Jana Paulman
Arvamus
Täna, asudes oma järjekordset reedest arvamuslugu kirjutama, olin dialemma ees, kas kirjutada seekord sellest, mis kütab kirgi naistemaailmas – nimelt iluteema, või hoopis see, kuidas paljud mehed oma meheliku jõu ja väe ära annavad, muutudes järjest rohkem ebakindlateks ja virisejateks. Kumba teemat „närima” hakata? Ühendan jõud ja vaatan, mis kompott siit välja tuleb.
Olen ilumaailmas tegutsenud ligikaudu kolmkümmend aastat, küll algselt grimmikunstnikuna teatrites, teles ja filmimaastikul, kui ka hiljem rohkem isegi ilusalongides juuksurina ja jumestajana. Proffessionaalina olen ma jälginud palju inimeste miimikat, et võtta sellest parim oma grimmitöid tehes, kus tuleb luua karaktereid lavale ja kaadrisse. See on olnud alati tohutult põnev maailm, sest inimeste iseloomud, mõtted ja ka meeleolud on näkku justkui kaardistatud. Lähemal uurimisel ja vaatlusel võiks iga inimene pelgalt näo järgi aru saada, millise inimesega on tegu. Meie nägu on nagu meie sõrmejälg – see räägib meie isiksusest ja on meie identiteet. Grimeerijana on mul kujunenud ka pildimälu inimese näost selles mõttes, et kui ma kohtun mõne inimesega näiteks lapsepõlves ainult korra, siis tunnen ma selle sama inimese ära ka kolmekümne või neljakümne aastapärast ilma, et peaksin teda vahepeal nägema. Inimese nägu muutub vaid plastiliselt aja jooksul vananedes, kuid mitte olemuselt.
Nüüd aga, kui on moeröögatuseks saanud botoxite ja täitesüside tegemine, on tekkimas nö. „pardimokkade” kultuur, kus naised hakkavad kõik välja nägema ühesugused, ilma isikupärata pruntsuud, sest nii pidavat olema ilus ja naine on igavesti noor.
Vaatasin teisipäeval, 14.09. ka TV3-st „Laserit”, kus saatejuht intervjueeris erinevaid noori naisi, kes olid lasknud enda nägu üle duunida, lastes süstida endale botuliintoksiini erinevatesse näo kurrukestesse ja fillerid huultesse. Marju Karin nimetas ühele kliendile julma otsekohesusega, et ta on vana ja need on kortsud ning kindlasti tuleb sinna täitesüste teha. Vaatasin seda naist enne neid süste tegemata – kena, noor naine, kellel oli otsaees ainult teda ja tema isiksust iseloomustav karakterkurd, mis polnud mitte lihtsalt vanaduse korts (sest see naine polnud üldse vana), vaid selle näopiirkonna pidevast miimiliste lihaste liigutamisest tekkinud kurd. Otsuse võttis vastu loomulikult see naine ise, kuid Marju Karin „aitas” kaasa korrutades, et naine on „vana” ja „hambaauku tuleb parandada”. Seda viimast väljendit olen juba lugenud ka tema varasemast ajakirjanduses ilmunud artiklist ja pean seda üsna tobedaks võrdluseks, sest inimese loomulik kulg sünnist surmani pole mingisugune hamba haigus ega viga, vaid nii on maailm lihtsalt loodud, et me kõik ükskord vananeme ja ka sureme. Ja sellest protsessist ei saa endale teha teistsugust äärmust, hakates juba kahekümnendates eluaastates endale mürke sisse süstima ja toppima, sest järsku muidu vananeme. Uus põlvkond siiski ei teagi ju veel, mida need süstid pikemas perspektiivis endaga kaasa toovad, millised tervisega seotud tagasilöögid võivad selletõttu hoopis teiselt poolt vastu tulla. Mahitades kõiki vananevaid naisi ebakindlust sisse „süstides” enda juurde ilussüstidele meelitada on isegi kurjast, sest peamine eesmärk on ju tegelikult lollidelt raha ära võtta. Ja raha viiakse kandikute viisi ilualtarile – ikka muidugi ilusüstidesse.
Millest selline amokijooks süstlaotsa on tekkinud? Mitte vananemine ei hirmuta, vaid sisemine tühjus ja ebakindlus panevad naisi järjest rohkem ennast torkima. Mood muutub ajaga kiiresti ja kui sellega mõistlikult ümber ei käida, võivad moenarridest saada pikapeale hoopis iluinvaliidid, sest paratamatult kõik organismid ei võta vastu mingeidki võltse aineid, mis loomuliku kehakeemiaga kokku ei käi. Iluteenindajana ma tean, et me pole jumalad, kuid mõni tahab ikka tänapäeva Frankensteini mängida. Jah, arstid on sellest teinud endale äri ja rahaallika ning teatud olukordades on see võib olla ka abivahend, näiteks kui vähi tõttu rinna kaotanud naine teeb kunstrinnad või nägu on saanud suurematsorti vigastusi. Siis on see mõistetav. Aga kui noor ja kena naine läheb lihtsalt sellepärast ennast lõikuma ja süstima, et tema mõttemaailm on ikka veel lapsetasemel ja sisemine tühjus ning ebakindlus vastu haigutab, siis pigem soovitaksin sisupoolega tegelema hakata, kui vormi otstarbetult üle duunima hakata.
Aga küsige ka meestelt, kas seda on üldse vaja teha? Millest on tulnud selline ebakindlus, et naised loobivad oma säästud botoxisse ja mehed ei leia enam tõelist naist, sest igalt poolt vaatavad vastu pruntis kumminukud, kellel pole iseloomu ega sisemist naiselikkust? Ja mis on saanud meestest? Nad ei julgegi enam midagi öelda, sest sisemises rahulolematuses ja ebakindluses naised jooksevad nende rahakotti tuulutama ilukliinikutesse. Kas sealt uksest tuleb välja seesama naine, kellega esimesel kohtingul suudeldi? Kas naine, kelle kaisust mees hommikul ärkas on õhtuks paiste punsunud ja ei või sõrmegagi enam puudutada, sest ilu nõuab ju ohvreid ja armid on ikkagi ju valusad? Kas eelmisel õhtul suudeldud naine on järgmisel õhtul üldse enam suudeldav?
Jah, selle ebakindluse on paljuski naistesse löönud ka mehed ise, vahetades vanemaks saades naisi nooremate mudelite vastu. Siledam vorm olevat voodis parem. See on tegelikult müüt, mida on loonud endale mehed, kuid tegelikult on voodis parem ikkagi ju enesekindel naine, kes teab, mida ja kuidas ta tahab ja õpib mehe kõrval olema Naine. Selleks pole vaja end väliselt ülemäära üles haipida, et paremaid voodisooritusi ära suuta teha. Seks on eelkõige intiimsus ja usaldus, mis loob läheduse. Usaldus tekib aga siis, kui naine ja mees on üksteisega tõelised, ehedad, ilma maskideta, ilma väliste trikkideta. Mees hoiab naise poole, kes annab end talle energeetilise ja oma hingeolemuse kaudu. Loomulikult meeldivad mehele hoolitsetud ja ilusad naised, kuid kuna ilu on vaataja silmades, siis näevad erinevad mehed ka naisi täiesti erinevalt. Kui mees armastab naist, siis näeb ta naist ilusana igas olekus, igas vanuses ja igas meeleolus. Selleks peakski naine olema pigem lihtsalt Naine – õrn, naiselik ja armastav, ilma ülemääraste duuninguteta, naturaalses ilus.
Ma olen mitmetelt meestelt kuulnud lauset, et neile meeldivad ürgsed, naturaalsed naised. Aga kus need naised on? Mees hakkab samuti kaotama oma ürgset väge ja tugevust, oma võimu, mis on neile looduse poolt antud. Miks see nii on? Ma arvan, et süü lasub mõlemal poolel: kuna naistel on võimalus teenida tänapäeval rohkem raha, kui varem ja paljud mehed ka maksavad kõik oma naise kapriisid kinni, siis botoxiturul käib ralli, kes saab rohkem endale lubada kõikvõimalikke duuninguid ja ilulõikusi, need on ägedamad, edukamad ja lihtsalt „võitjad” ning meestel, kellel on paksem rahakott, see saab nii oma välist positsiooni konkurentide ees kindlustada, vaesemad mehed aga peavadki „leppima” duunimata naturaalsete Naistega ja neile „süstitakse” pähe järjest rohkem valehäbi, nagu nad oleks luuserid. Sealt algab ka meeste ebakindlus, sest ühiskond soosib ka sellist võistlust.
Vaatame veidi iluajalugu: baroki ja rokokoo ajastul kandsid ülikud ja kõrgklassi naised ja mehed parukaid ning duunisid enda nägu pliiga. Plii on teatavasti väga mürgine aine ja seetõttu nad ka kaua ei elanud. Aga plii valgendas näo jumet. Vaesed talupojad ja orjad, kes rügasid päevade viisi päikse käes, olid pruunimad ja jumekamad. Ülikud ennast ei pesnud, vaid puuderdasid spetsiaalses puudrikapis. Seetõttu olid neil ka parukate all täid ja näos vinnid, mida nad peitsid ilutäpikeste alla. Kasutati parfüüme higihaisu peitmiseks. Ori ja talupoeg pesi end peale tööd jõevees või võimalusel ka saunas. Nemad olid naturaalsed.
Oma elus olen ma palju iluteemadega kokku puutunud, sest teatri ja filmikaraktereid luues tuli mõista ka grimeeritava karakteri hingeelu ja mõttemaailma. Sellest kooruski roll, mida maalisin näitlejale näkku. Grimmiruumist väljudes aitas see maalitud karakter näitlejaid paremini rolli sisse minna ja veenvamalt esitada, sest näitleja tunnetas ka oma kujundatud karakterit läbi välise näo.
Olen omal nahal selle identiteedi muutuse läbi proovinud, grimeerides end meheks ja rännates sellises kestas Pärnumaal. Täpsemat kirjeldust sellest seiklusest saad lugeda minu raamatust „Kui naine armastab meest. Avameelsed kirjad mehele”. Võin kinnitada, et väline näo muutumine muudab hetkeks ka kogu su olemusliku käitumise. Miks ma seda rõhutan? Kui keegi lõikab ümber oma nägu, või muudab seda, mis ta tegelikult looduse poolt on, siis muutub ka selle inimese kogu sisu. Nägu on nagu DNA, mida muutes muudad sa kogu oma DNA-d. Kui see muutumine teeb sinust parema inimese, annab midagi olemusele ja sisule juurde ja see saavutatav enesekindlus aitab luua paremaid suhteid, siis on kõik hästi. Kui aga see muutus tekitab vastuolusid ja lõhesid hoopis sinu enda põhiolemuses ja veel suuremat ebakindlust, pettumusi ja väärastumisi, lõhub suhteid ja tervist, siis oled endale teinud hoopis karuteene. Enne süstimisi ja lõikusi mõtle sügavalt järele, kas see muutus on seda väärt või oleks võimalik elada iseendana, nii, nagu sa oled ning leppida sellega, et ükskord me vananeme ja sureme niikuinii. Ka need, kes praegu ennast lõikavad ja süstivad.
Mina, naine, tean, mis on mulle hea ja mis teeb mind ilusaks. Ole koosõlas oma sisemusega, ära kanna „maske”, ole sina ISE ja sa oledki ilus. Ilu on terviklikkus, mis kiirgab su naeratusest, puudutusest ja häälest. (Jana Paulman „Kui naine armastab meest. Avameelsed kirjad mehele”)
Elu on pidevas muutumises ja meie koos eluga. Vastuvoolu ujudes me võime uppuda. Ilulõikused muudavad inimese välimust nooremaks, kuid selle muutumisega käivad kaasas ka sisulised muutused: naistest on saanud robotid, kes oma kunstliku välise „noorusega” pidurdavad ka meeste loomulikku arengut täiskasvanumaks, mehisemaks saamisel, sest mees kasvab „suureks” eelkõige erinevas vanuses naise kõrval, mitte igavesti „neiuks” lõigatud kumminaise läheduses. Vanus annab naise arengule sügavust ja seda ürgsust, mida mehed otsivad. Olles „kohal” oma tõelise olemusega me suudame armastada tõeliselt igasugusena ja näha ka mehe ilu sellisena, nagu ta tegelikult on.
Samal teemal:
ARMASTUSE JA ÕNNE MAALETOOJAD – MILLINE ON HIND?
VÄGIVALD – ELU KIBE MÕRUMANDEL