Aldo Kals, matkaja
Et 11. sajandi vaimulik kroonikakirjutaja Breemeni Aadam on üht Soome lahe saart nimetanud Terra Feminarum ehk Naissaar, annab mõtlemisainet naisõiguslastele. Igatahes oli Naissaar Tallinna lahes 16. augustil sihtmärgiks ühele matkarühmale. Rohkemgi veel, huvi Eesti väikesaarte vastu meie meredel ja isegi järvedel on samale matkaseltskonnale huvi pakkunud rohkem kui tosin aastat.
Õnneks on laevaühendus pealinna ja Naissaare vahel kevadest sügiseni kindlustatud, mis tuleb reisihuvile kasuks. Matk nõuab pisut eelteadmisi ja eesmärkide püstitamist, aga lõppkokkuvõttes otsustab asja matkakorraldaja. Loomulikult on see enamvähem kooskõlas saare looduse ja ajaloo huviväärsustega, millega asutakse tutvuma.
Saarte elu sisu määravad selle elanikud. Naissaare puhul on tegu suvitus- ja turismimagnetiga, kus püsiasutus peaaegu olematu, aga matkahuvi tõmbab ligi. Osatagu seda aga kasutada ja suunata ja rahuldada.
Naissaare asend pealinna lähedal ja Soome lahes tegi temast sõjalise objekti, mis pidi kaitsma linna ja jälgima elu Soome lahes. Minevikus oli esikohal Venemaa pealinna julgeolek, mille tagamisel ei hoitud end tagasi. Sellest annavad tunnistust tänini Peeter Suure merekindluse tuhanded tonnid raudbetooni ja kaitserajatiste varemed ning isegi raudtee. Igat masti suurtükkide patareidele olid toeks miiniväljad ja sinna sadade meremiinide paigutamine ning käitlemine.
Et Eesti väinamere suursaarte neliku järel hoiab pindala poolest viiendat kohta Naissaar, ei pruugi igaüks teada. Nii see aga on. Et Soome lahe saared on ajalooliselt kuulunud rannarootslastele, pole uudis. Kahjuks lahkus see rahvusrühm punase terrori kartusel viimase sõja ajal Rootsi.
Mereäärne asustus on alati ohustatud. Olgu selle põhjuseks mereröövlid või tõsisemate vallutusplaanidega muud meresõitjad. 104 aastat tagasi oli Eesti omariikluseks valmis nii poliitiliselt kui ka sõjaliselt. Küllap oli baltisaksa lobitöö tulemuseks see, et 1918. aasta veebruaris Saaremaalt mandrile liikunud saksa okupatsioonivägi põrmustas siinse riikluse alused, poliitilise võimu ja Venemaalt Eestisse koondatud eestlaste väeosad. Nii olime Vabadussõja puhkedes raskes sõjalises olukorras. Kui punased oleksid oma esimese vallutusliku dessandi suunanud Tallinna, mitte Narva-jõesuhu, ei tea, millega lugu oleks lõppenud. Õnneks suudeti Tallinna kaitsele meelitada Briti laevastik ja kui vallutaja arvas pealinna kimbutamiseks õige aja olevat, võeti neilt sõjariistad ära. Nende nimedeks said meie merelaevastikus Lennuk ja Vambola.
Naissaare sümboliks minevikus on kindlasti Jaan Krossi poolt kuulsaks kirjutatud astronoom, optik ja leiutaja Bernhard Schmidt (1879-1935). Kaasajal on saare üheks tõmbenumbriks kõrgetasemeliste kultuuriürituste pakkumine, kus särab Nargenfestival ja Tõnu Kaljuste kultuuriline tegevus. Siia on panustanud isegi Pärnu kunagine muuseumi- ja kultuuritegelane Omar Volmer, kes kinkis saarele omanimelise suvetingimustele vastava kontserdiküüni.
Mereline ümbrus jahutab ülekuumenenud loodust ja laseb ümbritsevat nautida. Siia kuulub peotäis mustikaid-vaarikaid ja koguni suplusvõimalus.
Naissaare teeolud on nigelavõitu, aga Soome päritolu veoauto „Sisu“ tuli kõigega toime. Küllap parandab kohalikke liiklusolusid tulevikus raudtee ulatuslikum taastamine ja kasutuselevõtt.
Kindlasti oleks viimane aeg, eriti rahvusvahelist olukorda silmas pidades, et Eesti riik ei murraks pead üksnes punamonumentidega, vaid taastaks esimesel võimalusel oma territoriaalveed ja nihutaks merepiiri sinna, kuhu mereõigus lubab.
Igal juhul reisisoovitus panustada siseturismi ja hoiduda liiva kandmisest kõrbesse. Meie siseturismi võimalused on piiramatud ja pole paha oma kodumaa loodust ja ajalugu pisut paremini tunda. Seda soodustab üsna täiuslikult välja kujunenud külastus- ja matkatalude võrk, kus on kõige vajaliku peale mõeldud.
Samal teemal:
