AIN KEERUP ELU TEATAVAS PÖÖRDEHETKES

Intervjuu

Ain Keerup abistab õpilasi Eesti Vabariigi aastapäeva (24. veebruar 2014) varahommikusel pidulikul lipurivistusel Sindi raekoja esisel tseremooniaväljakul. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Käesolev usutlus ei ole toimunud ühel mõne tunni pikkusel vahetul kohtumisel. Küsimused ja vastused kujunesid mõnevõrra pikema aja kestel, osaliselt vahetul kokkusaamisel, suuremalt jaolt siiski kirjavahetuses. Ain Keerup pöördub vastustes paljudel kordadel ikka ja jälle lipuvilje juurde, mis näib olevat tema jaoks midagi väga südamelähedast. Aga ta räägib mõtlevale inimesele rohkelt olulist ka muudes valdkondades.

Ain Keerup uute väljakutsete lävel. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Sinu otsus Sindi gümnaasiumi direktori ametist lahkumise kohta tuli mullu juunis avalikkusele ootamatu üllatusena. Toona vastasid ajakirjanduse huvile, et rohkem võib küsida pärast viimast tööpäeva, 8. juulit. Sinu esmane vastus ameti mahapanekust poolte kokkuleppel, mida kinnitas Tori vallavalitsuse haridusjuhtki, polnud küllalt ammendav. Kuna küsimus pole tänini minetanud Sindi rahva huvi, palun 14 kuud hiljem ikkagi pisut enam tegelikkuse tagamaad avada.

Ega siin mingit uudispommi plahvatamas ei ole. Kui koolijuhi ja koolipidaja arvamused kooli juhtimisest ja kooli tulevikust 100% ei kattu, hakkab koostöö muutuma järjest keerulisemaks. Just nii juhtuski.

Lahkumine oli tõesti minu otsus, aga see mõte ei saanud alguse minu peast.

Olen sageli mõelnud, et kuidas inimesed poliitikasse asudes arvavad korraga olevat kõige teadlikumad kõikides valdkondades. Aastate pikkune praktiline kogemus muutub poliitiliste otsuste tegemisel sageli pidurdavaks asjaoluks. Ja kui koolijuht ei ole valmis oma põhimõtteid kergekäeliselt muutma, jõutakse olukorda, kus tuleb teha ise otsuseid. Lahkumine oli tõesti minu otsus, aga see mõte ei saanud alguse minu peast.

Sina tulid Sinti mõned kuud varem, kui mina. Me mõlemad kasvasime ja arenesime Sindi Vaimu tundma õppides üsna kõrvuti, kuigi päris erinevates ülesannetes.

Koostöö sinuga on olnud tõesti väga hea, ja ühise tegevuse tulemusena on kuidagi märkamatult sündinud Sindi Gümnaasiumis ja Sindis väga olulisi hetki. Sina oskasid lipukultuuri edendamise idee väga targasti koolirahvani tuua. Minu tagasihoidlik roll oli lipukultuuri edendavat meeskonda koostöösse suunata ja olla vajalikul hetkel olemas. Tegime seda tänuväärset tööd rõõmuga, ise seda tegevust nautides.

Kristiina Anufrieva, õpilane (22.02.2017): „Igahommikune esimene lause, mida siin koolis kuulda saab, on direktori legendaarne: „Tere hommikust!“ Iga laps teab seda madalat ja pehmet häält, mis meid hommikuti tervitab.”

Loe lähemalt

Sageli ei osata toimuvat tähtsustada reaalajas, vaid pigem tagasivaates. Meie koostöös, loomulikult koos paljude teiste väga heade kolleegidega, sai Sindi Gümnaasium tuntuks ka väljaspool kodumaakonda. Eraldi pean vajalikuks nimetada õpetaja Eneli Arusaart ja õpetaja Lembit Roosimäed, tänu kellele sündis arvukalt õpilaste teadvust tõstvaid õpilaskonverentse. Lipukultuuriga seotud üritused ja õpilaskonverentsid olid alati korraldatud väga kõrgel tasemel. Usun, et paljud noored said just nendest ettevõtmistest sütitatud austama oma kodumaad ja lugu pidama Eesti Vabariigi sümbolitest. Lipurivis seismise tunnet ei ole sõnades võimalik edasi anda, seda peab kogema. Ja sajad Sindi Gümnaasiumi õpilased on seda kogenud.

Juhtisid Sindi gümnaasiumit pea kuraditosin aastat. Mõnede arvates on tänapäeval optimaalne ühes kohas ametis olla seitse aastat, Sina ületasid seda aega ligemale kahekordselt. Mida pead selle aja õnnestumisteks?

Öeldakse, et ennast ei tohi unustada kiita, aga jään siin eriarvamusele. Oluline pole see, mida mina arvan, vaid see, kas minu tegevust mõne aja möödudes mäletatakse. Sinu küsimused mulle rohkem kui aasta pärast Sindi Gümnaasiumist lahkumist, on märk sellest, et mäletatakse.

Eesti Vabariigi sajandal aastapäeval usaldab Ain Keerup Sindi raekoja tornis lehvinud lipu, mis talle kingiti 50. juubeliks, oma õpilase Chätlyn Partsi hoolde, et kanda uue põlvkonna esindajana edasi lipuviljet. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Iga direktor jätab jälje kooli ajalukku. Minu puhul on selleks eelkõige lipukultuuri edendamine ja õpilaste isamaaline kasvatus. Saavutasime selle, et paljud õpilased suhtusid lipu kandmisse ja lipu austamisse enesestmõistetavalt. Loodan, et tulevikus jätkatakse sellega sama aktiivselt. Praegu pole väga aktiivset tegevust märganud, aga natuke saab olukorda põhjendada ka koroonat nimetades.

Sindi Vaim, millest räägitakse, on paljuski seotud kooli ja kooliinimestega

Ka gümnaasiumiastme säilitamine on olnud mulle suureks südameasjaks. Kool on kogukonna jaoks äärmiselt oluline. Ka Sindi Vaim, millest räägitakse, on paljuski seotud kooli ja kooliinimestega. Ja minu roll on olnud sädeinimesed kokku siduda, et siis üheskoos püstitatud eesmärkideni jõuda.

Kas koolipidaja ja uus koolijuht on gümnaasiumiastme säilitamise vajalikkuses minuga ühte meelt, selgub lähiaastatel.

Lipuvilje kujundamises osutusid noortele ja enamikele Eesti koolidele suurepäraseks eeskujuks, mida märgati üleriigiliselt. Pälvisid koguni haridusministri tänukirja, rääkimata lipu seltsi korduvatest tunnustamistest.

mõte luua ka Viljandisse Eesti Lipu Seltsi osakond

Eks me kõik vajame tunnustamist. Ja loomulikult ei salga, et tunnustus on teinud head meelt. See kinnitab, et oled teinud õiget asja. Ja teinud seda niivõrd hästi, et seda on märgatud. Aga see tunnustus ei ole ju ei mulle, ega koolile, vaid ennekõike neile noortele, kellega koos on lipuviljet edendatud. Olen oma õpilastele väga tänulik ja nende üle väga uhke. Seda, et ei olda isamaalised ainult sõnades, vaid ikka tegudes, kinnitasid austatud vilistlased oma kohalolekuga ka käesoleva aasta Eesti lipu päeva tähistamisel Viljandis. Lipuspaleeriga kaunistati mälestusüritust esimese sinimustvalge õmbleja Emilie Rosalie Beermanni haual Viljandi Vanal kalmistul. Usun, et sellega innustati ka Viljandi ja Viljandimaa noori tulevikus lipuviljega tegelema. Igal juhul tekkis üritusest osavõtjate seas mõte luua ka Viljandisse Eesti Lipu Seltsi osakond.

Tagantjärele vaates oled olnud kahtlematult eelmise kümnendi Sindi Vaimu (millele on tähelepanu osutanud ühiskonnategelane Trivimi Velliste) hoidja ja kujundajana mitmete oluliste tugisammaste kõrval üks toekamaid.

Üksi ei tee inimene midagi. Kõige alus on hea koostöö, ja meil oli Sindi Gümnaasiumis väga hea koostöö. Igaüks teadis oma rolli, ja oma ülesandeid täideti suure pühendumisega. Loomulikult oli kõrvale jääjaid, ja ei puudunud ka kritiseerijad. Aga kui tead, miks sa midagi teed, siis läbimõtlemata kriitika ei häiri. Olen alati olnud seda meelt, et kõik, mida tehakse haridusasutuses, tuleb teha laste huve ja arengut silmas pidades.

Kas midagi tahtnuks Sindi gümnaasiumi juhtimises tagantjärele tarkuses paremini või teisiti teha?

Sellele küsimusele vastamine on suuresti energia mõttetu kulutamine. Me kõik teeme oma juhtimisotsused selles keskkonnas, mis meid just sel hetkel ümbritseb. Tagantjärele tarkus on täppisteadus. Alati oskavad need inimesed juhtimisotsuseid paremini teha, kes hetkel ei juhi. Vastutusvabalt võib olla paljusõnaline ja paljulubav. Olukord on teine kui tuleb iga lendu lastud sõna eest ka vastutada. Julgus vastutada on oluline juhi omadus, ja mina olen alati julgenud vastutuse võtta. Seepärast pole mul ka vaja midagi kahetseda.

Paljud tippjuhid, nagu sinagi, on nüüdseks Sindis vahetunud. Kas sul on teatepulga üle võtnud inimestele mingi sõnum öelda?

Eks uued juhid on toodud eesmärgiga juhtimist veelgi paremale tasemele viia. Kas see alati õnnestunud on, teavad öelda inimesed, kes töötasid nii varasemate juhtide kui ka uute juhtide alluvuses.

Kristi Suppi, õpetaja (24.06.2017): „Direktor Ain Keerupi kõned on väga vahetud, pikitud huumoriga, mõnusalt ette kantud.”

Loe lähemalt

Ühe mõttetera siiski ütleksin. Ükskõik kui üllas eesmärk ka ei oleks, kõige tähtsam on protsessis alati inimene. Kooli puhul on selleks õpilane. Kõik otsused, mida teeb koolijuht või siis kooli juhtkond, peaksid lähtuma õpilase arenguhuve silmas pidades.

Oled teinud viimase aastaga oma elus olulise pöörde: vahetanud elukohta ja 16-aastase koolijuhi kogemusega haridusteaduse magistrist on saanud Viiratsis asuva Viljandimaa hoolekandekeskuse direktor.

Tuli selle teadmisega leppida, ja olla valmis uuteks põnevateks väljakutseteks

Tõsi ta on. Aga ma pole teinud sellest kunagi saladust, et minu esimene valik Viljandisse tulles oli ikka koolijuhi ametikoht. Aga kõikidel soovidel ei ole ette nähtud täituda. Pärast mitme etapilist konkurssi, ja mitme nädala pikkust ootamist sain teada, et jäin konkurentsis auväärsele teisele kohale. Tuli selle teadmisega leppida, ja olla valmis uuteks põnevateks väljakutseteks.

Seejärel osalesin edukalt Viljandi Hoolekandekeskuse juhi konkursil. Nii et tänaseks oman kogemusi töös inimestega elukaare mõlemas otsas. Usun, et see on vajalik kogemus.

Midagi oled ka alles hoidnud ja endaga kaasas kandnud. Eesti lipp näib olevat jätkuvalt sulle väga südamelähedane.

Tõsi. Lipukultuuri edendamine Viljandis ja Viljandimaal on minu plaanides täiesti olemas. Aga alles ei ole jäänud vaid lipukultuur, vaid ka palju häid sõpru ja kolleege Sindist. Veel nädal tagasi saime väga heade sõpradega Sindis kokku ja arutasime Eesti Lipu Seltsi Sindi osakonna tuleviku teemadel.

Lipu seltsi esimees Jüri Trei ja Ain Keerup on ühel meelel vajaduses asutada Viljandis lipu seltsi osakond. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Elu on kinnitanud fakti, et tõelised sõbrad jäävad. Samas tuleb kahetsusega öelda, et paljude heade kolleegidega on suhtlemine katkenud. Võib olla on see ajutine, aga võib olla ka mitte. Aga olles suhtleja loomuga, on ka Viljandis ja Viljandimaal tekkinud palju uusi tuttavaid.

Nagu Sindi gümnaasiumist lahkumine, tuli teatava ootamatusena ka sinu otsus kandideerida Viljandi vallavolikogusse. Oled seni pikalt hoidunud poliitikast? Millest selline suundumus?

igal öeldud sõnal on kaal, ja sõna tuleb pidada

Elu pakubki aeg ajalt üllatusi. Ega ma poliitiku karjäärist väga unistanud ei olegi. Ma ei tulnud Viljandimaale teadmisega, et hakkan siin nüüd kohe kohalikku elu aktiivselt arendama. Tuli mullegi väikese üllatusena, et minuga võtsid ühendust Viljandi valla auväärt inimesed ning palusid mind valimistel koos nendega osaleda. Võtsin 24 tundi mõtlemisaega, ja nõustusin. Olen ju aastakümneid tegutsenud haridusvaldkonnas, ja suurema osa sellest koolijuhina. Praegu olen aktiivselt tegutsemas sotsiaalvaldkonnas. Usun, et minu kogemused nendes valdkondades võivad olla otsuste kujundamisel väärtuslikud.

Ain Keerup lipuga, millel on samuti oma lugu jutustada. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Vastse Viljandi valla elanikuna suurt valimiskampaaniat teha ei plaani. Samuti ei jaga tühje lubadusi. Olen harjunud sellega, et igal öeldud sõnal on kaal, ja sõna tuleb pidada. Parim reklaam igale inimesele, on tema teod. Mõnes mõttes on olukord minu jaoks mittesoosiv, sest aastaga pole väga palju veel teha saanud, ja varasemad teod pole Viljandi valla elanikele kahjuks teada.

Samas kinnitan, et kui peaksin volikokku pääsema, siis oma valijaid ei peta, ning kindlasti asun volikogu liikme kohustusi ka aktiivselt täitma. Praegu olen lihtsalt kandidaat Viljandi vallavolikogu valimistel.

Tänan jutuajamise eest!

Urmas Saard

Samal teemal:

KUIDAS VAHEL SIHIK PAIGAST NIHKUB EHK TÕRJUTUD NOORED

AIN KEERUPI LAHKUMINE SINDI GÜMNAASIUMI DIREKTORI AMETIST EI TULNUD OOTAMATULT

AIN KEERUP: TA OLI OMA KÄEST TEINUD VÄRVIGA JÄLJENDI

Ain Keerup: käesolev aasta on olnud väga viljakas lipuvilje aasta

Ain Keerupis olnud põllumehe kutsumus rändas abikaasa sisse

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga