariigi aastapäeva 24. veebruaril, võidupüha ja jaanipäeva ning 20. augustit. Neil päevadel, lisaks ka lipu sünnipäeval, 4. juunil, korraldab lipu selts koostöös Riigikoguga pidulikku lipuheiskamist Pika Hermanni torni. Kaasatud on olnud Eesti Meestelaulu Selts ja Eesti Naislaulu Selts.
„Viimastel kümnenditel heiskab lipu selts ka Tallinna üldlaulu ja tantsupeo toimumispaikades suured sinimustvalged lipud. Lisaks tuhanded käsilipud, mida me jagasime nii laulu- kui tantsuväljakul. Üks lääne ajakirjanik märkis, et see mis laulupeo büroo tegemata jättis, selle tegi Eesti Lipu Selts ära.”
Praegu mõtleb selts sellele, kuidas viia lipukultuuri kodudesse. Rääkides rahast, elektri- ja gaasihindadest, tuleks selle kõrval sama palju kõnelda ka Eesti lipu tähtsusest meie elus. „Kui erakonnad läksid lipu pärast kisklema, siis kutsuti meid lipu seltsina arbiitriks. Ütlesin tookord, et Eesti lipp on meid alati ühendanud – nii mure- kui rõõmupäevadel. Eesti lipp on erakondade ülene.”
Lipu selts arendab juba pikemat aega esinduslippude kinkimist väliseesti koolidele ja seltsidele
Eesti lipp sündis sügaval venestamise ajal, kui Eesti ärksamad pead otsustasid Tartus Eesti asja ajama hakata. Ületuleval aastal tähistab sinimustvalge lipp oma 140. aastapäeva. „Ma olen pidevalt öelnud, et naised on alati olnud kultuuri, aga eriti lipukultuuri hoidjad. Mehed on laisemad. Miks ma seda teile räägin? Tean, et segaabieludes räägivad välismaal lapsed eesti keelt rohkem neis peredes, kus naine on eestlane. Kui mees on eestlane ja tema naine mõnest muust rahvusest, siis lapsed kaugenevad eesti keelest. Välismaal võib elada kuni 150 000 eestlast. Lipu selts arendab juba pikemat aega esinduslippude kinkimist väliseesti koolidele ja seltsidele, et ka lipu kaudu siduda võõrsil eestlaste kogukonna kokkuhoidvust. Näiteks Stockholmi, Helsingi, Riia eesti koolid.” Veel rääkis Trei sellest, et viimase paarikümne aasta kestel on lipu selts läkitanud sportlased olümpiale suurte ja väikeste käsilippude kinkimisega.
Trei tegi paari lipu ja kolme õpilase abiga väikese õppuse lippude õigesti järjestamisest. Muuhulgas ütles Trei ajaloo näitel, et kui minevikus asetati lipud valesti, algas sõda. Tänapäeval on asi lastud päris käest minna. Inimesed, kes peaksid teadma lippude heiskamise üldist korda, poleks nagu ealeski sellest midagi kuulnud.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Argo Koppel alustas kaugemalt ja selgitas oma tuleku põhjust küsimusega, kas keegi mäletab, millal sinimustvalge heisati uuesti pärast aastakümnete pikkust okupatsiooni Pika Hermanni torni? Vastuse andis ta ise: aeg oli toona 1989. aasta 24. veebruar. Koppel ise oli siis gümnaasiumi abiturient. „Ma käisin selle päeva hommikul pidulikku heiskamist kohapeal vaatamas. Ma pean tunnistama, et väga lähedale tornile ei pääsenud, sest rahvast oli pööraselt palju.” Trei lausus kommentaariks juurde: „Kümned tuhanded”. Kuna kõik ei mahtunud piduliku lipuheiskamise vahetusse lähedusse, siis lepiti ka eemalt jälgimisega. „Tean ühte eakamat memme, kes sõitis spetsiaalselt kaugelt maanurgast rongiga Balti jaama, astus rongist välja, vaatas eemalt lipu tõusmise tornimasti ära, istus uuest rongile ja sõitis ülimas rahulolus koju tagasi.”
Möödus jumalatosin aastat, kui Koppel oli sattunud tööle Riigikantseleisse ja tema üheks ülesandeks sai riigilipu heiskamise tagamine Pika Hermani torni. „Selline au ja vastutus on mind saatnud üle paarikümne aasta.”
kelle lipp selle kohal parajasti lehvis, on tollel ajaloohetkel ka maad valitsenud
Toompea on olnud üle 800 aasta võimukants, kus on erinevatel aegadel valitsetud tervet Eestit või mingit osa sellest maast. Loss ja torn on olnud sümbol ja kelle lipp selle kohal parajasti lehvis, on tollel ajaloohetkel ka maad valitsenud. Pika Hermanni torni tipp asub merepinnast mõõdetuna 90 meetri kõrgusel. Torn ise on 45 meetri kõrgune ja selle lipumastis lehvib Eesti kõige tähtsam lipp.
Lipu heiskamisel kehtivad kindlad reeglid olenevalt selle asukohast ja lipumasti pikkusest. Pika Hermanni lipu mõõtmed on 1,91 X 3 meetrit. „Lipu õmbleb meie jaoks spetsiaalsest hästi vastupidavast kangast Lipuvabrik. Kuigi suures kõrguses valitsevad kohati väga rasked ilmastikuolud, pole kunagi juhtunud kanga rebenemist.” Aga ikkagi vahetatakse aastas viis kuni kuus lippu. Alati on uued lipud heisatud tähtpäevadel: vabariigi aastapäeval, jaanipäeval, 20. augustil. Samuti Eesti lipu sünnipäeval. Kas keegi teab Eesti lipu sünnipäeva?” Ja keegi saalist teadiski kiiresti vastata, et selleks päevaks on 4. juuni.
Toompeal on lipuheiskaja ametikoht. Inimesi on kolm, kes igal hommikul heiskavad. „Nad teevad küll ka teisi töid, aga minu meelest on see niivõrd sümpaatne, et riigil on lipuheiskaja ametikoht!” Vastavalt lipu seadusele heisatakse sinimustvalge lipp igal hommikul päikese tõusul, kuid mitte enne kella seitset ning langetatakse päikese loojangul. „Me ei vaata kalendris näidatud aegasid. Täpsed tõusu ja loojangu kellaajad laseme Tartu observatooriumil välja arvutada, sest aastate lõikes esineb kuni kolme minutiga erinevusi.
Lipu heiskamise saatemuusikaks on valitud Eesti hümni algusfraasid, mida mängitakse kolmel korral ühtejärge 53-54 sekundit. Selle aja jooksul peab olema lipp torni heisatud. Langetamise signatuur on teine: Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm”.
Pika Hermanni lipp on üks oluline kingitus
Oma aja ära elanud lipp vaadatakse üle ja saadetakse Lipuvabrikusse tagasi, kus igale lipule õmmeldakse külge silt, et tegemist on Pika Hermanni lipuga ja number. „Kõik Pika Hermanni tornis lehvinud lipud tulevad meie juurde tagasi lattu, sest Pika Hermanni lipp on üks oluline kingitus, mida on kingitud olümpia võitjatele, endistele presidentidele, ka Aasta külale.” Trei ütles täiendades, et kingitav lipp pakendatakse kaunisse karpi ja selle juurde antakse välja ka tunnistus, mis kinnitab lipu lehvimist teatud kuupäevast tolle kuupäevani. Kinkimine seostatakse mingi kindla kuupäevaga. Näiteks olümpiavõitjale kingitakse sama päeva lipp, millal ta võitjaks tuli. Lipu kinkimise otsuse teevad Riigikogu kolm juhatuse liiget.
Kolmanda külalisena paluti sõna võtta ka siinkirjutajal, kes lisaks ajakirjanduslikule tööle on tegev MTÜ Eesti Lipu Seltsi Sindi osakonna töö juhtimisel. Nappe lõpuminuteid kasutades sai juhitud tähelepanu julgemale eesti keele rikkaliku sõnavara kasutamisele. Tunamullu meie hulgast lahkunud Eesti luuletaja, näitekirjanik, tõlkija ja kirjanduskriitik Ain Kaalep on kunagi pakkunud välja uudissõnana ’vilje’, mida võiks kasutada kõrvuti ladina sõnaga cultura või koguni seda asendades või lausa kõrvale heites.
Ühes vestluses vastas küsimusele Kaalepi ’vilje’ kasutamise osas eesti keele ajaloo ja murrete professor Karl Pajusalu, et eriti sobivalt kõlab see sõna lipuviljest kõneldes. Muide, Kaalepi sünnikuupäev ühtib lipu päevaga, mis on 4. juuni.
Kaalepi kooli külastamisel rääkis direktor Ain Keerup maakooli edasistest kavatsustest lipuvilje kasvatamisel noorte seas. Ka lipu seltsi Sindi osakonnalt tähtajatult Kalmetu kooli kasutusse antud sinimustvalged kandelipud peavad õppevahenditena teenima seatud eesmärki. Keerupil on selles vallas tublisti üle tosina aasta kogemusi, mida ta omandas Sindi gümnaasiumit juhtides. Tema eestvedamist on tunnustatud haridusministri ja lipu seltsi tänukirjadega. Ain Keerupit on tunnustatud ka Sindi linna raekoja tornis lehvinud lipuga tema viiekümnendal sünnipäeval. Keerup jäi ainsaks, kellele tollane omavalitsus nii kõrge tunnustuse omistas.
Tänuks tehtu eest kinkis seltsi esimees Jüri Trei Kalmetu põhikooli direktorile Ain Keerupile lipu seltsi hõbemärgi.
Urmas Saard