PIPIGA INIMESEST, TÖÖST, SUHETEST JA VABAAJA SISUSTAMISEST

Pipi-Liis Siemann oma töökabinetis. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Kui ma juba Kohtu tänava maja kolmandal korrusel Türi vallavanema Pipi-Liis Siemanni avaras töötoas istusin ja temaga taas kohtusin, meenus miskipärast kohe sama hommiku bussisõidul toimunud telefonivestlus tuttavaga, kes kuulis minu Türile minekust. Helistaja küsis naljatades tuntud laulusõnadega: „Kas külla Jürile…?” Vastasin: „Pipile”. Tema imestunult: „Kas nimi?” Selgitasin: „Muidugi nimi. Teda teab Järvamaal pea iga inimene.”

Pipiga Pipist

Rääkisin siis veidi naljakast kõnelusest ka vallavanemale. Võimalik, et veel mõnele teiselegi tuleb suhteliselt harva esinev nimi üllatusena. Arvatakse, et Pipiga saab kohtuda üksnes Astrid Lindgreni lasteraamatus. Just seepärast küsisingi hakatuseks endalegi ootamatult kas Türi Pipi ka ise ennast kuidagi Pipi Pikksuka raamatust ära tunneb?

mängisin puude otsas

„Ma hakkasin kolmeselt lugema ja olen siiani väga suur lugeja. Ema ütles, et tema ei õpetanud, aga olin lihtsalt hakanud. Pipi Pikksukk oli mul ikka ammu loetud ja mitu korda. Loen siia maani raamatuid korduvalt,” haaras Pipi sõnasabast ja tuli alustatuga ladusalt voolava jutustamisega kaasa. „Mulle Pipi meeldis ja eks ma selles mõttes teda hea meelega endaga samastasin. Olin võibolla rohkem poisilik tüdruk. Elasin üksikus kohas, mängisin puude otsas. Vanaema juures olid suured õunapuud. Puud olid jagatud elutoaks ja magamistoaks. Mängisin üksinda, sest vennad olid väiksemad. Kukkusin alla ka. Sain kõigi asjadega hakkama. Suuremaks saades ja kooli minnes ma ei saa öelda, et see nimi oleks kogu aeg meeldinud. Tähelepanu ta tõmbas, ühelgil teisel lapsel sellist imelikku nime ei olnud ja kui jälle öeldi minu nimi valjusti välja, siis kõik vaatasid. Ma tundsin natuke kohmetust ja piinlikust. Lapsele see liigne tähelepanu ei ole alati meeldiv.”

Nüüd leiab vestluskaaslane, et täiskasvanu elus on see nimi tegelikult päris sobiv ja kasulik. Inimestel püsib hästi mälus ja tänu sellele jääb ta ise samuti neile meelde. Enamasti ta ei peagi oma perekonnanime kasutama, sest segi ajamist ei ole. „Tihtipeale pöördutakse minu poole isegi ametlikes olukordades ainult eesnimega, mis mulle väga meeldib.” Natuke järele mõeldes tunnistas, et ega õpetajatel ei olnudki temaga lihtne. „Selles mõttes olin ma hakkaja ja isepäine lapsepõlves kindlasti. Olin küll hea ja tubli õpilane, aga mul oli alati oma arvamus. Eks ma murdeeas väljendasin seda ka õige aktiivselt.”

Pipilikult riskijulge Pipi

Olin juba enne Pipiga kohtumist kuulnud ühelt tema lähemalt töökaaslaselt, et Pipi ongi isepäine ja riskijulge.

Pipi-Liis Siemann Kaitseliidus. Foto erakogust

„Eks riskijulgus on nii nagu meil kõigil. Vanemaks saades hakkad rohkem kaaluma oma tegevust. Ma ise ei ütleks, et oleksin väga suurte riskide võtja. Oma arvates olen ikkagi üsna ettevaatlik. No näiteks – mul on tehtud täiskasvanu eas mootorratta load. Osade inimeste arvates on mootorrattaga sõitmine väga suur risk. Teine hobi on sukeldumine. Nende puhul on riskid väga selgelt olemas. Sukeldumist peetakse väga riskantseks, aga ma ei tea mitte ühtegi teist sellist hobi, kus oleks vaja kõik oma tegevused enne vette minekut sellise ääretu täpsusega läbi mõtelda.”

Mootorrattur on ju liikluses teiste liiklejate poolt väga haavatav

Samas muretseb Pipi rohkem oma 25-aastase tütre pärast, kes tahab ema eeskujul samuti mootorratturi load ära teha. „Ma ei olnud väga rõõmus. Mõtlesin, kas seda ikka on tarvis? Mootorrattur on ju liikluses teiste liiklejate poolt väga haavatav. Üks sõit lõppes mul viletsasti, ei suutnud ratast vajalikult taltsutada – aga ikkagi mitte midagi hullu, vaid lihtsalt kogemus.”

Küsin, kas nüüdseks on Pipi lapsepõlve Pipi Pikksukaks olemisest taandunud või jääb mingi osa siiski kogu eluks külge?

„Öeldakse, et nimi on väga suur osa sinu identiteedist. Ise arvan küll, et olen välja kujunenud isiksusena eemaldunud Lindgreni Pipist. Aga näiteks reeglid, mida Pipi-Pikksukk eiras… Ma täidan küll reegleid, aga arutuid või ebaasjakohaseid reegleid püüan võimalusel muuta – mitte kohe lausa eirata. Arvan, et reegleid ei pea pimesi järgima ja tuleb lähtuda vajadusest.”

Keegi selle vallamaja inimene lausus hiljuti, et Pipi ongi eriline inimene, iseäranis selles valdkonnas, kus tihtipeale küünarnukid on tarkusest tähtsamad.

Pipi-Liis Siemann oma töökabinetis. Foto: Urmas Saard / Külauudised

„Jah, see on vastuoluline. Kui minust sai vallavanem, jäi meelde ühe raadiokommentaatori ütlemine: „Noh, see süüakse küll kähku ära.” Aga mind ei ole ära söödud. Arvan, et ma ei olegi pidanud väga palju selles suhtes oma küünarnukke kasutama. Kannad surun küll vahest tugevasti maasse, kui mul on oma seisukoht olemas. Enamus probleeme tekib üksteisest mööda rääkimisel. Mina olen nõus inimestega lõputult selgitama ja veenma ja veelkord rääkima mispärast ja kuidas. See võibolla eristab küll mind mõnest teisest juhist, kes lausub lihtsalt, et nii on otsustatud ja nii on. Aga nii ei käi juhtimine vist juba ammu, et kirjutad paberile allkirja ja riputad ukaasi välja.”

Hea omavalitsuse tööd ei näegi

Türi vald on inimeste arvult Järvamaa suurim ja Pipi avaldab arvamust, et terve maakondki võiks olla üks omavalitsus. Kas sellega ei kaugene kogukond otsesuhtlusest vallavalitsusega, ka vallavanemaga?

Pipi leiab, et hea omavalitsuse tööd ei näegi. Tavaliselt jääb omavalitsuse igapäevane töö silma siis kui midagi on valesti. Kui kõik on korras ja toimiv, siis ei olegi inimesel tarvis omavalitsusse tulla. „Enamasti ongi piltlikult öeldes nii, et inimesel oli vanasti vallavalitsusse asja kahel korral: sündi ja surma registreerima, samuti kaeve ja ehitusluba taotlema. Omavalitsuses peavadki olema asjad nii korraldatud, et inimesel poleks vaja kuhugile pöörduda. See oleks ideaal.”

Teisest küljest mõistab Pipi, et inimesed tahavad aeg-ajalt nagu kinnitavalt suhelda või küsida, muret kurta.

Pipit tundjad ütlevad kiitvalt, et ta ei jää kõrvaltvaatajaks, kui koduvalla või maakonna head nime üritatakse kahtluse alla seada või seda rikkuda.

Pipi-Liis Siemann sõpradega matkamas. Foto erakogust

„Olen pika meelega, aga mulle üldse ei meeldi igasugune ei teiste inimeste ega Türi valla ega Järvamaa maine kahjustamine. Tundub, et sellega saeme sama oksa, mille peal istume. Kui näiteks meie enda Järva Teataja kirjutab esikaane loos, et meil on kõik halvasti ja lootus kadunud, inimesed lahkuvad, siin midagi ei juhtu… No mis mulje see jätab teistele ja meile endale? Põgene – on see signaal. See jätab mulje nagu siia jääksidki need inimesed, kes mujale ei kõlba, kes mujal hakkama ei saa.”

Negatiivse esile tõstmine üldisest kontekstist on väga laiduväärne

Ta selgitas maine kaitsmise, hoidmise ja kujundamise tähtsust lähemalt: „Kui oponendid hakkavad midagi maha tegema ja ütlema, et vallas või maakonnas on kõik halvasti, siin midagi ei juhtu ja ollakse sabas sörkijad – noh, see ei oleks esiteks tõsi. Teiseks tekitaks kuvandit, mis ei meelita ettevõtjaid ega elanikke siia tulema. Negatiivse esile tõstmine üldisest kontekstist on väga laiduväärne. Rääkida tuleb probleemist, olgu või ajakirjanduses. Kutsume seda lahendama. Pakume välja lahendusi. Üle Euroopa on meil ju tegemist elanikkonna vananemise ja rahva kahanemisega ja kui näiteks maakonna leht musta äärisega pealkirja avaldab, et jälle jäi meid niipalju vähemaks, siis annab see kõigile väga negatiivse signaali. Mina tahaksin keskenduda praktilistele lahendustele, mitte hädaldamisele või vingumisele, mis ei vii kunagi edasi.”

Pipi-Liis Siemann oma töökabinetis. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Kiitmist vääriv sport ja sportlik liikumine

Pipi hoidub teadlikult ülemäärasest kiitmisest, aga ta hindab kõrgelt aasta teoks valitud spordiklubide liidu tegevust. „Liit andis pandeemia aastal tuhandetele inimestele võimaluse liikuda ja oma aega veeta. Võimalused leiti isegi siis kui tundus, et mitte midagi enam teha ei saa.”

Sportlikust liikumisest rääkides näen ka Pipis endas head eeskuju. Ta nimetab ennast rahvasportijaks, kes pole sportlane, aga osaleb maratonidel, poolmaratonidel ja triatlonis. „Kui on vähegi tervist ja liikumisega pidevalt tegeleda, siis on need distantsid täiesti jõukohased. Minu ajad on sportlase mõttes väga aeglased, aga ma olen vastupidav. Mulle on väga hingelähedane eriti laste liikumine.” Pipi ei pelga oma tervisest rääkimist. Tal on põlv lõigatud, seljas kaks diski paigast nihkunud. Ainus, mis nende puhul aitab, on Pipi kogemusel mõistlik kehakultuur. „See on tõsi. Ma olen paljude tohtritega rääkinud. Lisaks meditsiinile pead sa iga päev tegema harjutusi. Tund aega päevas liigutamist on jumala õige tegu!”

Pipi ei kiida heaks hoolivaid lapsevanemaid, kes toovad autoga lapsed trenni. „Lapsepõlves ronisin puu otsa. Tänapäeval seda ei tehta. Ka minu kolmas alaealine laps ei ole kunagi puu otsa roninud. Laste liikumisharjumused on muutunud. Liikumisega kaasnev osavus on tohutult kannatada saanud.”

Pipi-Liis Siemann oma töökabinetis. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Tänavusel talvel sai Pipi paarsada kilomeetrit suusatada. Tolli metsa suusaraja valgustatud ring on kolm kilomeetrit. Eelmisel kahel aastal ta ei saanud suuskasid alla. „Iseendaga tuleb võistelda ja võidelda koduse diivani peal. Ega liikumine ei ole raske. Pärast väsitavat tööpäeva välja minemine on pingutust nõudev eneseületus.”

Kaitseliidus ja Rotarys

Türil leidub hulk toimekalt tegutsevaid inimesi, nende hulgas ka kaitseliitlasi. Kui Pipit kutsuti liituma, ega ta siis enda sõnul midagi kaitseliidust teadnudki. Teadis üksnes, et riigikaitseline isamaaline organisatsioon. „Tegevliige peaks läbima kaitseväe või sõduri baaskoolituse. Muidu sa ikka õige kaitseliitlane ei ole. Ja minule poolikult asju teha ei meeldi. Baaskursuse läbimine on kohati raske, aga piirduda ainult laigulise mundri selga tõmbamisega oleks näiline kaitseliitlane.” Siin see Pipilik lõigi välja, et kaitseliit sobis talle paremini kui naiskodukaitse ja ta läbis sõduri baaskursuse. „Minust ei saa kunagi eesliini võitlejat. Seal võin teistele jalgu jääda. Aga ametist tulenevalt on mulle antud rohkem sidepidaja rolli kaitseliidu ja kohaliku omavalitsuse vahel.”

Rotary klubi on Türil olnud traditsiooniliselt meeste klubi, aga Pipi sõnul oli mõistlik ka naisi liituma kutsuda. „Ja mina olin katsejänes, kellele esimene kutsumine tehti. Presidendi amet on roteeruv. Sellel aastal jõudis järg temani. „Väike klubi, aga me püüame küll kohalikul tasandil väikest abi anda. Tublimatele olümpiaadidel osalejatele teeme kevadeti pisikese rahalise preemia, mis alati toredasti vastu võetakse. Preemiasummad jäävad alla saja euro.”

Suuremalt osaletakse koos teiste klubidega ja rahvusvaheliselt. Türi perearstikeskusele aidati muretseda röntgeni aparaat, erivajadustega laste päevakoolile igasuguseid vahendeid ja kunagi isegi buss.

Heategevust ongi Eestis vähe, sest inimesed on oma eluga piisavalt hõivatud. „Minu seisukohalt ei pea see olema tingimata kusagilt klubi kaudu. Vana tõde – kui iga inimene aitaks ühte inimest, siis oleks ju oluliselt vähem abi vajajaid.”

Pipi-Liis Siemann jooksurajal. Foto erakogust

Inimesed kurdavad väga kergekäeliselt aja nappuse üle. Pipi üritab seda väljendit mitte kasutada. „Jah, ma tegelen väga paljude asjadega, aga mul on aega. Ma saan teha asju, mida pean oluliseks. Mulle tundub, et öeldakse mul ei ole aega siis, kui ei taheta sellega tegeleda.”

Jää alla

Sukeldumine on palju aega nõudev tegevus. „Käime merel. Tihtipeale Tallinna poolel. Meid ootab laev ja kapten, kes viib kohale. Selles mõttes on see tõsiselt ajamahukas. Viimased aasta ja poolteist ei ole ma sukeldumas käinud. Ma ei ole väga riski julge, aga varem olen käinud ka jää all. Sealt edasi on koopa sukeldumine, tehniline sukeldumine. Liin pannakse maha ja minnakse selle järgi. Pelgan riski, mida ma ise ei kontrolli, kuid see on omamoodi kogemus ja väga huvitav. Sukelduja litsents on mul aastast 2009 või 2010. Mulle piisab kuni 40 m sukeldumisest. Ilu ei pea otsima sügavalt. Mida sügavamal, seda vähem värvi. Ka Türi järve põhjas on huvitav, ainult 3 meetrit. Siin on vähid, haugid, veetaimestik. Igal kevadel teeme järve puhastamise aktsiooni. Sukelduma sõidetakse terve bussitäie inimestega. Sama seltskonnaga minnakse ka näiteks Viljandi järve jooksule. „Meil on tore sõprade seltskond. Koos teeme sporti ja veedame vabaaega. Nende tuules läbisin kursuseid.”

Sammud ei pea ka alati nii täpsed olema nagu tantsuõpetaja ütles

Pipi lemmiksport on tantsimine, millest tunneb praegu mehega suurt puudust. „Oleme seltskonnatantsu fännid. Abikaasa on noorena võistlustantsu tantsinud. Mina ei ole midagi nii väga õppinud. Tantsimine on inimesele päris loomupärane liikumine. Sammud ei pea ka alati nii täpsed olema nagu tantsuõpetaja ütles. Põhiline on teada peamisi liikumisi ja neid muusikasse sulatada.”

Pipi-Liis Siemann oma töökabinetis. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Tema lemmiktegevuseks on ka pikad matkad. Samade sõpradega on käidud Moskva ja Riia linnamaratonil. Viis korda Indoneesias, samuti Indias, Bangladeshis, Keenias, Ugandas, Georgias. Lennukiga lennatakse kohale ja edasi ratastega või jalgsi matkates ning mitte turismi radadel. Huvitavad mahajäänud piirkondade kõige põnevamad eripärad on põhirahvad, looduskaunid paigad. Majutust ette ei planeerita ja rännatakse kolm-neli nädalat jutti, ööbitakse tagasihoidlikes oludes kuuri all või päris lageda taeva all. „Nii õpib kahte asja: hindama oma elu ja seda, kui vähe vajab inimene hakkama saamiseks. Säärased rännakud kasvatavad iseloomu, kannatlikkust, vastupidavust, seltskonnaga läbi saamist.”

Tippjuht on võrdväärselt kõigi teistega samasugune inimene

Pipi on märganud inimesi mõtlemas, et juht on justnagu ülejäänutest eristuv teistsugune inimene. Üheksa aastat tagasi omavalitsuse juhiks saades poetati vargsi mõtet nagu tal ei sobiks enam endisel viisil omadega suhelda. „Inimene, sõltumata oma töökohast või positsioonist, peab jätkama sama moodi nagu ta seda varem olnud. Tuleb säilitada iseendana olemise, mitte astuma teistsugusele tasandile. Kõik ei pea olema omavahel sõbrad. See oleks isegi ohtlik. Küll aga peaksid inimesed olema lugupidavad, osates teha koostööd nendega, kes pole sinu sõbrad,” arutles häid suhteid hoidev Pipi. „Koostöö sõpradega võib saada probleemiks, kui sead reegleid, mis pole neile mugavad. Tuleb osata hoida lahus sõprust ja töösuhteid. Kollektiivis on olulised selgelt väljendatud seisukohad. Kui need seisukohad alati mõnda ka ei rõõmusta, aga siiski aktsepteeritakse juhi positsiooni, siis see valmistab head meelt. Mitte tingimata sõpruskond, vaid koostöö. Isiklikud solvumised ei sobi. Tööalaselt jäädagu tööalaseks, mitte isiklikule pinnale,” rääkis Pipi veel millestki, mis tal südamel.

Pipi-Liis Siemann Kaitseliidu laskeharjutusel. Foto erakogust

„Pärast üht tööalast vestlust jäi mul midagi kripeldama. Töötaja lahkumise järel helistasin ja küsisin: miks sa mulle vastu ei vaielnud? Sain leplikul toonil vastuse: sa oled ju ülemus. Selline hoiak mind ei rahulda. Tunnen head meelt vastuvaidlejatest. Need on väga edasiviivad kõnelused. Head asjad ei lähe meelest. Halvad ununevad kiiresti, et mitte enesetunnet mürgitada.”

Urmas Saard

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga