Fotogalerii
23. juunil toimus Kuressaare Laurentiuse kirikus võidupüha oikumeeniline jumalateenistus, millest võttis teiste hulgas osa ka presidendipaar Karised ja Riigikogu esimees Järi Ratas.
Jumalateenistusel teenisid EELK peapiiskop Urmas Viilma, Eesti Kirikute Nõukogu president Anti Toplaan, EELK Kuressaare koguduse õpetaja, assessor praost Peeter Paenurm ja teised, samuti oikumeenilised külalised. Orelit mängis organist Rita Naaber. Laulis Kuressaare koguduse segakoor Sauer, mida juhatab Anneli Tarkmeel.
Koorilauluna kõlas Tõnis Mäe ja Villu Kanguri palve: „Looja, hoia Maarjamaad ja andesta…”
Peapiiskop Urmas Viilma luges jutlust alustades Uuest Testamendist Jeesuse sõnu oma jüngritele: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.” Jh 16:33
„Mis on rahu? Sellele küsimusele võime kõik oma peas vastust otsida ja tõenäoliselt erinevad meie vastused nüanssides pisut üksteisest. Sõltub ka, millist rahu silmas peame.” Ta nimetas hingerahu seisundit, kodurahu, ühiskondliku rahu.
„Rahvusvahelisest rahust räägime siis, kui valitseb heanaaberlik läbisaamine ja kokkulepetest kinnipidamine rahvaste ja riikide vahel nõnda, et ei toimu sõda ega ohusta terrorism ning oleks turvatunne. Selline rahuseisund märgib ka usaldust maailma erinevate riikide valitsejate vahel nii lähedal kui kauge.”
Rahu saavutada on oluliselt raskem kui rahutusi tekitada. „Lõplik rahu saavutatakse alles siis, kui kõik on selle saavutamisest huvitatud. Millal saabub selline hetk sõja tingimustes? Ilmselt alles siis, kui edasi sõdimine toob suurema kahju kui rahu sõlmimine. See on kaine kalkulatsioon.”
Kaotada oli kõik. Nagu ka võita oli kõik.
Vabadussõjas ei olnud noorel Eestil palju võimalusi. „Kaotada oli kõik. Nagu ka võita oli kõik. Sarnases olukorras on praegu ka Ukraina pidades oma vabadussõda Venemaa vastu.”
Eestil tuleb praegu oma Vabadussõjas kättevõidetud rahu säilitada.
Peapiiskop tsiteeris Laidoneri, kes kirjutas 26. septembril 1944. aastal Kirovi vanglas viibides oma „Prantsuse-vene sõnaraamatusse“ oma poliitilise testamendi viimased mõtted: „Inimesed surevad – rahvas ei kao, rahvas elab edasi“. Pisut ettepoole sama raamatu lehekülgedele oli Laidoner kirjutanud veel: „Riikline iseseisvus on iga kultuuriliselt arenenud rahva suurim ideaal, ilusaim paleus.“
tunda ära õiged hetked rahu saavutamiseks
Tema sõnul on meie rahva juhid osanud tunda ära õiged hetked rahu saavutamiseks mõõga tõmbamiseks või ka rahu hoidmiseks mõõga tuppe jätmiseks. See on suur jumalik tarkus.
„Kurjus ei saa aga kunagi lõplikult röövida usku, lootust ega armastust. Kui ka kõik muu meilt röövitakse, siis usku, lootust ja armastust mitte.”
Jaapani kirjanik Endō Shūsaku on kirjutanud: „Kui lihtne on suremine ilusate ja heade asjade nimel, aga katsu sa surra viletsate ja kõlbmatuteks muutunud asjade nimel.“ (Romaanis „Vaikus”) See on mõtlemapanev tõdemus. Me peame ehitama riiki, mille nimel ollakse valmis jätma elu. Nõnda ei ole rahu hoidmine midagi muud, kui pidev töö selle nimel.
Kogu jutlust saab lugeda siit.
Urmas Saard