LIPUVILJET KANDVAD SINTLASED TULID LIPU PÄEVA HOMMIKUL EMILIE RAHUPAIKA

Fotogalerii

Sindi gümnaasiumi vilistlased Emilie Rosalie Beermanni rahupaigas. Foto: Urmas Saard / Külauudised

MTÜ Eesti Lipu Seltsi Sindi osakond alustas täna hommikul sinimustvalge lipu 137. sünnipäeva tähistamist Viljandi Vanal kalmistul asuva Emilie Rosalie Beermanni rahupaiga külastamisega.

Sindi linna ettevõtja Toomas Kandima tegi selti Sindi osakonnale kingituse, mis võimaldas algset kavatsust märksa suuremalt teoks teha. Kandima tasus bussisõidu eest Viljandisse ja tagasi Sinti. Õpetaja Eneli Arusaare näiterühma lapsed ja veel mõned õpilased said preemiareisi esimese Eesti lipu õmbleja kalmule. Tagasiteel jätkus aega lossivaremetes jalutamiseks ja puhkuseks, et päeva teisel poolel esineda Sindi inimestele.

Emiliele pühendatud mälestushommiku valmistas ette ja viis läbi lipu seltsi liige Ain Keerup. Emile kalmu juurde rivistusid sinimustvalgete lippudega Sindi gümnaasiumi vilistlased, kes on olnud eelmise kümnendi eeskuju andvad lipuvilje kujundajad oma koolis ja väikelinna kogukonnas. Sama lippude rivi pikendasid Sakala kodutütred.

Keerupi hinnangul ei saa olla midagi ilusamat kui alustada lipu päeva tähistamist esimese sinimustvalge õmbleja Emilie Rosalie Beermanni puhkepaigas. Tema sõnul on rahvuslipp ja rahvusvärvid väikesele rahvale äärmiselt olulised. „Nad tuletavad meelde, kes me oleme ja milline on olnud meie esivanemate saatus oma riigi iseseisvuse loomisel ja hoidmisel. Peame iga päev mõistma, et meie vabadus ei ole kingitus. See on midagi väga olulist, mille säilitamiseks peame olema ühtsed ja kokkuhoidvad.”

Keerupi arvates on öeldu praegu isegi eriti tähtis, sest üsna avalikult asutakse otsima ja leidma vabandusi, miks käesoleval ajal ei saaks olla väärikas, aus ja ennastsalgav Eesti riigi kodanik. „COVID ja majandussurutis nagu lubaksid meil unustada väärtused ja lükata kõik, millest peaksime lugu pidama, tahaplaanile, et tegeleda nendega siis kui on aega ja raha.”

Keerup peab õnneks teadmist, et Sindi gümnaasiumist sirgunud noored austavad siiralt oma kodumaad ja riigi sümboleid. Noored seisid varahommikul lippudega kalmistul, et avaldada austust inimesele, kellele võlgneme rohkem kui suudame ette kujutada. „Nemad on lippe hoidnud pea igal Eesti riigile tähtsal päeval ning nad on kasvanud vaimus, et kui mina seda ei tee, siis kes teeb?”

Keerup osundas tunnustavalt õpetaja Eneli Arusaarele, kes tuli kohale 17 õpilasega. „Ikka selleks, et kujundada tänastele lipuhoidjatele vääriline vahetus. Seda kõike ei oleks, kui Eesti Lipu Seltsi Sindi osakonna juht Urmas Saard poleks lipukultuuri edendamise vajalikkust osanud meile selgitada.

Ka ei seisaks me täna siin kui Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak ei oleks olnud osaline Emilie Rosalie Beermanni hauapaiga otsimisel ja leidmisel

Ka ei seisaks me täna siin kui Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak ei oleks olnud osaline Emilie Rosalie Beermanni hauapaiga otsimisel ja leidmisel. Suur tänu talle selle eest! Tema on igal aastal lipu päeval seda viimset puhkepaika külastanud.”

Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak meenutas, et esimese lipu õmblejaks oli kiriku ehitaja tütar Emilie Rosalie Beermann, kes hiljem abielludes sai nimeks Lillak. Aastaid asuti teadmatuses, kuhu ta siinsel vana nimetusega Pauluse kalmistul maetud oli. „Aastal 2003 koos Heiki Raudlaga otsisime seda hauda, mida me ei leidnud. Aga õnneks oli Järvamaal Einar Hiob, kellel oli mingeid andmeid, et Emilie võis olla maetud Lillakute hauaplatsile. Tulime samal aastal mõni kuu hiljem kevadisel päeval uuesti tagasi. Leidsime suure tagurpidi keeratud kivi. Saime appi Viljandi kiviraidurid, kes kivi teisele küljele pöörasid ja oh imet! Kivil oli kiri Emilie Rosalie Beermann Lillak.”

Pihlak ütles, et sinimustvalge lipp on olnud eestlaste jaoks väga oluline. „Nagu teada, sündis see Eesti Üliõpilaste Seltsi värvides ja sai juba 19. sajandi lõpus meie rahvusvärvideks. Vabadussõja ajal võitlesid Eesti rahvaväelased sinimustvalge lipu all. Lipp sai Eesti riigilipuks 1922. aastal, nüüdseks juba 99 aastat tagasi.”

Täna, olles 30 aastat vabad, tundub mulle, et hakkame oma sümboleid unustama

Viljandi abilinnapea Janika Gedvil tänas linnavalitsuse nimel Eesti lipu seltsi ja entusiaste, kes toovad nüüd loodetavasti lipukultuuri uuel näol Viljandisse. „Mulle tundub, et sinimustvalget me mäletasime ja kasutasime rohkem siis, kui meie põlvkond oli keskmises teismelise eas. Salaja panime selga särgi, seeliku ja püksid nii, et kokku tuli sinimustvalge. Süda värises, et äkki jääme vahele. Täna, olles 30 aastat vabad, tundub mulle, et hakkame oma sümboleid unustama.” Gedvil rõõmustas sellest, et nägi Emilie juurde kogunenute seas rohkem noori kui vanu ja jäi uute kohtumiste ootele.

Mälestuspalve pidas Viljandi Pauluse koguduse õpetaja Allan Praats, kelle meelest ei ole lipp ainult sümbol. „Sümbol on ka lippu kandev inimene. Tema, kes õmbles kolme värvi riidekangastest kokku sinimustvalge lipu, teadis, et see oli tema sees olemas juba enne selle lipu heiskamist – veel enne, kui see lipp Otepää kiriklas pühitseti. Meie ülesanne on tunda nende inimeste ajalugu, kes on ise olnud sümboliks ja kandnud endas lootust ning igatsust iseseisvuse järele.” Palves keskendus õpetaja rahva ja riigi käekäigule. Meie Isa palvet lugesid valjul häälel kaasa ka lapsed.

Pärja tõid Kaitseliidu Sakala maleva naiskodukaitsjad. Mitmed süütasid küünlaid.

Lipu seltsi lillekorvi asetas kalmule ja süütas küünla lipu seltsi liige Katre Kaseleht. Kunstilist kava sisustas Katre 7-aastane Sänni Lee Lill luulepõimikuga “Kodumaavärvid”. Sindi gümnaasiumi õpilane Noora Lee Laarmann luges Juhan Liivi luuletust „Ma lillesideme võtaks”.

Kärt Saard

Samal teemal:

LIPU PÄEV VILJANDIS EMILIE KALMUL JA SINDIS

Viljandis toimus Eesti lipu auks tseremoonia

Viljandi maavalitsuse ees on 4. juuni hommikul Eesti lipu päeva tseremoonia

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga