Arvamus
Jana Paulman
Eelmisel reedel puudutasin põgusalt oma arutelus enese tervendamist. Olin seda raamatukuhja enda ees nähes isegi pisut segaduses ja koguni skeptiline, kuna tundsin end lükata ja tõugata erinevatest õpetustest ja enesetervendusmeetoditest, mida pidevalt aina juurde ja juurde toodetakse.
Küsisin endalt, et kas tõesti nende teoste autorid on kõik need meetodid ise läbi tunnetanud, ise läbi proovinud või siis kellegi peal katsetanud? Täna ma siiski ei hakka rääkima enese tervendusest ja ka mitte sensitiividest, kristallidest ega tarokaartidest.
Eelmises loos rääkisin ka natuke oma vanaema raamaturiiulist, mis mind lapsepõlves magnetina tõmbas. Ühes varasemas loos puudutasin oma emapoolse vanaema ja vanaisa ilusat armastuslugu, mis pani aluse minu elule. Nüüd olen ma ise vanaema oma nelja aastasele tütretütrele, ehk siis tema on meie suguvõsa esimene põlv, mu tütar on teine põlv, mina kolmas põlv, minu ema neljas põlv, minu vanaemad ja vanaisad viies põlv, nende vanemad kuues põlv ja minu vanaisade-vanaemade vanaisad ja vanaemad, ehk vaarvanemate vaarvanemad on seitsmes põlv. Kogu see klann mõjutab mu lapselapse elu, nagu selgus kahest raamatust, mida lugesin põnevusega, sest see selgitab palju ka minu ja kõigi mind ümbritsevate inimeste elude kohta mõndagi.
Kogu klanni valikud tehti vaarvanaisade ja vaarvanaemade poolt loodud tavade järgi
Vanasti elasid inimesed perekonniti mitu põlve ühes talus või mõisas. Tehti tööd ja töötegemises osalesid lapsedki. Põlvkondadel olid omad välja kujunenud traditsioonid, pühad ja pulmatseremooniad, matusetavad. Elu kulges sünnist surmani ühes välja kujunenud rütmis, mis põlvest põlve kujundas perekonna tavasid. Isegi oskused ja teadmised jagati põlvkonniti edasi, sest sellest koosnes perekonna identiteet ja kooskõla. Perekonnas oli oma hierarhia, kus perepea oli isa. Tema otsustas kõik perekonna põhilised otsused. Suguvõsal olid vaarvanemad kõige tähtsamad otsustajad. Kogu klanni valikud tehti vaarvanaisade ja vaarvanaemade poolt loodud tavade järgi.
Perekonnas püsis kokkuhoid ja järjepidevuse energia.
Nii Viktoria Raidos oma raamatus „Esivanemate pärand”, kui ka Ants Rootslane oma teoses „Seitsme põlve müsteerium” räägivad mõlemad nagu ühest suust, milline roll on igal põlvkonnal järeltulijatele: Kokkuvõtvalt on see nii, et esimene põlvkond (minu lapselaps) on nagu ühendus mineviku ja tuleviku vahel, kelle kätes on otsus muuta suguvõsa välja kujunenud mustreid või siis viia neid oma järglaste kaudu edasi. Teine põlvkond (minu tütar) vastutavad mu lapselapse kasvamise eest, kuidas ta edaspidi oma eluga toime tuleb ja hakkama saab, kuidas ta ühiskonnas ja materjaalses maailmas toimib. Samuti ka suhtumise ja emotsionaalse heaolu eest. Minu tütar on valinud selleks meetodiks Montessori kasvatusmeetodi, mis kindlasti annab palju mu lapselapse loovusele.
Kolmas põlvkond, ehk vanavanemad annavad edasi andeid, hoiakuid ja kogemusi, samuti ka sidet eelmiste põlvkondadega, sest kõik pärandatakse põlvest põlve. Vanavanemad toovad edasi ka vanu traditsioone ja vanu oskusi, mida nemad on saanud oma vanematelt. Neljas põlvkond on see, kelle esindajaid tavaliselt esimene põlv enam elavana ei mäleta ega tundma ei saa, kuid kelle mõju on väga oluline suguvõsa energiale: Need on vaaremad ja vaarisad, ehk siis minu vanaisa ja vanaema. Nendelt tuleb energeetiline kaitse, suhtumine armastusse ja võime soovida ja saavutada soovimatut. Viienda põlvkonna, ehk vaarvanemate vanemad toovad kaasa põlvkonna tugevuse, otsustusvõime, energia, tegutsemisvõimekuse, edu ja eesmärkide poole püüdlemise, raskuste ületamise ja saavutuste saamise. Kuuenda põlvkonna ülesanne, ehk vaarvanemate vanavanemad annavad esimesele põlvele kaasa suhtumise kommetesse ja kehtestatud seadustesse. See põlvkond vastutab ka võime eest olemaks mentor ja juht. Seitsmes põlvkond, ehk vaarvanemate vaarvanemad on suguvõsa algus. Sealt tuleb eluülesanne õiglus, suguvõsa pattude eest tasumine, perekonna saatus, suguvõsa tervendamine, maagiline muutmine ja ümber kujundamine.
(Kokkuvõtte allikas: V. Raidos „Esivanemate pärand” ja A. Rootslane „Seitsme põlve müsteerium”)
Uued põlvkonnad sünnivad surrogaatvanematest või spermadoonoritest, kes ei tea oma laste soost, rääkimata nimest ja kasvamise käigust midagi
See kõik paneb mõtlema, kui palju on praegusel ajal lõhki läinud peresid, kus enam ei teata isegi oma vanemate nimesid, rääkimata sellest, kust on pärit suguvõsa ja mida ta kaasa annab järgnevatele põlvedele. Peresüsteemid on läinud järjest rohkem nihkesse: kärgpered on uus normaalsus ja homoseksuaalsetel paaridel lubatakse „osta” lapsi. Uued põlvkonnad sünnivad surrogaatvanematest või spermadoonoritest, kes ei tea oma laste soost, rääkimata nimest ja kasvamise käigust midagi, sest nemad lihtsalt produtseerivad teistele „vanematele” lapsi. Paljudest perekondadest võetakse lastekaitse poolt lapsed hoopistükkis ära, kui lapsevanem pole jätkusuutlik oma lapsi kasvatama. Suur osa lapsi kasvab lastekodudes, kus juurtest pole neil aimugi. Kasvab põlvkond segaduses lapsi, kes oma juurtest ei tea midagi. Selle asemel kasvab järjest rohkem uusi „suunamudijaid”, kes kõik põlvkondade traditsioonid ja kombed, esivanemate pärandi ja juured emakeselt Maalt üles kisuvad ja unustuse prügikasti heidavad. Kui ammustel aegadel andsid esivanemad oma oskusi, olgu see majade ehitamisel, kokakunstis, arstiteadmistes või kasvõi mööbli disainimisel edasi põlvest põlve ja nii kasvasid dünastiate kaupa suuri ja andekaid meistreid ja geeniusi. Praegu ei osata isegi naela seina lüüa, ostetakse vaid masstoodanguid, mis esimese paari kuuga ära lagunevad ja süüa oskavad teha vaid vähesed noored – kõike saab ju poest. Puudub tööharjumus ja oskuste pagas, millega ellu minna. Kui meie esivanemad suutsid kõik asjad majapidamises ise ära teha majaehitusest kuni toiduainete kasvatamiseni ja riiete õmblemiseni, siis nüüd tarbimisühiskonnas toodetakse vaid rämpsu ja rahuldutakse enda oskamatusega. Inimesed on mugandunud, istuvad vaid internetis või televiisori ees ja vegeteerivad. Aga mida neil on järgmisele põlvkonnale anda?
Maa risustamine näitabki seda, et uutel, järgnevatel põlvkondadel pole juuri
Kui meie vaarvanemad uskusid jumalasse ja austasid teispoolsust, kummardasid igat leivapalukest ja palusid andeks, kui see kogemata maha kukkus, siis praegu heidetakse prügisse isegi täiesti söögikõlbulik toit, sest toimub ületootlikus ja müük. Inimesed ei austa toitu, kuna tootmisjuhtimine on uue põlvkonna, meie lapselaste vanemate juhtida. Laristamine ja Maa risustamine näitabki seda, et uutel, järgnevatel põlvkondadel pole juuri. Nad ei tea enda päritolust ega esivanematest midagi. See pole isegi ausees: tunda oma eelkäijaid, kuigi Viktoria Raidose sõnul iga valik, mida järgnev põlvkond teeb, võib nõrgestada, või ka tugevdada esivanemate energia mõju järgnevatele põlvkondadele. Sellest järeldades saan mina aru, et nii võib ka klannide viisi suguvõsasid, või ka terve inimkond lõpuks välja surra. Neid lihtsalt ei mäletata. Ja mälestustel, mäletamisel on väga suur roll sugupõlvede jätkumisel ja järjepidevusel.
Need valikud, mida me teeme täna, olgu tegemist oma pere hoidmisega, või kellegi teise inimese hävitamisega, isegi ükskõiksusega kellegi suhtes, või kellelegi halvasti öeldes, kedagi alandades me peegeldame tegelikult kogu oma eelnevat suguvõsa. Hülgamine ja petmine, tapmine ja perekonnast välja heitmine või lahkumine nõrgestab ja hävitab terve suguvõsa energiat.
Ants Rootslane ütleb, et kõikides meie hädades on süüdi meie esivanemad. Konstellatsiooni kaudu on võimalik neid mõjutusi uurida täpsemalt, miks me elame täna sellist elu, nagu elame. Miks meie valikud on just sellised, nagu on ja miks satume ikka ja jälle ühtedesse ja samadesse suhtemustritesse, mis meile head ei tee. Samas oleks aeg võtta ka ise vastutus ja muuta seda koodi sellega, et uurida oma juuri ja esivanemate tegemisi, mõtteid ja tundeid, läbielamisi. Tunda neid ja tunnetada läbi enda olemuse nende kohalolu. Anda neile andeks, kui nende valikute tõttu on järgnev põlvkond kannatanud. Teha nende elust endale õppetunnid ja hoida sidet esivanemate vaimuga.
Oma surnud lähedasi, oma esiemasid ja esiisasid tasuks meenutada, neist rääkida ja küünal panna
Tänapäeval on olemas selleks palju võimalusi alates geneetilisest DNA uuringust, lõpetades arhiivide ja kirikukirjadega. Netist leiab palju infot kasvõi oma esivanemate elupiirkonna ja kommete kohta. Võtta neist oma ellu parim õpetus ja anda edasi enda järglastele, esimesele põlvkonnale, kes alles sünnib. Nii saab oma juuri, oma suguvõsa allikat veidi tugevdada. Oma surnud lähedasi, oma esiemasid ja esiisasid tasuks meenutada, neist rääkida ja küünal panna nende hingele, sest tänu neile oleme ka meie ju olemas. Ja olla neile südamest tänulik selle eest, et andsid meile ELU. Iga meie tegu, iga otsus paneb järgneva jälje meie järglaste arengusse.
Kui mees ja naine kohtuvad, tekib armastus, sellest sünnivad lapsed ja järgneb põlvkondade kaupa samu valikuid. Ants Rootslane ütleb, et oleme üksikud nii sündides kui ka surres. Nii see on, aga meie elu ei pea olema üksik, kui suudame hoida sidet enda sugulastega, oma juurtega. Ükskõik, millises maailmanurgas me ka ei asuks. Nii kestab ka rahvus, kui kestab inimene oma perekonnas.
Samal teemal:
