Jana Paulman
Arvamus
Olen juba mõnda aega mänginud oma peas mõttega kirjutada ühel päeval raamat vägivalla teemal, uurida lähemalt selle kaudu, millest algab vägivald ja miks see nakatab ümbritsevaid inimesi. Miks pealtnäha väga rahulik, viisakas ja naeratav, meeldiv inimene võib ühtäkki osutuda agressiivseks ja vägivaldseks monstrumiks, kelle pea toodab vaid kaost ja kurjust ümbritsevas maailmas. Kus on selle kurjuse juured ja miks on kuri tihtipeale eksitavalt kauni kestaga?
Ma ei soovi siinkohal lahata kurjust poliitilisest seisukohast, vaadates praeguses maailmas toimuvat kaost eesotsas Ukraina sõjaga. See on ju siililegi selge, kes selles sõjas on agressor ja kurjuse kehastus. Ukraina on sattunud olukorda, kus Sauroni orkid ehk venelased vägivallatsevad nende riigis. Iga tõeline eestlane teab, mida see tähendab ja on mõttes ukrainlastega, mõni on seda ka tegudega.
Samas on see vägivallale vastu astumine vägivallaga. Kas teisiti oleks üldse võimalik? Öeldakse, et vägivald sünnitab vägivalda. Vägivallale paraku ainult hea sõnaga vastu astuda ei saa, sest vägivallatseja ei oska seda keelt.
„Elu polegi alati roosamanna, vaid mõnikord hoopis kibe mõrumandel. Tugevamatest inimestest võib see teha veel tugevamad, nõrgad võib aga hävitada või jätta hinge lahtised haavad terveks eluks.” (J. Paulman „Kui naine armastab meest. Avameelsed kirjad mehele”)
Vägivald sündis juba sellest hetkest, kui sündima hakkasime ja väljudes turvalisest emaüsast meid külm ja kõle maailm vastu tervitas. Juba sellest hetkest tuli kaasa meiega vägivalla kogemus, sest välismaailm tundus kohutavalt suur ja ebaturvaline. Vägivald on kaasa tulnud meile kõigile juba ka sellest hetkest, kui kukkusime oma esimesi samme astudes ja saime haiget. Võib olla polnud ema sel hetkel meie läheduses valusale kohale peale puhkumas ja lohutamas ning me tundsime end oma valus üksikuna. Seda kõvemini me karjusime, mida valusam oli kukkumine.
Kuuldes vanemaid omavahel sõnelemas ja üksteise peale karjumas me kogesime järjekordset vägivalda, mis sööbis juba kindla jäljena meie alateadvusse. Nähes tänaval koera haukumas iga kassi peale, kes tema lähedusse sattus, me tajusime instinktiivselt, et koer on agressiivne ja tundsime hirmu. Hirm on vägivalla poeg – just seda saime tunda igakord, kui maailm seda meile ette söötis. Oma esimeste hirmutunnetega me ei teadnud veel, et maailmas võib olla veelgi hirmutavamaid asju, kui need väiksed müksud ja kurjustavad hääled…
Vanasti kasvatati lapsi ka vitsahirmuga, et kord oleks majas ja laps ülekäte ei läheks. Paljudele see ka mõjus – laps õppis heal ja kurjal vahet tegema ja ei toppinud oma nina sinna kuhu polnud tarvis. „Laps räägib siis, kui kana pissib”, „Pole vaja liiga kõrgelt lennata”, „Kas vitsad on kaasas?” – need olid vaid mõned fraasid paljudest ajju sööbinud õpetussõnadest, mis selle ajaga kaasas käisid, et lapsi ohjes hoida. Täiskasvanuid on hirmutatud Piibli kümne käsuga ning riigi seadustega.
keegi on mingil hetkel unustanud oma lapsele öelda, et ta teda armastab
Järgmiseks vägivalla kogemuseks oli kool. Juba ainuüksi mõte kooli minna, oli lastele vastumeelne, sest koolis juhtus palju sellist, milleks laps sündides siia ilma üldsegi valmis polnud. Sealt algas „ühiskond”, sest paljud, kes praegu valitsevad riiki, olid ka koolis liidrid ja kambapealikud. Mõned neist olid ka endised koolikiusajad. Juba koolis püüdsid osad lapsed allutada teisi oma võimu alla ja terroriseerisid neid igal võimalikul moel. Lapsed on uskumatult julmad, kui nad võimu ihaldavad või hoopis liidreid kardavad. Kiusajate hulgas on nii türanne, kui ka argpükse. Samas ei saa üldse väita seda, et kõik koolikiusajad on praegu juhid, sest tihti võib leiduda ka endiste kiusatavate hulgas praeguseid liidreid ja võimsaid tegelasi. Neid on hirm karastanud ja õpetanud enda eest seisma.
Ka mina ise olen oma elus tunda saanud vägivalda alates lapsepõlvest, aga ka täiskasvanuna. Minu elu on olnud kadalipp läbi mitmete vägivallakogemuste. Vägivald on mu ajju sööbinud läbi koolikiusamiste, mida talusin ligi seitse aastat. Vägivalda sain tunda kohe, kui algas mu täiskasvanu iga ja mind kahel korral katkiste hingedega meesjätised vägistasid. Vägivald jätkus mu elus siis, kui valisin hilisemas elus oma elukaaslasteks nartsissistlike kalduvustega mehed, kellele olin oma ebakindluses kerge saak. Mitte küll füüsilise vägivalla kaudu, kuid psühholoogiliste manipulatsioonide kaudu see jätkus. Ju oli ka nende maailmas juba kord vägivald sisse juurdunud, sest vägivaldne kogemus, mis on saadud lapsepõlvest, võib hilisemas elus erineval moel avalduda. Siinkohal ma ei paindu neid õigustama ega haletsema, kuid mõistan, miks need kogemused juhtuvad. See on ahelreaktsioon varasemast vägivalla kogemusest, mis doominoefektina protsessid käima paneb.
Nüüd, kui käimas on mastaapne vägivald inimeste vahel – SÕDA UKRAINAS, on kogu see kogemuste pagas, mida olen omandanud vägivalla kohta, õõvastavalt jube. Ma poleks kunagi sel ajal, kui ise vägivalda omal nahal tunda sain, osanud aimatagi, et vägivald võib olla palju jubedam. See on normaalse inimese mõistusele hoomamatu, millised mõõtmed on omandanud vägivald. Kui ma sellest vaatenurgast vägivalda näen, siis olen õnnelik, et ma kõige kogetu juures olen ellu jäänud ja hingelt järjest tugevamaks muutunud.
Kuna Ukrainas käib elu eest võitlus nii iseseisvuse, rahvuse eksisteerimise kui ka ukrainlaste enda ELU eest, siis üksikisiku tragöödiad tunduvad selle kõrval pigem putuka hammustusena. Mina olen saanud lõpuks toetust ja abi, olen leidnud ja tervendanud ennast ja paljud mu saatusekaaslased samuti. Aga kuidas saavad ukrainlased kohapeal abi, kui nende linnu pommitatakse, naisi ja lapsi vägistatakse ja tapetakse kõige võikamal moel ning mehed võitlevad oma perede eest oma elu hinnaga? Kas eemalt vaatamine ja lippude lehvitamine aitab neid? Tunnen minagi väga abituna praegu end seetõttu, et ma ei tea, kuidas neid saaks aidata. Omal tagasihoidlikul moel ma ehk saan seda teha, kui panen kogu oma raamatu „ Kui naine armastab meest. Avameelsed kirjad mehele” tiraaži pealt saadud tulu panuseks, kuid see abi on väga pisike võrreldes sellega, mida nad tegelikkuses vajavad.
Maailm on täis kurjust, sest keegi on mingil hetkel unustanud oma lapsele öelda, et ta teda armastab. Maailm on täis vägivalda, kuna keegi on jätnud silitamata oma lapse pead. Maailm on üle ujutatud hullusest, sest kuskil üks inimene sõimas ja mõnitas oma kallist kaaslast. Maailm on tasakaalust väljas, kuna austus teiste inimeste ja Maa suhtes puudub. Kuidas igaüks saaks anda maailmale tagasi tasakaalu? Alustagem iseendast: muutudes kõige elava suhtes lugupidavaks, hoidvaks ja austavaks, andes armastust ja lootust väljaspoole, kiirates rõõmu ja ühtehoidmist kogu maailmale, me saame seda igaüks tasakaalustada. Toetades igaüks omal moel Ukrainat me toome maailmale tasakaalu tagasi. Slava Ukraini!
Samal teemal:
VERI ON PAKSEM KUI VESI – TUNNE OMA JUURI!
