Arvamus
Liisa Rossi, misjonär
Liisa Rossi. Foto erakogust
Kohe novembri alguses on kalendrisse märgitud pühakutepäev ja hingedepäev. Paljud tähistavad tol ajal halloweeni, millest on praeguseks välja kujunenud õuduste ja surmavalla tegelaste pidu. Tegelikku tausta selgitab aga juba halloweeni nimi – All Hallows’ Eve –, mis tähendab kõigi pühakute õhtut ehk pühakutepäevaks oleva 1. novembri eelset õhtut.
Vanasti usuti, et tol õhtul liikusid surnute hinged maa peal ja neid hingesid püüti lepitada ning nende eest ennast kaitsta.
Aga mis on hingedepäeva tähistamise mõte tänasel päeval? Nende pühade sügavaim tähendus on mälestada oma surnud lähedasi ning ka kõiki kristlikus usus surnuid. Saame mõelda näiteks oma vanemate, vanavanemate, sõprade ja teiste lähedaste peale, keda siin maailmas enam ei ole. Saame mäletada kõike seda head, mis meil koos nendega oli, mida neilt oleme saanud ja mida nad meile õpetasid. Saame mõelda ka oma esivanematele ja teistele eelkäijatele, kellega me pole kunagi kohtunud, aga kes siiski on oma elu ja tegudega mõjustanud elu, mida praegu elame.
Kuigi ühelt poolt võib meie mõtetes hingedepäeval olla palju häid mälestusi ja tänulikkust, siis teiselt poolt on meie südames ka igatsus ja lein. Meie armsaid inimesi pole enam siin. Kuuleme vaikust, kus ei ole enam kuulda kalleid hääli. Näeme tühje kohti. Surm tundub vaenlasena, kes lahutab meid lõplikult teineteisest.
Siin maa peal on surm lõplik. Kui keegi on surnud, ei saa me teda enam tagasi. Surma tõelisust näeme me ka looduses kõikjal meie ümber. Värvid kaovad, lehed langevad puudelt, kõik muutub pruuniks, halliks ja mustaks – surnuks.
Kui süütame küünla oma lahkunute mälestuseks, meenutab ka küünlaleek meile elu kaduvust. Elu on habras ja see võib katkeda sama lihtsalt kui küünlaleek tuulehingusega kustub. Võib-olla me ei taha selle peale mõelda. Tahame elada, nagu elu kestaks igavesti ja surma peale mõtleme ainult selle üle oma halloweeni kostüümidega nalja tehes.
Aga mõeldes oma lahkunud kallitele inimestele meenutame seda tõelisust, et surm kohtab üks kord meid kõiki. Sellepärast on hea kasvõi just hingedepäeval võtta aega oma elu üle mõtlemisele ja küsida, kuhu ma olen teel ning mis mind ootab siis, kui mu elu küünlaleek kustub. Õnneks meenutab küünlaleek meile ka lootust: leek toob valguse pimeduse keskele. Hingedepäev tuletab meile meelde, et surmal pole viimast sõna meie elus, vaid midagi on ka pärast surma.
Kristliku kiriku hingedepäeva sõnum ütleb, et hoolimata sellest, kui lõplik asi surm on siin maailmas, on olemas ka Jumala tõelisus, kus surma võim võidetud. Nagu looduses tuleb jälle uus kevad, pruun ja surnu muutub roheliseks ja elavaks ning lilled jälle õitsevad, nii ei ole ka meie surma talv lõplik. Hingedepäev on kristlastele lootuse päev.
Halloweeni õudused püüavad surma valla väge rõhutada ja meelitada inimesi nägema kurje vaime ohututena. Aga kui prooviks selle asemel seekord hingedepäeva tähistada algsete kommete järgi? Tähistada elu, tänada selle heade andide eest ja süüdata küünla oma lahkunud lähedaste mälestuseks.
Samal teemal:
KESKKONNASÕBRALIKUMALT HALLOWEENIKS VALMISTUMINE
TÄNAPÄEVAL SÜÜDATAKSE HINGEDEPÄEVAL KÜÜNLAD. AGA VAREM?
RAEKÜLAS MÕELDI HOMSELE HINGEDEPÄEVALE
Hingedepäeval avatakse Kadrinas ainulaadne Ristisalu
Sindi naised korrastasid viljelooliselt mälestusväärseid kalmusid
Hingedepäeval Sindi kalmistutel
